neljapäev, 2. jaanuar 2014

Suurem pilt

Foto: Andres Keil
Uue aasta saabudes soovitakse ikka, et algav aasta oleks parem kui möödunud ja tooks meie ellu midagi uut. Antakse lubadusi. Tehakse kokkuvõtteid. Nii leidsin ka mina end mõtisklemas selle üle, mida alanud, 2014. aasta kaasa toob. Algab see minu jaoks ju suurte muutustega: uus amet kultuuriministeeriumis, tööpäevad pealinnas, ametnikuroll, suurem vastutus, töö ja pereelu vahel tasakaalu leidmine. Muutusi jagub.

Ametnikutöö pole mulle võõras, küll aga olen viimase viie aasta jooksul muutunud ise ning muutunud on ka ühiskond, ning seetõttu olen pikalt mõtisklenud ametniku vastutuse üle poliitikate kujundamisel. Meelde tuli juhtum, mis jääb masu algusperioodi. Üks mu hea tuttav tegeles tollal rahandusministeeriumis töötades riigieelarve tasakaalustamisega. Otsiti pingsalt kokkuhoiukohti ning usina teenistujana pakkus ta välja hambaravihüvitise kaotamise, et sellega riigieelarves lõplik tasakaalupunkt leida. Nii said pusletükid küll kokku ning näiliselt oli sellega tasakaal saavutatud, aga kuidas see mõjutas suure pildi harmooniat?

Möödas on vaid kolm aastat ja juba on selgunud, et hüvitise puudumise tõttu on ravi paljudele kättesaamatu ja ravimata hambad põhjustavad põletikke või tüsistusi, mis viivad otseteed haiglasse. Võimalik, et kunagine otsus annab lõpuks riigieelarvele hoopis suurema koormuse, sest tuleb kanda hambaravi edasilükkamisest tingitud komplitseeritud ja kalli haiglaravi osutamine. Tõenäoliselt pole lõpuks pääsu ka hüvitise taastamisest. 

Ma ei süüdista ametnikku, kes selle ettepaneku kunagi tegi. Eelarve tasakaalu saamine oli poliitiline otsus ning mul pole ühtki põhjust seda kahtluse alla seada. Riigilaenude abil poleks olnud masu-aega üle elada kuidagi eetilisem. Soovin selle juhtumi näol pigem endale meelde tuletada, kui oluline on ametniku rolli kandes suurema pildi nägemine.

Meie valimissüsteem soodustab poliitikuid tegema lühiajalise mõjuga otsuseid, et nende töö tulemused oleksid näha võimalikult ruttu ja looksid nii eelduse järgmistel valimistel taas mandaadiks vajaliku häälte arv kokku koguda. Kui poliitikud aeg-ajalt vahetuvad, siis ametnikud reeglina jäävad. Ametnike käes on valdkonna teadmus, mis aitab poliitikutel tegevusi kujundada. Ametnikel lasub kohustus peegeldada poliitikutele üht või teist pilti, mida konkreetne otsus kaasa võib tuua. Ametnikud peavad seisma selle eest, et kaugemale ulatuvad otsused oleksid võimalikult mõistlikud ja valdkonna arengut soosivad. Ametnikud on poliitikute otsuste peegelpildiks. Samuti tuleb mõista, mis toimub teistes valdkondades - kas loodav pilt valmib üldse samal lõuendil, kui suur ta on, millises tehnikas loodud jne. Ametnik loob eeldused harmoonilise pildi valmimiseks. Poliitiku käes on pintsel. 

See viib mind ikka ja jälle mõttele, et häid otsuseid saab vastu võtta vaid siis, kui planeeritakse aega ka selleks, et omaloodud pildist välja astuda. Et seda pisut distantsilt vaadata ning aru saada, kas see, mida luuakse, on ikka tasakaalus ja teistele samuti mõistetav? Kas seda pilti on sama nauditav ka aastate pärast vaadata? Paneksite te selle oma elutoa seinale?

Kui ise ei saa aru, mis pildil viga võiks olla, tuleb seda julgelt teiste käest küsida. Kui pildil on midagi valesti, siis tuleb leida julgust ja tahet seda muuta! Selline on minu uusaastasoov iseendale, vahetult enne ametnikutee algust. Tegelikult on see soov meile kõigile - olgem teadlikud, millist pilti me loome!

Raul Oreškin