Tartu Loomemajanduskeskus muudab kogu Tartut

Tartu Loomemajanduskeskus on tundmatuseni muutnud Kalevi tänavat ning sellega panustanud kogu linna arengusse. Veel mõne aasta eest oli praegune LMK kompleks kolme majaga tühi ja lagunev, peavarjuks vaid kodututele ja Karlova kassidele. Nüüd aga on Tartus uus ja atraktiivne keskkond nii kultuurikorraldajatele, algajatele loomeettevõtjatele kui ka linlastele. Mõju pole aga ainult paikne ja kohapõhine, vaid ulatub oma aktiivse hoiaku ja tegevusega laiematesse ettevõtlus- ja kultuurisfääridesse. 

LMKs on kolme aastaga asunud tegutsema ligi poolsada ettevõtjat, kes üheskoos loovad põneva töökeskkonna endale, kuid samas inspireerivad oma tegudega ka laiemat avalikkust. Oluline on mõista, et mõju tööturu toimimisse on reaalne ja käegakatsutav. Nendes ettevõtetes töötavad inimesed on iseseisvalt loonud endale töökohad, maksavad makse ja teostavad oma unistusi, tabades nõnda õige mitu probleemi ühe hoobiga. Igapäevase töökoha on endale loonud ligikaudu 80 inimest. Need inimesed maksavad aastas linnale ja riigile ligi 70 000 eurot makse, käibemaksust rääkimata. Rahalise külje pealt ei saa ka alahinnata neid 1,2 miljonit eurot projektirahasid, millega Loomemajandusekeskuse töötajad on linna investeerinud. Kuid see on muidugi vaid täringu rahaline külg. 

LMK aga ei panusta oma tegevusega ainult majandusvaldkonnas, vaid on atraktiivne mitme külje pealt ja paljudele. Kalevi tänaval alustanud loomeettevõtted on äriliselt jätkusuutlikud, kuid tõmbavad ligi ka oma värvika sisuga. Looming ei tähenda enam ammu vaid kujutavat kunsti või käsitööd. Siin teevad filmitegijad filme, fotograafid fotokunsti, disainerid nii graafilist kui ka muidu disaini ja programmeerijad programme. Lisaks erinevaid teenuseid ja tooteid pakkuvatele firmadele on linlastele avatud ka mitu poodi: eesti loomigu pood Disainimaja, öko- ja tervisliku toidu pood Parema Toidu Pood ja vinatage-rõivastega äritsev Vintage Kompvek. Ostlemisest ja asjaajamistest prii inimene saab alati lõunale või õhtusele veinile tulla kohvikusse Spargel. Samuti on nõudlus LMK saalide ja seminariruumide kasutamiseks linna peal niivõrd suur, et löögile pääseb alles poole aastaga. 

Sellise keskkonna puhul ei saa juttu olla vaid ärist, majandusest, rahast ja numbritest. Lisaks ettevõtetes töötavatele noortele, kes oma uute ideede, motivatsiooni ja õhinaga on uus jõud linna kultuurielu korraldamises, on keskus üha atraktiivsem ka vanadele tegijatele ja kultuurikorraldajate nagu Draama Festival, Tallinn Music Week ja ka Müürilille täika. Rääkimata erinevatest kontserditest, loengutest, laatadest, turgudest ja näitustest, mis keskuse üsna iganädalaselt kihama löövad. 

Seda, kuidas iga väike samm viib suure muutuseni, ilmestab Loomemajanduskeskuse korraldatav Tartu noore kunsti oksjon, mis ei ole vaid üksiküritus noorte kunstnike kunsti müümiseks. 2009. aasta sügisel hakati oksjoneid pidama, sest Tartu kunstiturg oli täiesti kokku kukkunud. Tollal oli oksjon katse see sumbunud vesi kas või õrnalt virvendama lüüa, tänaseks aga tekitab oksjon kaks korda aastas hoogsa lainetuse: seda üritust oodatakse, osalus on aktiivne ja tööde tase tõuseb iga korraga. Küsimus ei ole ühe ürituse korraldamises, vaid laiema kandepinna loomises ja muutuse elluviimises. Oksjon kasvatab kunstiturgu ja annab noorele, äsja kunstikooli lõpetanud kunstnikule aluse, millelt turgu mõista ja sellega suhestuda. See aitab luua tervikpildi mõistmaks turul valitsevat seisu ja kunstihindasid. 

Samas ei ole oksjon mõeldud vaid noorte aitamiseks – ühe teguri muutmisega ei saa muuta tervikut. Tartu noore kunsti oksjon on seniseid kunstituru piire lõhkuv fenomen. Täiesti omanäolise ja eristuva oksjoniga on LMK loonud uue kunstituru, mida enne üldse ei eksisteerinudki. Oksjonile tullakse otsima ja ostma uusi võnkeid: kaasaegset ja teistsugust kunsti. LMK on käima lükanud kaks korda aastas toimuva oksjoni, mis vastab oma nägemuse ja jõududega pidevalt Eestit painavale murele: "Kuidas kaasaegset kunsti ja kultuuri turundada? Kuidas tuua kaasaegne kunst inimesteni?" Loomemajanduskeskuses saab oma silmaga vaadata, kuidas kaasaegne kunst elab!

Numbrilised näitajad: 

2009. aastal 7 ettevõtet 

2010. aastal 12 ettevõtet 

2011. aastal 25 ettevõtet 

2012. aastal 40 ettvõtet 

Kolme aastaga kaitsnud oma äriplaani 70 firmat, millest 40 tegutsevad LMK inkubaatoris 

Artikkel ilmus EPLi vahel Loov Eesti Lehes nr. 7 kevad/suvi 2013. 

Urmas Kruuse ja Epp Maria Kokamägi ühe maali kaks lugu

Õige pea, 9. mail, toimub Tartu Loomemajanduskeskuses Tartu noore kunsti oksjon. Et kõiki varakult kunstilainele viia, räägime järjekordse osa meie sarjast "Ühe maali kaks lugu". Seekord on kõrvuti Tartu linnapea Urmas Kruuse ja kunstnik Epp Maria Kokamägi. Mõlemal on jutustada isiklik, kuid täiesti erinev lugu maalist "Tee punase pilve all".

Urmas Kruuse lugu:

Sel ajal kui ma Elva linnapea olin, korraldas Epp Maria Kokamägi seal oma näitust. Käisin muidugi avamisel nagu sellisel puhul ikka, ning nägin maali, mis mulle teiste seas kohe silma jäi. „Tee punase pilve all“ võttis mu kohe enda sisse ja läks hästi isiklikuks. Tundsin, et naine maalil on mu abikaasa Katrin. Ühelt poolt kumas sealt läbi tema hoiak, poos ja maailmaga suhestumine. Ta on tantsuõpetaja ja pedagoogiamet nõuab võistlustantsu seltskonnas teatud rangust ja klassikalise etiketi järgimist nii riietumise, rühi kui ka endale esitatud nõudmiste mõttes. Teiselt poolt nägin seal Katrinile omast enesekindlust ja rahulolu: „Ma joon siin praegu teed ja ma tean, kes ma olen ja mida ma teen.“ Kui ma maali koju viisin, siis ega mina oma tunnet ei kirjeldanud, aga tema tunded ja seosed selle maaliga olid täpselt samasugused. Ning isegi meie sõbrad on kirjeldanud mu abikaasa olemuse ja maali aura sarnasust. Küsimus ei ole ainult välises sarnasuses, vaid just tunnetuslikus pooles. 

Niisiis tahtsin kohe seda maali oma abikaasale kinkida. Tegin täiesti spontaanse ostu ja see on olnud ainuke kord meie elus, kui suutsin talle teha kingituse, mis ta jalust rabas. (naer) Ma ei ole väga hea kingituste tegija, sest kingitused ei ole minu jaoks kõige tähtsamad. Ükskõik kelle puhul on mulle konkreetsest kingitusest kordades olulisem hea suhe pika perioodi jooksul. Seetõttu on mul hästi raske kingitusi teha. Pealegi olen ma natuke laisk ja suhteliselt praktiline: olin harjunud Katrinile tegema peamiselt vajalikke kingitusi. Aga selle maaliga tabasin ma täpselt naelapea pihta! Abikaasa naudib seda maali ja kui tema naudib, siis naudin ju mina ka. Meil sai nüüd kakskümmend viis aastat kooselu täis ja loodan, et mul ehk teisel ringil õnnestub veel üks kord. 

Selle maali ostmisega on aga veel teinegi lugu seotud. Nimelt ei ole ma suur piltide kokkuostja või kunstist süvateadmisi omav inimene. Loomingu puhul on mulle oluline see, kas mulle autor inimesena meeldib või ei meeldi. Mul on sageli tunne, et ma tõesti ei tea, mis kunstniku sõnum on olnud. Aga see ei huvitagi mind väga. Sest kui see mulle meeldib, on see minu isiklik asi: mina kasutan ja valdan seda. Epp Maria Kokamägi puhul on mulle alati meeldinud tema inimlik, hell ja lihtne olemus. Tema aeg-ajalt kirjeldatud fantaasiad on oma alltekstist hoolimata ikkagi soojad. Mulle meeldib inimlik kunst, mulle ei meeldi vägivald, ei reaalsuses ega ka kunstis. See inimlik meeldimine, mis on ehk egoistlik, on kindlasti ka üks põhjuseid, miks mul antud maaliga eriline suhe tekkis. 

Minu suhe kunstiteosega on alati äärmiselt intiimne. Ma ei oskaks kunagi osta kunsti investeerimise eesmärgil. Minust ei ole ega saa kunagi maalidesse investeerijat, see lihtsalt pole minulik. Tartu noore kunsti oksjonilt olen ostnud mõned teosed, aga see on olnud minu jaoks sümboolse tähendusega, et toetada Tartu noori kunstnikke. Ma arvan, et ma elu jooksul ostan veel mõned üksikud pildid ja see on kõik. Ning sedagi teen puhtast esteetilisest naudingust ja emotsiooni ajel. Seetõttu on ka Epp Maria Kokamägi maali ostmine minu jaoks erakordne juhus ja sündmus. 

Epp Maria Kokamägi ise nädal tagasi oma maali kohta: 

See maal on maalitud ühel väga soojal suvel. Praegu tundub, et meil polegi Eestimaal enam sooje suvesid olnud ja tänavune kevad ka venib, vireleb ja on soojaga väga kitsi. Igal juhul üks soe suvi ikka oli, kus mulle isegi pilved taevas tundusid pigem tulised kui jahutavat vihma toovad. Siis ma maalisingi tüdruku, kes joob jahedat teed sinisest tassist. Sinine on väike külmem nüanss kogu selles soojust kiirgavas pildis. Pilve palavus on üle kandunud ka tüdruku punasele kleidile. Kleit on kohev, natuke nagu meenutaks pilve pea kohal. Näoilme on leebe ja mõnulev – ju siis see soe tunne on hea ja paitab palgeid. 

Täitsa tore on üle pika aja oma maali vaadata ja eriti veel, kui akna taga sajab külma kevadvihma ja aed on veel hall ja suvi tundub nii kaugel olevat. Ega ma rohkem ei oskagi öelda midagi oma maali kohta, tihti oskavad vaatajad seda minust palju paremini ja on sedagi ette tulnud, et vaataja seletab mulle mu maali lahti ja tal on väga õigus, ma ise pole osanud seda sõnastada, ainult maalida. 

Rattalõhe

Leian end juba pikemat aega autoga sõites mõttelt: „Mis mõttes ma kannan endaga kaasas tonnijagu rauda?!“ Ilmselt neist mõtetest tingituna hakkas ka muidu ustav Muhv kuidagi tõrkuma ja viimasel ajal veedabki ta rohkem aega autotehniku juures. Või tekkisid need mõtted tänu sellele, et olin Muhvi rikete tõttu sunnitud oma asju ajama jalgsi ja rattaga? Kes seda nüüd täpselt enam mäletab – lõpuks ometi on kevad saabunud ning rattaga linnas ringi tuhiseda ongi kuidagi vahetum ja vabam. Kevadine päike on ka teised ratturid välja meelitanud ning juba hakkab tekkima tore kogukond, keda tahaks vahel isegi kella andes tervitada.

Sel aastal rattasõidust erakordses vaimustuses olles hakkasin meenutama, kuidas minust üldse autoga liikleja sai. Olen ju enamuse ajast oma elust jalgsi või rattaga hakkama saanud. See meenutamine tegi mind tusaseks: avastasin, et mind ja ilmselt paljusid teisi rattasõitjaid on julmalt diskrimineeritud. Tegu on pesuehtsa rattalõhega! 

Eelmisel ametipostil ülesandeid täites oli üks tööalastest boonustest autokompensatsioon. Kuna mul autot polnud ega tegelikult juhilubegi, pidasin maha läbirääkimised oma otsese ülemusega, et asendada olemasolev kompensatsioon rattatoetusega. Tegu polegi niivõrd uuendusliku toetusliigiga. Genti linnas Belgias makstakse näiteks avaliku sektori töötajatele ja teistele riigiteenistujatele kompensatsiooni juhul, kui nad jätavad oma auto koju ja tulevad tööle jalgsi, ühistranspordi või rattaga. Sellega hoitakse kesklinn autovaba ja linn kujundab sellega ka üldisi väärtushinnanguid. 

Meil rattakompensatsioon siiski võimalikuks ei osutunud ning nii saigi tehtud otsus, mille tulemusena õppisin 40aastaselt autoga sõitma ning olen nüüd juba viis aastat ennast ja kogu pere jalavaevast säästnud. Võtsin seda kui huvitavat väljakutset ja võimalust midagi uut õppida. Nüüd, kus esimene eufooria on kadunud, olen pigem mures keskkonna ja, mis seal salata, ka oma tervise pärast. Olen autojuhistaaži jooksutades kogunud oma turjale (õigemini küll kõhu piirkonda) tubli kümme kilo ning sellest lahtisaamiseks ei piisa suvisest rattasõidust, vaid tuleb regulaarselt trennis käia. Selleks olen autojuhi loogikat kasutades valinud mitte elukohajärgse spordiklubi, vaid sellise, kuhu on võimalikult mugav autoga juurde sõita... Nonsenss! 

Autokompensatsioon saadakse üldjuhul palgalisana, boonusena, mida on tööandjal võimalik maksuvabalt välja maksta (kui summa jääb teatud piiridesse). Enamasti saavad töövõtjad autokompensatsiooni suures osas selleks, et autoga koju ja tööle sõita ning sinna vahele jäävaid töiseid asjaajamisi ajada. Harvem on auto antud töökohal vajalik tööülesannete täitmiseks, kuigi ka seda juhtub. Sellisel juhul on palgalisa ka tõenäoliselt põhjendatud, kuid laias laastus võib väita, et tegu on siiski boonusega, mida saadakse töö-kodu marsruudi eest. Nendel juhtudel tekib küsimus: miks ei ole siis doteeritud rattaga sõit või ühistranspordiga liiklemine? Kas jalgsi talvises linnas soolast rikutud saapad ei vajaks samamoodi kompenseerimist? Küllap olen juba kõigil autosõitjatel harja punaseks ajanud ja ega mul enam midagi muud enam öelda polegi, kui et... 

...kutsun kõiki üles alustama tööandjatega läbirääkimisi, et nad toetaksid autosõitmise kõrval ka teisi liiklemise viise. Hetkel on Tartus käimas rattasõbraliku ettevõtte konkurss, seega on rattasõitjatel õige aeg oma hääl kuuldavamaks teha. Tööandjaid, kaasa arvatud iseennast, julgustan oma asutuse keskkonnasõbralikke ja tervislikke kogemusi teistega jagama. Jätame vähemalt kevadel-suvel-sügisel oma autod koju ja hoiame Tartu õhu puhtama!

Raul Oreškin

Kunstioksjonist kunstiteadliku pilguga

Tartu Loomemajanduskeskuse kohvikus Spargel on 5. maini üleval LMK ja Tartu Kõrgema Kunstikooli koostööna toimuva Tartu noore kunsti oksjoni tööde näitus. Töödega saab tutvuda ka oksjoni kataloogi vahendusel, kus autorid avavad oma tööde loomise tagamaid, impulsse ja oma nägemust. Lisaks sellele kommenteerivad töid kunstiteadusliku ja konteksti asetava pilguga Indrek Grigor ja Triin Tulgiste. 

Indrek Grigor on semiootik-kunstiteadlane, kes on oksjoniga olnud seotud juba 2009. aastast, selle toimumise algusest alates. Indrek Grigor töötab Tartu Kunstimajas galeristina ning tal on ka oma raadio-videoväljund: TARTU MÖLISEB, mille reportaažid ja intervjuud avalduvad kord raadiosaates Kunstiministeerium, kord Artishokii blogis või mujal, hiljuti näiteks Eesti Rahva Muuseumi blogis näitusest “Korraks koju”. Triin Tulgiste liitus oksjoniga möödunud sügisel. Triinu on kunstiajaloo haridusega kunstiteadlane, kes toimetab Müürilehe kunstirubriiki, osaleb Artishok Biennaalil ning koordineerib kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UTi haridusprogrammi. Triin ja Indrek teevad koos Maarin Mürgiga Klassikaraadios saadet Kunstiministeerium. Sügisel ilmus femme.ee-s Triinu ja Indrekuga ühisnimetaja Kunstikriitika Kombinaat all intervjuu. 

15. aprillil tegi Indrek Grigor Tartu noore kunsti näitusel ekskursiooni, rääkides tööde ja kunstnike taustast. Huvitav on kuulata, kuidas kunstiekspert kunstist räägib ning selgitab kunstimaailmas hoovusi, mis siseringi mittekuuluvatele inimestele jäävad sageli märkamatuks või arusaamatuks. Näiteks kommenteerib niimoodi Indrek Grigor oksjoni kataloogis Jevgeni Zolotko ja Peeter Krosmanni teoseid: "Teos “Peeter. Algus”, mida eksponeeriti esmakordselt eelmise aasta lõpus Tartu kunsti aastanäitusel, on ennekõike kunstivälja enesekriitiline žest. Tänaseks kogunenud ajaloolise kogemuse foonil peaksid kõik olema teadlikud sellest, et kunst on keel. Ent sellegipoolest või seda enam toimub pidev vaidlus sobiva keele üle, kusjuures üht kaitstes kuulutatakse teised keeled ennekõike just sisuliste, aga ka vormiliste valikute tõttu kõlbmatuiks. Konkreetne lugu on lühidalt järgmine: postimpressionistlikus laadis töötav maalikunstnik Peeter Krosmann purustas Islandil maalitud maastikumaali paberihundis. Eesti kunstiväljal väga tunnustatud skulptor Jevgeni Zolotko pani tükid jälle kokku ja esitas ribad klaasseinaga kastis.Tulemus: klassikalistel maalikunstnikel on õigus, selleks et sobituda kaasaegse kunsti sildi alla, peavad nad oma teosed paberihundist läbi laskma. Samas aga ilmnes selle protsessi käigus ka, et traditsiooniline maal, mis ei kuulu hetkel peavoolu prestiižžanrite nimekirja, ja kaasaegne kontseptuaalne objekt erinevad teineteisest vaid vormikeelelt.“ 

Oma ringkäigul pööras Indrek Grigor tähelepanu ka sellele, et Tartu noore kunsti oksjoni valik on seekord väga mitmekihiline ning oksjonil osalevad paljud end ametlikul kunstiväljal juba kehtestanud kunstnikud. Seejuures on huvitava nähtusena mitmekülgselt esindatud ka Tartu etableerunud tänavakunstnikud: EvL, MinaJaLydia, Müra2000 ja Von Bomb. Oluline roll kunstniku sattumisel oluliste kunstiinstitutsioonide huviorbiiti on kuraatoritel. Just Marika Agu tõigi Y galeriis kureeritud näitusega muuseumide ja galeriide huviorbiiti tänavakunstnikud, Kiwale võlgneme tänu mitmete teistegi väga huvitavate kunstnike Tartu noore kunsti oksjonile toomises oksjoni algusaastatel, mil Kiwa oli oksjoni kuraator. Ta on kuraatorina esindanud ka mitmeid Tartu ekstsentrikuid, sealhulgas oksjonil esindatud Taavi Novekit. Ise osaleb Kiwa seekordsel oksjonil kolme tööga. Lisaks on tal ka 4. maini avatud Tallinnas galeriis Vaal isikunäitus "ENTER THE UNTITLED".

Kuid teistelgi oksjonil osalenud kunstnikel on parasjagu käimasolevad või äsja lõppenud näitused. Tartu Kunstimajas lõppesid hiljuti ka 9. mai oksjonil osalevate kunstnike Mai Söödi ja Alar Tuule isikunäitused ning avati uued Toomas Kuusingu, Heiki Leisi ja Tanel Randeri näitused. Äsja avati Peeter Talvistu kureerimisel Tartu Kunstimuuseumi näitus "Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele", kus on esindatud Edward von Lõnguse ja Diana Tamane teosed. 

Kuulake kindlasti ka Indrek Grigori läheneva oksjoni teemalist intervjuud Kuku raadios. Ja otseloomulikult tulge 9. mail ka Tartu Loomemajanduskeskuses toimuvale oksjonile!

Oksjoni korraldaja Liina Raus Kunstilaenutusest. 

Ardo Ran Varresega "Carrrmenist!", vabadusest ja teatrist

Foto: Elisa Taimre

Ardo Ran Varres on näitleja, helilooja ja isegi ettevõtja. Peab ta ju Tartu Loomemajanduskeskuses oma firmat Unisoon. Täna aga ei tule jutuks ettevõtlus, vaid hoopis teater. Põhjust on rohkemgi kui küll, sest Ardo Rani originaalmuusikaga lavastus "Carrrmen!" võitis kolmapäeval Eesti teatriauhindade jagamisel aasta parima tantsulavastuse tiitli.  Meie vestlesime aga esmaspäeval, kui parima lavastuse preemia alles õhus oli. Nagu ka teised lemmikud, kellele pöialt hoida.

“Carrrmen!” sai Eesti parima lavastuse nominatsiooni, mis tunne on? 

Ma naudin väga muusikaga tegelemist ja olen iga töö eest tänulik. Seetõttu on mu produktsioon aga eklektiline, seinast seina stiilide ja sisuga. "Carrrmeni!" töö oli puhas vedamine – sain piire kombates teha rahulikult midagi väga teistmoodi. See projekt oli Ruslan Stepanovil algusest peale mõeldud olema seljaga publiku poole, ta soovis teha midagi hoopis teistsugust, kompromissideta tükki. Mina hakkasin sellest muidugi rõõmuga kinni. Kuigi pean end parajuslaseks ja olen hingelt tolerantne inimene – mulle ei meeldi jõulised vastandumised –, oli Ruslani väljakutse minu jaoks huvitav. 

Eestis on valdav suhtumine, et turundus määrab kõik ja seda ka teatris. Arvatakse, et teatril läheb seda paremini, mida rohkem on publikut. Aga see on ju absurd! See näitab, et vaimsust on vähe, et hinge eest ei kanta hoolt, raha ruulib. Mulle tundub üha rohkem toimivat mõtteviis: tegutse tegutsemata. Loodus on niimoodi sätitud, et teed vähem, aga saad rohkem. Asjadel tuleb lasta loomulikku rada kulgeda ja siis lähevad pusletükid paika. Kuigi mul on väga kahju, et "Carrrmen!" nii vara maha võeti ja liiga vähe inimesi seda nägi, oli "Carrrmeni!" nominatsioon samas ka hea näide sellest, et rahvamasside külastus ei määra edukust. Mulle meeldiks rohkemgi selliseid töid teha, aga paraku on Eesti reaalsus teine ja eksperimente kahjuks ei hinnata. Nominatsioon on seetõttu vägagi julgustava toimega. 

Millega lisaks "Carrrmenile" viimase aasta jooksul veel tegelenud oled? 

Vanemuises olen lisaks "Kevadele" ja "Carrrmeni!" muusikale teinud ka tantsulavastuse "Kreutzwald meets Dance" helikujunduse. "Kevadet" oli endal hästi hea teha ning publik ja kriitikud olid ka rahul. Sellist tasakaalu ongi kõige raskem saavutada, aga see pakub ka kõige rohkem rahuldust. "Kreutzwald..." jälle oli hoopis teistsugune töö – seal on suur vahe, kas teha heliloojana originaalmuusika või olla muusikaline kujundaja. Mulle aga meeldibki pidevalt ennast üllatada, nii et iga järgmine samm oleks teistsugune kogemus.

Kui ma vaatan järjest oma viimast sügist, talve, kevadet, siis olen ma teinud niivõrd palju erinevaid asju. Tegin Hardi Volmeri filmile "Elavad pildid" täismahus muusika. See oli hästi suur projekt: poolteist aastat tööd ja orkestratsioone. Samal ajal teenin igapäevast leiba seriaalimuusikaga, kirjutan juba mitu aastat "Kättemaksukontorile" muusikat. Seejärel tuli koostöös Liisi Koiksoniga välja uus plaat, mis kergemuusikana paljusid konservatiive šokeeris. Järgmine samm oli töö näitlejana lavastuses "Autori surm". Kuigi olen hariduselt näitleja, pole ma viimased 5 aastat näidelnud. Ivariga susises juba pikalt ja siis tal tuli hästi lahe idee, et teeks Valgre elust performance'i. Praegu kuulasin just kaks nädalat Berliinis festivalil MaerzMusik nüüdismuusikat ja nüüd Eesti Muusika Päevadel tuleb mul üks uus lugu välja. 

Igal juhul on need hüpped päris suured olnud eri valdkondade vahel. Ma saan aru, et seda on ühe inimese jaoks ilmselgelt liiga palju, aga samas kui ma vaatan enda mätta otsast, siis ma näen seda lihtsalt nii, et mulle meeldib, kui mu elu on huvitav. Võtan alati vastu sellise projekti, mis erineb natuke eelmisest, või mõtlen ise välja uutmoodi asja, et ma ei langeks väga kindlasse voolusängi, kus ujun kindlat rada. Väike risk või väljakutse on alati jube tore ja kui võõrad sildistamised ja eelarvamused ära unustada, on kõik hästi. 

Oled sa rohkem tiimitöötaja või eelistad omapäi tegutseda? 

Täiesti omapäi töötamine on meeletu luksus. See oleks absoluutne tipp, kui ma saaks niimoodi ära elada, et ei sõltuks mitte kellestki ja mitte keegi ei saaks ütlema tulla, kuidas peab. Kui tõesti mõtlen ise, teen ise ja antakse veel nii palju raha, et elaksin ära – sellest vingemat asja ei saaks ollagi! Aga minu kutsumus on tõenäoliselt ikkagi olla teatri- ja filmihelilooja. Ma ei ole ambitsioonikas kunstnik. Vahel on vaja teha ka üksi, kuid üldiselt ma ei taju end nii võimsa loojana. Mulle sobib kollektiivne tegutsemine, eriti kui on keegi, kellega hästi klapib. Üksi ei koge seda teekonda niimoodi nagu koostöös. Ma kardan natuke neid egomehhanisme, mingi adekvaatsust näitav peegeldus peab olema, aga üksi läheb see kaotsi, siis sõidad kosmosesse ära. Pealegi tundub, et minuga on ka mõnus koostööd teha. Usun, et olen mingid õppetunnid elus kätte saanud ja oskan tiimis töötada. Saan tellimusest enamasti üsna täpselt aru ja teen asjad väga kiiresti valmis. See on hea koostöö eeldus. 

Sven Grünberg rõhutab alati, et koostöös tegemine on ego treening ja õppetund. Aga samas kui tahta lihtsalt muusikat kirjutada või midagi loomevallas teha, siis peab midagi öelda olema. Niisama pole mõtet teha. Ma olen hakanud sellest üha rohkem aru saama – lihtsalt niisama tegemine ei ole piisav. Kui ei tule vaimu peale ja ei ole väga tungivat vajadust luua, ei ole nii, et voolab minust välja ja on sisemine kohusetunne see ära vormistada, siis pole mõtet teha. Imetle parem, kuidas jõgi voolab ja kuidas loodus on kokku pandud. Sealt saab palju rohkem. 

Mis sa teistest nominentidest arvad? 

Ma tahaks, et Ivar Põllu saaks parima lavastuse preemia, ta väärib seda täielikult. Ta on Eesti teatri kontekstis taibanud ära midagi nii olulist. Tartu Uuel Teatril on küll vähe raha, aga sellele vastukaaluks on kõik muu seal nii õiget rada pidi läinud. Mulle tundub, et Ivar on sellele asjale pihta saanud: lase asjadel juhtuda ja ka universumi jõud hakkavad sind aitama. Asjad peavad minema õigesse kohta. 

Ma loodan siiralt, et nende rahamured laabuvad, sest see õrn fluidum, mille Ivar sinna loonud on, laguneks kohe, kui nad hakkaksid end müüma, turunduskoosolekuid pidama ja kommertsi tegema. See muidugi on super, et neil maja käes on. Eesti oludes on see väga suur ime. 

Millist teatrit sa ise tahaksid teha? 

Ma tean väga täpselt, millist teatrit ma teha tahan. Ja hakkamegi tegema, juba teemegi! "Autori surm" oli esimene, aga küll tuleb veel selliseid. 

Mu elu on komplitseeritud, sest ma olen õppinud väga palju muusikat ja väga palju teatrit. Nii ma olengi täpselt seal kahe vahel: teatriinimeste jaoks olen ma muusik ja muusikainimeste jaoks olen ma teatriinimene. See on väliselt totaalne identiteedikriis. Enda jaoks olen ma selle probleemi lahendanud nii, et olengi hübriid: "Vaadake mind kui nähtust. Ärge tahtke mind lahterdada." Selleks et seda potentsiaali ära kasutada tahaksin tegeleda muusika ja teatri sümbioosiga. Ta ei ole ei helikujundusega sõnateater ega ka ooper, kus muusika domineerib sõna üle. Mind huvitab just sõnateatri ja muusika omavaheline läbipõimumine, nii et kui üks kahest ära võtta, siis lugu lihtsalt ei tööta enam, sest midagi nii olulist jääb puudu ja tükist ei olegi võimalik enam aru saada. Muusika ei ole mitte lihtsalt illustreeriv, vaid lugu edasiviiv jõud. Heiner Goebbels teeb Saksamaal sellist asja. Tallinnas oli ka üks tema etendus – “Eraritjaritjaka” –, mis oli täiesti fantastiline. Seal tekkis sümbioos muusika ja teatri vahel, mis lõi "jalad maast lahti" efekti, kus sain järsku sellise elamuse, et veel mitu aastat hiljem räägin põlevate silmadega, kuidas "oh, oleks sa seda näinud, nii kihvt oli!".

Foto: Alan Proosa

Purskkaevu valima!

Tartu Loomemajanduskeskuse ja Tartu Loodusmaja vahelisel alal hakkab esimeste soojadega pihta valgustatud jalgteede ja lastemänguväljakutega uhke pargi rajamine. Sellega seoses tahab LMK taastada ka kunagise doktor Pfaffi villa juurde kuulunud purskkaevu. Purskkaevu originaal ehitati 20. sajandi alguses ning praeguseks alles jäänud varemed märgistavad pargi algust Kalevi 13. taga. Kuna ka Muinsuskaitse andis üsna vabad käed, soovis LMK originaali täpse taastamise asemel luua midagi põnevamat. Küll aga jäid kehtima piirangud, mille järgi tuleb uues lahenduses aluseks võtta kunagine kaheksanurkne motiiv ning materjali osas tuleks taas betooni kasutada. 

Sellises olukorras kavandasid Loomeka kaks maastikuarhitektuuribürood Ökodisko ja TajuRuum kaks üpris erinevat kavandit, millega on võimalik tutvuda siin ja praegu või Tartu linna kodulehel, kus saab oma lemmiku poolt ka hääletada. Rahva soovi teostamisele ehk valitud purskkaevu rajamisele on lubanud õla alla panna Tartu Hansa Rotary klubi ning raha on kavas lisaks koguda erinevate heategevusürituste ja annetuskeskkonna Hooandja kaudu.

Rutt Piir Ökodiskost ja Liina Einla TajuRuumist rääkisid natuke mõlema purskkaevu idee tekkeloost ja teostatava purskkaevu ümbruskonnast. 

Milline purskkaev siis kelle idee oli?

Mõlema purskkaevu idee sündis ikka koostööna: istusime maha ja hakkasime seda asja ühest otsast juurutama. Ühe ideele andis teine lisanüansi ja nii nad kasvasid ja segunesid. 

Aga kui päris ideede sünni juurde minna, siis teadsime, et Loomeka purskkaev võiks ehk olla tavapärasest lahendusest natuke multifunktsionaalsem. Mõte oli selles, et seda saaks näiteks vastavalt aastaajale erinevalt kasutada või et tal oleks veel mõni lisafunktsioon. Nii tekkiski kaks ideed: siili purskkaev, mille saaks talveks kinni katta ja näiteks jääskulptuuriga asendada. Ja siis teiseks paviljon kui ruumilisem objekt, mis olekski samaaegselt nii paviljon kui ka purskkaev. Meie kliimas ei saa ju talvel niikuinii vett kasutada ja nii need kaks ideed sõelale jäid.

Rääkige Siilikese sünnist!

Skulpturaalsema purskkaevu "Siil udus" kontseptsioon algas mõttest, et pargis võiks olla midagi väga loomulikku, mis samas oleks vormiliselt purskkaev. Samuti mõtlesime, et purskkaev ei pea olema traditsiooniline purskavate jugadega kaev, vaid midagi neutraalsemat ja loomulikku. See omakorda viis ideeni kasutada hoopis pihusteid, mis tekitavad udu. Kõigepealt tekkis udu ja siis alles küsimus, mis või kes seal udu sees olla võiks. Muidugi jõudsime selleni, et "Siil!". Ka ideoloogiliselt sobiks siil kui väärt nõuandja siia Loomeka juurde ideaalselt elama. Samuti kuulub ta osakesena loodusest Loodusmaja juurde. Rääkimata sellest, et asume ju Kalevi tänaval. Nii ta sündiski – ta ju sobib siia igatepidi. 

Aga Paviljon?

Monumentaalsemat laadi lahendus "Vihmapaviljon" näeb eemalt välja justkui tavaline paviljon, kuid tegelikult pääseb suveajal sinna sisse ainult siis, kui end räästast alla voolavast ühtlasest veekardinast läbi libistada. Mõtlesime, et suvel inimeste ligi meelitamiseks võiks seal mõni peibutis sees olla, male vmt. Muidugi võib sellest mõelda ka kui kohast, kus igaüks saab teha just seda, mida parasjagu soovib. Näiteks päikese eest varjus mänge mängida, raamatut lugeda, sõbraga vestleda, oma firmaga välikoosolekut pidada või Sparglist lõuna kaasa võtta ja seda seal süüa.  Paviljoni kasutusvõimalused on piiritud – seal saab teha mida iganes!

Kuidas need purskkaevud ümbritsevasse keskkonda sobivad? Milline see tuleb?

Ümbritsevast on tegelikult veel vara rääkida. Sellest saab rääkida alles siis, kui üks idee on valitud. Siis saab ka kujundada Loomeka ja purskkaevu vahetut ümbrust. Loomulikult sõltub meie pargiosa kujundamine ka sellest, milline tuleb Loodusmaja poolne park. Sellest saab selgemat aimu aga alles siis, kui park suve alguses valmis saab.

Meil on siin põhiliselt mängida erinevate arhitektuursete väikevormide, sillutatud alade asukoha, materjali ja suurusega, samuti pinnakatte taimede ja väiksemate põõsastega. Kindlasti tuleb tegeleda kohvik Spargli välisosa lahendamisega ja pargi erinevaid tasandeid ühendavate treppide ja kaldteedega. Oluline on lahendada ka Kalevi 17 vahetu ümbrus, et saalis toimuva ürituse vaheajal saaks parki tulla ja seal mõnusalt aega veeta, praegu seal selleks häid võimalusi veel ei ole. Tuleb kindlasti mõelda istumiskohtadele ja seda ka purskkaevu ümbruses. Meie kujutluses peaks purskkaevu ümbrus olema ikka natuke väärikam ja viimistletum keskkond. 

Kirjutas Ada Tamme

Kevadiste õpilaste äriideedest

Eelmisel nädalal alustasid kevadist äriplaanikoolitust uued õpilased, kelle äriideedega saab siin nüüd põgusalt tutvuda. Mis on aga see, mida edukaks ettevõtluseks ikkagi vaja läheb? LMK ettevõtluskonsultant Juta Kuhlberg andis uutele alustajatele teekonnale kaasa mõned nõuanded.

Ettevõtluses läbilöömine ei sõltu alast, vaid on eelkõige kinni inimeses endas: tema ambitsioonis, soovis ja läbilöögivõimes. Ainükski andekusest ei piisa – ettevõtlus tähendab väga mitmekülgset tööd. Lisaks professionaalsusele enda erialal, vajavad korras hoidmist ka väga paljud rutiinsed äriga seotud asjaajamised, mis nõuavad järjepidevust ja töökust. Hoolimata sellest, et näiteks raamatupidamist ongi ehk mõttekam sisse osta, peab siiski oma numbritest ja aruannetest ka ise aru saama. Ettevõtjana tuleb edaspidi hakata alati mõtlema kliendi perspektiivist: kunagi ei saa öelda, et klient on rumal, ei tea, ei saa aru või ei taha. Alati on põhjus, miks ta ei taha ning ettevõtja ülesanne on aru saada ja ette aimata, mida klient võiks tahta, "mida kassid sööksid". LMK äriplaanikoolituse eesmärk ongi suunata tulevased ettevõtjad mõtlema ärilisi radu pidi. 

Seekord oli alustajate seas hulganisti tehnika-, filmi- ja fotoinimesi. 

Jüri on aastaid teinud filme nii ise kui ka 3D animaatorina eriefektide kallal töötades. Praegu aga näeb ta turu üha suuremat nõudlust mobiilsete seadmete sisu järele: "Üks maailmalõppp sai mööda, elekter jäi nähtavasti alles ja järjest väiksematel lastel on luti asemel tahvelarvuti." Jüri soovib siduda vanad ja uued teadmised: kasutades 3D animatsiooni toota kiiremini mänge, rakendusi ja uusi filmimistehnikaid ning vanaisa- ja rahvatarkusel põhinevaid aplikatsioone, millega metsas mürgine seen või kasulik ravimtaim ära tunda. Eesmärk on luua kasutajasõbralikumaid äppe, nii et nende peale kuluks vähem aega ja infomüra oleks väiksem – heade programmide mõte on tuua suhtlus programmidest välja. 

Joosep lõpetab BFMi operaatorina, kuid oma firmaga tahab hakata Eesti filmitööstusele pakkuma värvikorrektsiooni teenust. Selle tööga on ta koolis palju kokku puutunud ning teab, et nõudlus selle järgi on suur ja olukord selline, et filme viiakse töötlemiseks Soome. Ilma värvikorrektsioonita ei toimu filmimaailmas aga midagi, miks siis mitte ka Eestis kõrgekvaliteedilist teenust pakkuda. 

Silver peab end harrastusprodutsendiks, kes on produtsendi, operaatori ja osakoormusega režissöörina varem töötanud firmas High Roller Films, millega tema produtseeritud lühifilm “Priceless” käis viiel rahvusvahelisele filmifestivalil. Nüüd soovib Silver Ast Zni kõiki neid ülesandeid oma firmas ise täita ja eesmärgiks on teha kunsti: "Kunsti ei tohi kinni hoida!" 

Reio on juba neli aastat tegutsenud vabakutselise spordifotograafina. Ise tunneb ta, et spordifoto on tema ala, mis nõuab samas hoopis teistsugust lähenemist pildistatavale ja sündmusele: peab olema kiire, operatiivne ja ala tundma. Eriti hingelähedased on Reiole vähem mehhaniseeritud alad nagu ujumine, sõudmine ja kergejõustik, kus saab pildile püüda füüsilise pingutuse ilmeid, kõrghetki ja emotsioone. Samas on isegi males alati midagi pildistada. 

Aleksandr on kirju taustaga filmitegija, kes praegu keskendub peamiselt dokumentaalfilmide tegemisele. Oma äris on aga plaanis ühendada dokumentalistika reklaamiga ning pakkuda suurtele ja väiksematele ettevõtetele lühidokumentaalfilme firmast endast. Firma käimalükkamine annab Aleksandrile ehk ruumi ja aega, et ise teha südamelähedasi filme ja kombata dokumentaal- ja mängufilmi piire. 

Kõige rohkem tuli seekord ideid disainivallast: nii sarnaseid kui ka kardinaalselt erinevaid. 

Kerli eesmärk on maastikuarhitektina arendada seni siseruumikeskse suunitlusega kott-tooli ka õueruumi tervele perele kasutamiseks. Uus toode oleks ilmastikukindel ja multifunktsionaalne: täiskasvanutele õuemööbliks, kuid lastele uueks mänguvõimaluseks. Kotti on võimalik tervikuks ühendades kasutada barrikaadide ehitamiseks ja turnimiseks. Samal ajal ei pea vanemad oma lapsukeste aktiivse puhkuse pärast muretsema – toode on kerge ja pehme. 

Margus alustas oma neljaliikmelise meeskonnaga kolm aastat tagasi, kui meisterdasid puidust kasemahla võtmise käsitöökomplekti. Sealt saidki nad tõuke luua oma firma, mis toodaks kasutajasõbralikke rohelisi puidust tooteid. Nad töötavad välja uudset disaini, tehnoloogiaid ja võimalusi, kuidas kasutada spooni ja väärispuitu näiteks hambaharjade või trofeealuste tootmiseks. Veel on neil aga ka suurejoonelisem ja pikaajalisem unistus: teha korda üks nõukogude aja eeskujulikumaid puidutöötlmisjaamu Setumaa piiril ning muuta see üheks maailma rohelisemaks puidutöötlemiskeskuseks, kus pakutakse ka tehnoloogilist turismi.

Svetlana tahab toota arvutitele ja mobiilsetele seadmetele mõeldud läbipaistvaid kaitsekleebiseid. Eripäraks on just see, et kleebised ise on disainivabad, et jätta ruumi originaaltoote enda disaini mõjulepääsemiseks. 

Disainivaldkonnas pakuti ka mitmeid sisekujundusse kuuluvaid ideid. 

Merili on Tartu Kõrgema Kunstikooli tudeng, kes hakkab looma ja kujundada šabloontapeeti, millega on võimalik kiiresti, odavalt ja lihtsalt seinu dekoreerida. Šabloon on õhukesest plastikust, kuhu lõigatud mustri moodustav ornament, mille saab seinale kanda värvirulliga. Pole vaja ei liimida ega paane lõigata, kuid lõpptulemus mõjub ometi tapeedilikult. Nii saab kaunistada ka tekstiili ja kangast sisekujundiselemente. 

Merlin on hariduselt sisekujundaja ja suur skandinaavia stiili fänn. Selles stiilis tahabki ta teha kudumeid nii naistele, meestele, lastele kui ka kodukujundusse. Käsitöö on Merlilin hobi ja kirg, mille tahaks ka elukutseks muuta. Ideaalis soovib luua oma brändi, mille alt selgelt eristuva värvivaliku ja kvaliteediga tuleks igal hooajal uus kollektsioon. 

Katrin on sisearhitekti taustaga, kes on ringiga vanade liistude juurde tagasi jõudnud, kuid nüüd rõhuasetusega pigem taaskasutusele. Inimeste pööningud on täis vanaemade vana mööblit, millega ei osata midagi peale hakata. Katrin tõttaks pööningu-sanitarina appi ja vabastaks inimesed sellest kehvas seisus koormast, et sellele uus elu anda. Ka 50ndate ja 70ndate mööblile saab anda uue põneva välimuse mustri, uue spooni või mõne väikese kiiksu lisamisega. 

Neli tüdrukut mõtlesid sellele, kuidas teha erilisi, meeldejäävaid ja loomingulisi kingitusi.

Karin tegeleb käsitöökaartide, -märkmike, -albumite ja -karpide valmistamisega ning pakub ka kujundusteenuseid plakatitele ja flaieritele. Plaan on need kaks poolt ühendada ja toota ka postkaardiseeriaid. Kõige rohkem meeldib talle teha tööd eritellimusena ja personaalse lähenemisega: on ikka vahe, kas panna 30 aastase mehe juubelialbumile lilled või spordiketsid. 

Mai-Liisi unistuseks on kingituste veebikeskkond ehk veebipood, kust igaüks võib leida isikupäraseid kingitusi. Keskkonnas ilmuks regulaarselt kingisoovitusi, toimuks enda tehtud asjade müük ning virtuaalsed õpetused ja õpitoad kingituste meisterdamiseks. Kavas on hakata pakkuma ka konsultatsiooniteenuseid suurteks ja isiklikeks tähtpäevadeks sobiva kingi leidmiseks. 

Mari õpib Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis ning hakkab inimestele tellimuse peale lugusid ja laule kirjutama. Sageli soovitakse sünnipäevaks või pulmadeks väljendada kallitele soove, mida ei saa edasi anda pisike ja materiaalne kingitus. Mari tahab pakkuda elavat emotsiooni, mida ta oskab edasi anda vaid muusika teel. Loo kirjutamiseks tuleb heliloojatele anda väga spetsiifiline kirjeldus kingitusesaajast ja tema erisoovidest ning siis saab loo, mis on isiklik, ainulaadne ja igavene. 

Piia on lõpetanud EMÜs maastikuarhitektuuri eriala ja hetkel õpib meedia- ja reklaamikunsti Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Tema plaan on käima lükata üks edukas disainistuudio, mis tegeleb ilusate asjade loomisega nii äri- kui erakliendile. Ilusate asjade hulka kuuluvad näiteks plakatid, kaardid, kutsed, trükiste küljendus, prinditav kunst ja firmagraafika logodest kirjamallideni. Seda kõike tuleb teha nii, et säiliks Piia kui disaineri käekiri ja kliendi maksimaalne rahulolu lõpptulemusega. 

Lõpetuseks mõeldi ka sellele, et lastel oleks midagi teha, kui vanematel on nii kiire äri ajamisega.

Kertu on juba aasta aega tegelenud tellimustööna lastele kingituste heegeldamisega, kuid soovib sinna juurde tehe muudki, mis seotud laste, neile loomise ja nendega koos loomisega. Sooviks on luua lastehoid, kus mõnusas naturaalses keskkonnas saavad kas lapsed eraldi või koos emadega teha eelkõige midagi loomingulist. Selline lastetuba oleks ka vahelduseks ühetoonilistele sünnipäeva mängutubadele – plastiku keskel müramise asemel pakub Kertu huvitavad loometegevusi ja algusest lõpuni eriliselt kujundatud tähtpäeva. 

Liis ja Krista on lasteaiaõpetajad, kelle ühine suur unistus on luua eriline ja loomingust pakatav lastehoid. Teenuse üheks pooleks on spontaanne mänguhoid, kuhu saab pakiliste asjatoimetuste ajaks lapse ette teatamata paariks tunniks mängima jätta, aga selle kõrval töötaks ka tavapärane päevahoid, kus on siiski rohkem asetatud rõhku loomingulisele- ja kunstitegevusele. Olgu selleks siis muusika, liikumine, meisterdamine või isegi aias peenarde tegemine. Eesmärk on arendada lapsi vastavalt "Hea Alguse" õppekavale. Ning võimaluse korral pakkuda ehk isegi ööhoiu teenust.

Uued õpilasd ei pea nüüd muretsema, et kõik nende geniaalsed ideed on varastamiseks paljastatud. Algajal ongi vastupidi vaja oma ideest muudkui rääkida, rääkida ja rääkida, sest teistega arutamine annab tagasisidet, kasvu ja tuntust ning seega ka tulevikus suurema läbilöögivõime. Konkurente pole mõtet karta, vaid tuleb neist mõelda kui koostööpartnereist. Kõige suurem oht on kinni jääda mõttemalli, et efektiivsem on kõik asjad ise ära teha. Tegelikult on just vastupidi mõttekam juba algusest peale mõelda, kuidas teenida ka magades ja seda saab teha vaid ülesandeid laiali jagades. Tuleb osata oma äri korraldada nii, et pärast mõneaastast tööd on ettevõtte juhi ülesanne vaid protsesside juhtimine ning oma lemmitegevuse ehk uute ideede väljamõtlemise harrastamine. Jõudu sellel teekonnal!

Ökodiskos valmib Maarja Päikesekodu

Rutt Piir, foto: FLStuudio

Täna tuleb juttu maastikuarhitektuurist rõhuga ühele märkimisväärsele ettevõtmisele, millega on seotud Tartu Loomemajanduskeskuse firmas Ökodisko töötav Rutt Piir. Nimelt koostas tema Maarja Päikesekodu detailplaneeringu, millega kehtestatakse Haaslava valda Kitsekülla rajatava puuetega inimestele elukeskkonna ja rehabilitatsioonikeskuse ehitus- ja maakasutustingimused. Keskuse missiooniks on luua päikeseküllane ja arengut toetav kodu viiekümnele raske ja sügava ning liitpuudega inimesele. Seejuures on eesmärgiks ehitada välja terve küla koos rehabilitatsiooni- ja päevakeskuse, laagrihoone ning külamajaga, mille kõiki teenuseid saaksid kasutada mitte ainult Päikesekodu püsielanikud, vaid kõik Lõuna-Eesti erivajadustega inimesed.

Pühapäeval, 24. märtsil kell 17:00 toimub Tartu Peetri kirikus Maarja Päikesekodu toetuseks heategevuskontsert „Hooli meist“. See on iga inimese võimalus anda oma väike panus sellesse, et Eesti oleks koht, kus kõigil on võimalik elada täisväärtuslikku ja teguderikast elu. 

Rutt, räägi natuke, millega on tegu ja kuidas sina Maarja Päiksekodu projektiga seotud oled? 

Mina olen selle ettevõtmisega seotud alates detailplaneeringu koostamise algatamisest, kui hakati otsima ettevõtet, kes võiks selle töö ära teha. Kui ma esimest korda Maarja Päikesekodu eestvedajatega silmast silma kohtusin, sai kohe selgeks, et tegemist ei ole sugugi tüüpiliste arendajatega, keda ajendavad kapitalistlikud eesmärgid. Maarja Päikesekodu taga seisavad täiesti tavalised inimesed – lapsevanemad, kes soovivad oma puudega lastele luua paremat tulevikku. Nüüd, olles ka ise lapsevanem, mõistan ma üha paremini seda kirge ja tahtejõudu, mis on algusest peale kogu selle ettevõtmise mootoriks olnud. 

Erialast lähtuvalt on see töö olnud nii sisult kui tehnilistelt väga huvitav; ja väikese lapse kõrvalt töötamisele ka parajaks väljakutseks. Esmapilgul tundub ehk tegemist olevat ehitusbuumi ajast tuttava „põlluplaneeringuga“, aga see siin oli oma mahust hoolimata hoopis teistsugune. Põnev oli just see, kuidas ruumiliselt ja funktsionaalselt paigutada eriotstarbelised ehitised, et lõpplahenduseks oleks loogiline ja kergelt ligipääsetav keskkond erinevate puuetega inimestele ning et see oleks ka rahaliselt võimalikult mõistlikult ehitatav ja majandatav. Muuhulgas tuli arvestada ka terve rea erinevatest õigusaktidest tulenevate piirangutega ning ka kohalike elanike soovide-ettepanekutega. 

Minu roll on olnud leida selles erinevate osapoolte virrvarris võimalikult palju kompromisskohti. Sisuliselt on detailplaneering nii juriidiline kui ka demokraatlik dokument. Tegelikkuses ei ole sellist planeeringut muidugi kunagi võimalik luua, kus absoluutselt kõigi huvid oleks täies mahus esindatud. Seetõttu on väga oluline kõiki ettepanekuid kaaluda ja kompromisse leida. Antud töö puhul kaalusid sihtasutuse üllal eesmärgil üldsuse hüvanguks orienteeritud vajadused üle naabrite nõudmised.

Taoliste projektidega on sageli see mure, et kuigi kohalikud on üldjoontes sellise asja poolt, on nad ka pelglikud. Ei osata veel hinnata muutust oma kodukandis, näha sellest tõusvat tulu ja positiivset arengut. Ka valla sooviks on vastu tulla võimalikult paljudele kohalike elanike mõistlikele ettepanekutele ning samas viia täide maksimaalses võimalikus osas sihtasutuse soovid, et loodaks võimalikult palju uusi töökohti, vaba aja veetmise kohti ning et valmiv keskkond oleks atraktiivne ja mõjuks valla visiitkaardina. 

Puuetega inimestele on väga vaja luua keskkonda, kus nad saavad peremajades koos abistajatega iseseisvat elu elada. Sarnane näide on olemas Põlvamaal Maarja küla näol. Ka seal olid kohalikud algselt projekti suhtes negatiivsete emotsioonidega, kuid nüüd, aastaid hiljem, näevad nad Maarja küla kui positiivset ilmingut, mis äratas tol hetkel juba hääbuva külaelu jälle jalule tagasi. 

Hetkel on Maarja Päikesekodu detailplaneering sellises etapis, et 25. märtsist - 22. aprillini on see Haaslava vallamajas avalikul väljapanekul. Selle aja jooksul võivad kõik huvilised esitada planeeringulahenduse osas ettepanekuid. Ja kes tahab ka Maarja Päikesekodule oma toetava õla alla panna, on oodatud 24. märtsil kell 17:00 heategevuskontserdile Tartu Peetri kirikusse.

Disainimaja Perenaine - ärinaine olude sunnil

Hedviga Vei on Tartu Loomemajanduskeskuses tegutseva Disainimaja perenaine. Juba kaks aastat on ta vedanud oma väikest eesti loomingu poodi. Ühel talvisel teisipäeval heegeldas Hedviga oma aknaaluses toolis istudes väikseid lillat värvi lillekesi ja väljas sadas lund. Ise ta samas veel naeris selle maalilise pildi üle. Kliente oli teisipäeva kohta tavapäraselt vähe ja nii me seal lobisesime: rääkisime asjalikku ärijuttu, aga ka niisama Hedviga eluolust. Tuli välja, et tegu on maale ihkava sala-koduperenaisega, kes on ainult olude sunnil kartmatu ja tubli ärinaine. 

Miks sa oma poe just LMKs avasid? 

Tegelikult oleks mul ehk kuskil kaubanduskeskuses mõistlikum olnud alustada, aga sinna ma tõesti ei taha minna. Loomeka eelised on toimiv tugivõrgustik, mida saab enda reklaamimiseks kasutada. Lisaks käivad siin ekskursioonid, kes astuvad ettevõtetesse sisse. See on konkurentsieelis, sest nii saavutame kohe vahetu kontakti, selle asemel et netiotsingus esile kerkida. Kas või selle vahetu kontakti pärast on hea siin ruume omada. Samuti toimib meil vastastikune koostöö: mina palkan teisi Loomeka ettevõtjaid endale tööd tegema ja nemad saavad vastutasuks minult kingitusi osta. (naer) 

Mille järgi sa oled oma niši valinud kõigi teiste disaini- ja vintage-poodide kõrval? 

Sain ise ka alguse vintage'ist – enne oma e-poodi tahtsin teha vintage-riiete e-poodi. Hakkasin aga mõtlema, et üksinda on raske alustada – mis mõttega ma teen veel ühe supernunnu ja ilusa e-poe, mida on nii raske promoda? Väikseid e-poode on ju nii palju, ja keegi ei teagi, et need olemas on. Tegin siis Disainimaja, poe, mis sisaldaks palju erinevaid väikseid poode. Nagu üks suur kaubamaja – siis ta ise kasvatab enda tuntust. 

Mis sa arvad, kas heast ideest piisab, et läbi lüüa? Ainult hea idee pealt tuntust kasvatada? 

See küsimus on viimasel ajal mind ennastki vaevanud. Kas idee maksab? Idee ei maksa mitte midagi ja see on minu meelest väga paigast ära. Ainult ideid genereerides ja oskamata neid teostada, ei maksa idee üksinda mitte midagi. Raha teenib see, kes oskab asja teostada või kelle käest saab vajalikud jubinad. Mitte geniaalse idee autor. Aga ei ole õige, et teenib ainult oskustööline, ja idee mitte üldse. Idee peaks ka midagi väärt olema. Disainer teenib sageli ainult siis, kui ta teeb oma asjad otsast lõpuni ise valmis. Muidu peab ta valmistajatele oma tasu laiali jagama. Nii juhtubki tihti, et ägedaid asju ei tasu teha ega toota. 

On sul mõni lahendus? 

Ei ole! Ma olen selle peale mõelnud ja minu arust on see lihtsalt ebaaus. Selle juures on keeruline just endale hinna määramine, sest alati ei saa ainult töötundide järgi endale tasu määrata. Nii võivad hinnad minna utoopiliseks. Mõnikord peab lihtsalt asjale peale vaatama ja paindlik olema. Üks on tehtud asja omahind, teine vahendustasuga poehind. Kokku tuleb sellest sageli nii kõrge hind, et asja ei saa sellise hinna eest enam müüa. Me oleme materjalivõrgus kinni – materjale tuleb tellida mujalt maailmast ja meie ostukogused on niivõrd väikesed, et paratamatult maksame oma tellimuste eest rohkem, kui suured ettevõtted. Aga, mis mõtet on teha nii kallist asja, et keegi seda kunagi ostma ei hakka? Samas ma saan aru, kui inimene pole nõus eurotki alla laskma, sest see on tema töö ja vaev. Aga siis peab otsima ise endale ostjad ja vahendajat kasutada ei saa. Tuleb kas või iga kord erineva kokkuleppe järgi müüa. Näiteks arvestada, et sellises poes nagu Disainimaja käib rohkem rahvast, saab rohkem reklaami ja siis hinnast natuke alla lasta. Mitte jäärapäiselt otsustada, et ei lase sentigi alla ja pigem ei müügi. Enne endale nime tegemist ei saa oma otsustes väga jäik olla. Muidugi müüvad asjad ise ka, kui nad on väga head. Aga kellel siis ikka need asjad nii väga head on? Vähestel. (naer) 

Kas sa tahaksidki vahendajaks jääda või unistad kunagi ise ka disaini loomisest? 

Ükskord tegin ühed kõrvarõngad tõesti, uskumatu – nagu neid siin veel vähe oleks. (naer) Aga kui nüüd pilvedesse minna, siis tegelikult mulle meeldiks olla selline IKEA, mis toodab kõike. Päris äge oleks müüa Disainimaja kaubamärgi alt riideid ja asju ja kõike. Näiteks teha Kõrgema Kunstikooli tudengitega koostööd nii, et nemad valmistavad tekstiilitooteid, moodi ja kodusisustustooteid, ja mina oleks see hull kunn, kes ütleb: „Jah... see sobib. See ei sobi.“ Samas valmiskaupa ka ei võtaks ja päris ise ka ei teeks, vaid koostöös disaineritega osaleksin tootmisprotsessis. See oleks väga äge! Aga ega mul endal ei ole selliseid oskusi, et päris ise midagi teha. Ma arvan, et ma olen pealegi liiga püsimatu – mulle ei meeldi ainult üks asi. Mulle ikkagi sobib väga hästi just vahendaja roll. 

Disainimaja, foto:Merilyn Püss

Kas sa näedki ennast pikas perspektiivis siin niimoodi töötamas: lapsed kasvavad, sina käid poes tööl, Tartus on mõnus, lumi vaikselt sajab ja jääd järjest vanemaks. Või tahaksid vahepeal mingeid muid asju ka teha? 

Ma tegelikult ei teagi, mida ma veel teha tahaks. Ma tahaks hoopiski maale kolida, nii et pood töötaks ise ja ma ei peaks igapäevaselt siin üldse olemagi. Siin töötaks palgaline müüja ja mina valiksin siia kaupa, korraldaksin vahel turge ja muid üritusi ning äkki isegi töötaksin kuskil mujal? Praegu on see ikkagi mu oma pood ja mulle väga meeldib siin käia, aga pikas perspektiivis... Ei tea. Kui asi on hästi käima läinud, siis ta toimetab end ise ja sinna poole ma liigun. 

Kas sa maal elades tahaksid pigem juurvilja kasvatada või lambaid pidada? 

Ei, ma tahaks hoopis gurmeerestorani pidada. (naer) Ei, ma ei tea. Päris juurikaid ja lammast vist ikka ei tahaks. Põllumeheks ma ei hakkaks, lihtsalt saaksin linnast eemal elada ja samas projektipõhist tööd teha ja e-poega tegeleda. Mulle meeldib maal olla, täiega meeldib. Maal on rahulik. Mulle meeldivad maainimesed. 

Aga kas sa pimedust ei karda? 

Ei. 

Isegi novembris mitte? 

Ei. Kui nüüd lapsepõlv välja jätta, siis ega ma tegelikult ei olegi pikalt talvel maal olnud. Aga isegi talvine pimedus ei tundu mulle hirmutav. Võib-olla see tuleb vanusest ja põnnidest. Olen juba rahulikum ja ei vaja enam linnamelu nii palju kui varem. Enne viimast suve ma olin kogu aeg maal, produtseerisin kaks põnni järjest ja olin kodune. Siis sai olla ikka suvi otsa niimoodi, et enne jaanipäeva läksin ja alles augusti lõpus tulin linna tagasi. Paratamatud maakohustused, mille peale linnas ei mõtlegi, kui lihtsalt korterisse lähed, nagu ahjukütmine ja teede puhastamine, on kõik mulle meeltmööda. 

Ja kindlasti mul oleks kanad, lammastega poleks südant lasta neid sügisel või talvel jõuluroaks ära tappa. 

Kas ökopõllundus ja -toidud on ka sinu teema? 

Jaa! See mõte on mul küll olnud, aga turismitalu ma kindlasti ei tahaks pidama hakata. Ma ei kujuta ette, et kogu aeg võõrad läbi käiksid. Maal meeldib mulle just vaikuse ja rahu pärast. 

Mul oli isegi oma maakoht enda peas olemas, reaalne koht küll, aga mitte minu oma. See on Karula rahvuspargi piiril. Esimest korda ma sattusin sinna juhuslikult ja leidsin ühe vana talumaja, just sellise nagu mulle meeldivad: ühekordne, pikk, madal ja lai. Keset kuppelmaastikku, tagapool põld ja ümber eemal mets. Looduslikult ideaalne – ei ole ei metsa sees ega lagedal, vaid on mõlemat. Maja on mäenõlva peal ja mäest alla minnes jõuab väikese järveni. Esimest korda kui sinna sattusime, olid maja kõrval oleva kupli peal kitsed. Nagu oleks muinasjuttu sattunud! Pärast seda käisin ma seal niimoodi igal suvel vähemalt ühel piknikul, lihtsalt selle vana maja hoovi peal. 

Aga nüüd eelmisel suvel see oli ära ostetud. Läksin sinna piknikule ja vaatasin – ohoo! maja on natuke korda tehtud ja veel väga ilusti. Isegi sisse piilusin ja näha oli, et nii maitsekalt puhtaks tehtud. Elektrit võib-olla polnudki, sest näha oli pakk ja selle peal suur valge küünal. Kurb oli, aga samas hea meel ka, sest ta seisis aastaid ja aastaid tühjana. Paistis, et on südame ja hea maitsega tehtud. Kahju küll, et minu unistus purunes, aga tundub, et sellel majal on nüüd hea peremees. Kindlasti lähen sellel suvel ka ja kui neid inimesi kohtan, siis räägin neile oma loo sellest, kuidas ma ennast seal elamas kujutasin. Nüüd on mul süda rahul. Ei olegi kuhugi maale minna, mu koht on ära võetud. (naer) 

Nii et tegelikult oled hinges talunaine? 

Foto: Erge Sonn

Ma olen sunnitud ärinaine. Ma võiks vabalt olla kodu sättiv koduperenaine ja kasvatada ainult lapsi, aga on vaja ennast ära ka majandada. Pidid need naised endale hääleõiguse võitlema! Siin me siis nüüd oleme. (naer) Aga mulle tõesti meeldib siin Loomekas olla ja poe pidamine on praegu täiesti õige asi mu elus. See, et ma siia nii juhuslikult sattusin, on tore. 

Kuidas sa siia siis sattusid? 

Ma tegelikult pole kunagi väga soovinud pealinnas elada, lihtsalt elu läks nii, et sattusin Tallinna. Siis tulin järsku täiesti uisapäisa Tartusse tagasi, üldse teadmata, mis ma siin tegema hakkan. Tulin lihtsalt, kaks kohvrit ühe näpu otsas ja kaks last teise näpu otsas. Ise kodune, töötu ja Osvald üheaastane. Tagantjärele mõeldes oli see ikka hulljulge otsus niimoodi, kaks kätt taskus, lihtsalt tulla. Natuke mõtlesin, et võiks poodi pidama hakata, sest e-pood mul juba oli, aga et ma seda just siia Loomekasse sattusin tegema, see oli juhus. Kuidagi õnnelikult läks selle kõigega. Neile, kes ei julge riskida, võin vabalt öelda, et oma elus võib ikka riskida küll. Mõnikord tasub see ära. 

Kas sa kartsid ka? 

Ma olen selles mõttes loll, et ma ei karda. Ma ei saaks kunagi öelda, et ma ei saa hakkama: „Mis mõttes ei saa hakkama? Kindlasti saan!“ Täiesti loll olen selle koha pealt. (naer) Teatud piirini on see hea, aga mõnes olukorras võtan ehk liiga suure vastutuse. Samas on ikka lihtsam ka, sest ma ei pabista – mul ei ole kunagi sellist hirmu, et ei julge kellegi käest midagi küsida või kardan, et mis ta mõtleb minust või et „oi, küll ta mõtleb, et nii rumal küsimus“. Sellist hirmu pole mul kunagi olnud, naljakas. Ma arvan ikka, et selline hulljulgus on lolluse tunnus. Poega oli sama lugu. Ma ei kartnud kordagi, et kuidas ma hakkama saan – kui ei saa, siis ei saa, kui saab, siis saab. Proovin. 

Kas see hulljulgus sind välismaale elama ei ole ajanud?

Ma natuke olen elanud. Kui esimene laps sündis, siis otsustasime, et kas nüüd või mitte kunagi ja kolisime pooleks aastaks Mallorcale. Olimegi seal lihtsalt niisama ja nautisime ilma. See saar on ju nii ilus, hispaanlased toredad ja sõbralikud, eriti kui sa oled väikse lapsega. Pärast tulin Eestisse ja sain kultuurišoki – pahandatakse, et ma tulen vankriga bussi peale. Miks te nüüd mu last ei imetle? Kogu aeg on senimaani imetletud. (naer) 

Aga päriselt välismaal ei olegi tegelikult tahtnud elada. Mulle meeldis seal ja oli tore. Ma veel muretsesin enne, et olen selline tossike, kes ei saa pere ja sõpradeta hakkama. Sain küll ja mõnus oli, aga ikka tahtsin ära tulla. Võiks ju olla nagu mõni rikas, et teeks endale talve lühemaks ja oleks selle veniva veebruari kuskil ära. Ma olen ikka täiesti tüüpiline: elaks maal ja oleks koduperenaine, käiks pika külma talve ajal Eestist ära, aga päriselt ka ära ei tahaks minna. Samasugused mõtted on ilmselt paljudel. 

Aga on sul mõni meelispaik, kuhu sa kõige enam minna unistaksid? 

Mul vist ei olegi sellist unistuste kohta. Hispaania ja Itaalia on väga ilusad, aga minu unistuse reis ei ole suurlinna, vaid pigem väiksesse Toscana külla mäe otsas. Suurlinnad pole minu jaoks, Mallorca meeldis ka sellepärast, et seal on väiksed turud ja pühapäevahommikud, kui inimesed tulevad kõik välja ja sädistavad. Mulle meeldivad sellised asjad. 

Mul ei ole sellist rännukihku sees nagu mõnel, meeldib olla paikne. Mõnus on reisida võimaluste piires, aga isegi see ei ole mulle väga oluline. Väga ägedad on ühepäevareisid üksi Helsingisse. See on nii lähedal, aga kultuuriliselt hoopis teistmoodi ja saan üksi linna peal ringi konnata. 

Kui ma mõtlen, et peaks rohkem reisima, siis mõtlen pigem laste peale. Ähvardan neid kogu aeg, et saadan nad Aafrikasse või Indiasse, et nad näeksid seda vaesust seal ja ei nõuaks nii palju asju: „Miks meil seda ei ole? Teisel on nii palju ja mul on ainult kaks?“ „Tõesti vähe küll, ainult kaks!“ 

Ükspäev vaatasime Adelega dokfilmi Nicholas Wintonist, kes päästis II maailmasõja ajal juudi lapsi Tšehhist. Kutsusingi Adele, et nüüd me vaatame seda koos. Nii me seal koos nutsime ka teleka ees, üksteise kaelas. Lastel on vaja seda reaalsustaju, et neil ei lähe halvasti, väga hästi läheb. Vahepeal on vaja see puust ja punaseks ette teha. 

Need Hedviga viimased sõnad jäid meie vestluse lõpetuseks mõnusalt tervemeelse optimismina kõlama. Arvan, et vahel on vaja meile kõigile meenutada, et ei lähe halvasti, väga hästi läheb! Ja kevad hiilib ka juba. 

Kirjutas Ada Tamme

Mille poolest erineb loomemajandus nn tavalisest majandusest?

Seda küsimust on minult mitmeid kordi küsitud ning olen ka ise selle üle juurelnud. Tõtt-öelda pole ma ühest definitsiooni leidnudki, kuna see justkui eeldaks, et see va tavaline majandus justkui polekski loominguline ega looks midagi ning loomemajandus, vastupidi, oleks üdini loominguline ja loov ala. Samas, kui ma pildistan tootefotot, ei tunneta ma seal erilist loomingut - puhta tehniline värk, kuidas sättida välke, millist säriaja ja ava kombinatsiooni kasutada. Mul on olnud perioode, kus ma igapäevaselt vorbin paarkümmend passipilti, eemaldan inimeste nägudelt kortse ning muudan värvilisi fotosid mustvalgeks – mitte miski selle juures ei tekitanud minus tunnet, et ma millegi loomingulisega tegelen. Fotograafia alal tegutsedes muidugi ongi vaja kohaneda vastavalt sellele, mida klient soovib ning aeg-ajalt loobuda oma "unikaalse käekirja" kasutamisest igal viimasel kui fotol.

Niisiis, minu arvates on majanduse olemus juba iseenesest millegi loomine, kohati lausa mitte millestki millegi loomine. Sellegipoolest, parema klassifikatsiooni puudumisel, lepin olukorraga, et tegutsen loomemajanduse valdkonnas. Mis seal's ikka.

Loomemajanduskeskusse tõi mind otseloomulikult tahtmine oma ettevõte luua. Seda omakorda tiivustas tööturul liikumise järel tekkinud veendumus, et mulle meeldiks iseenda boss olla. Tartu Kõrgema Kunstikooli vilistlasena läbisin ca 6-7 aastat tagasi ühe toreda majandusaine, kus meile kui kunstiinimestele räägiti, kuidas me peaksime oma loominguga leiva teenimiseks end FIEna arvele võtma ja muud võimalust justkui ei olevatki. Juba tol ajal oli mul kuri kahtlus, et FIE olemine pole teab mis hea mõte. Asjalikku majanduskoolitust, eriti loomingulise tegevuse viljelejatele, aga niisama lihtsalt leida ei ole. Eelmisel kevadel Loomemajanduskeskuse kursusele kandideerimine tundus olevat õige samm oma ettevõtte suunas, kuna kursus annab vajalikud teadmised lühikese aja vältel ning ühtlasi teatava "ühes paadis viibimise" tunde ja toe, mis omakorda annab ehk julgust juurde, kuna ettevõtja kui inimliigi maine on Eestis üsna madal ning levinud on müüt mingisugusest müstilisest "ettevõtjatüübist", kes evib iseloomujooni, mida nn tavainimene ei oma. 

Juba konkurentsisõela läbimine ning kursusele sattumine on üsna hea viis testida, kas äriideel on jumet ning seda jumet saab kogu kursuse vältel ise aktiivne ollas veelgi testida ning mõelda, kas hüpata vette kohe pärast äriplaani kaitsmist või veidi oodata. Edasine inkubatisooniperiood annab võimaluse end kiiremini kaugemale viia, kuna koostöövõimalusi on Loomemajanduskeskuses palju, kogemuste jagamisega ei olda kitsid ning konsultandid on südamega asja juures. Kuigi tõenäoliselt tõelised ärihaid taolist lähenemist ei toeta, on Loomemajanduskeskus (loome)ettevõtlusega katsetamiseks hea ja turvaline keskkond.

Merilyn Püss ettevõttest Fotoloom