kolmapäev, 31. oktoober 2012

Ühe maali kaks lugu



Raul Oreškini, Tartu Loomemajanduskeskuse juhi kabinetis ripub seinal ja kujundab kogu ruumi üks maal, Laura Põllu "Type: Among the Richest (A Carpenter's Study of Liliane Bettencourt's Face)". Head maalid ei ripu aga sugugi mitte niisama seinal, vaid räägivad seal oma lugu. Sageli on see lugu ka hoopis teine, kui see, mis kunstnikul algul mõtteis mõlkus. 

Rauli lugu: 
Sellele maalile tuleb kogu aeg uusi kihte juurde – avastan üha uusi tähendusi ja võimalusi mõista, miks ja kuidas see ikka siia on sattunud.

Meile toodi see maal oksjonile müüki ja mul tekkis väga kiiresti sellega mingi alateadlik suhe. Parasjagu oli see aeg, mil mõlemad majad olid ehituses ja ma olin ligi pool aastat möllanud siin Kalevi 15 ja Kalevi 17 ehitusobjektidel. Tegelikult olen ma alles pärast analüüsinud, et ilmselt see suhe tekkiski sellest, et kõik need pinnad, mis maalis on ära kasutatud, olid tol ajal ehitusjääkidena mu igapäevane töö. Kõik nägi välja hästi trööstitu – vanad lauad, kokku varisenud seinad, mööblitükid, lagunenud majad.
Aga lisaks sellele, et maalis kasutati kunsti loomiseks ära igasuguseid ülejääke, oli siin minu jaoks ka väga kindel sõnum. Ma nägin siin väärikat vananemist. Praegu on ühiskonnas valdav suhtumine, et vananemine on midagi, mille vastu tuleb võidelda – küll iluoperatsioonidega, küll kosmeetika ja kõige muuga. Vana prahi taaskasutamine koos kortsulise naisenäoga oli minu jaoks väga kindel sõnum, et siin on tegu väärika vananemisega. 
See on muidugi irooniline ja tekitas vastuolu, kui ma sain teada, et maalil on kujutatud L'Oréal'i asutaja ainsat pärijat. L'Oréal ju oma tegevusega ja kosmeetikaga edastab just vastupidise sõnumi ja seisab nooruse kummardamise eest. Selles maalis on hästi palju konflikte sees, aga ma arvan, et hea kunstiteos peabki andma erinevaid sõnumeid, pakkuma igaühe jaoks oma tõlgenduse. 

Nii ta siis minu tuppa ka maandus ja tegelikult on kogu mu kabinett selle maali järgi kujundatud. See oli esimene ese, mis siia ruumi sai ja kõik muu toodi tema järgi. Kunstil on selles ruumis väga oluline koht ja kaudselt on Laura Põld mu toale kaaskujunduse teinud. 

Laura Põld ise oma töö kohta oksjoni aegu: 

Ilu- ja kosmeetikatootja L'Oréal'i asutaja ainus pärija Liliane Bettencourt, mõnede allikate järgi Euroopa rikkaim naine, kuulub maailma rikkaimate inimeste hulka, kelle vara hinnatakse 23,5 miljardit USD. Rikkaima naise tüüp on väikese sarkasminoodina sellel "müügiks" tehtaval maalil ("müügikunst" on ju ühe "õige" kunstniku jaoks ikka häbiasi:)). Kasutatud leidmaterjale ja teostatud ligikaudselt null-eelarvega, et mitte jätta välja juba kõiki ära tüüdanud vaese kunstniku hala. Vanast ja kasutust kraamist kollaažide ja assamblaažide kokkuklopsimine on saanud küll viimasel ajal omaette hasardiks ja ei ole üldiselt minu töös ühese (kunstnike rahanappuse vm) sõnumi kandjaks. Märksõnadeks veel naised ja võim; ostetav noorus ja ilu; "naiselik" - hoolitsetud vanur vs "mehelik" - pühapäevamees ehk haamriga naiskunstnik.


pühapäev, 28. oktoober 2012

Kas kuurordis elavad ainult karud?

Ada Tamme

Kujunduskuurort on siin kord juba kolmehäälselt avaldanud oma arvamust loomemajanduse kohta. Tol korral aga jäi lahti seletamata, millega kuurordis tegeletakse. Kõige laiemalt määratledes pakuvad Loominguline Ühendus Aare Kask ja graafiline disainer Jaanus Kaasik kujundus- ja stiiliabi. See tähendab, et nad teevad teoks kujundustööde terviklahendused, veavad kostüümilaenutust ja nikerdavad tekstiilist autoriloomingut. Viimasest täna juttu tulebki ning sellega tegeleb vaid Aare Kask ehk Maris Aare ja Kaili Kask. Nende käsitsi meisterdatud nukkudest ja karudest tuleb aga juttu ka äsja möödunud karunädala auks ja meenutuseks. Mina küll ei teadnud, et kaisukaru juba 110-aastaseks sai, aga Kujunduskuurort ja Disainimaja lõid juba teist aastat poe verandale karuteemalise mängumaa, kus lapsed hommikuti muinasjutte kuulamas käisid ja niisama mängisid. 

Märgitegu Kuurordi stiilis
See üritus oli vaieldamatult lastele mõeldud, kuid muidu arvavad Maris ja Kaili, et pole nad midagi nii erakordselt lapsikud või naiivsed. Äärmisel juhul ehk heas mõttes lapsemeelsed, kuid sellist värsket pilku vajaksid nende hinnangul kõik inimesed. Rangelt võttes ei meisterda nad isegi mänguasju, vaid ikkagi isiksusega nukke ja karusid, kes elavad oma elu ja kellel on selles oma elus ka oma eesmärk täita. Tehku nad seda siis mänguasjakastis lapsele rõõmu valmistades või ruumi kaunistades silmailu pakkudes.

Ja ongi Mustafa! Ja neelabki mõõka!



Mind kummitab Kuurordis viibides muudkui mõte – huvitav milline nende kodu veel on? Kui juba nende tööruumid on kodused, soojades värvides ja täis niivõrd palju põnevat nodi, mida uurida ja avastada (kardina taga peidus olevast kostüümigarderoobist rääkimata!). Niisiis mõtlen ühest küljest tõesti sisustust ja kujundust, mida nad kõikjal, kuhu satuvad, kohe kodusemaks asuvad sättima. Teiselt poolt on raske kujutada neid argirutiinist kurnatuna oma tööd siunamas. Eriti kui nad just parasjagu elevil olles mulle Idamaade kolme kuningat, kondiväänajaid või mõõganeelaja Mustafat tutvustavad. Elu ei saa ju niimoodi igav olla ja tundub, et ega ei olegi.

Kaili meisterdab nukke 1995. aastast alates, mil valmis esimene neist ja seda väidetavalt „puhtast vajadusest“: originaalse kingituse vajadusest! Tollal oli veel nii, et uus „elu“ sündis täielikult protsessi käigus, õmblusmasina all või lausa käsitsi. Kaili ise ka ei teadnud, keda loob, vaid hakkas kujundama ja tuli, kes tuli – vahel mees, vahel naine. Praeguseks aga õmbleb ta juba korralikult lõike järgi ja läheb kindla tegelase sünni peale välja. Kuigi suur osa nukkudest valmib mõne näituse jaoks, on ka selliseid, kes sünnivad vaimustusest ja seetõttu ka eriti kiiresti, sest mõte ägedast tegelasest kannustab ja ei anna asu. 

Sageli valmivad tegelased aga mitmekesi ja on osa Imelisest Idamaast või Rändtsirkusest. Sellisel juhul aga ei piisa ainult nukkudest, vaid on vaja ka lugu nende juurde. Taustad tegelaste ümber viivadki meid Mariseni, kelle tekstiilitöö sai just sealt alguse. Nimelt oli Kaili nukkudele vaja juurde oma lugu, oma maailma, aksessuaare ning neid hakkas meisterdama Maris. Nii valmisid 2005. aastal nende esimesed ühised tööd, sest kui Kaili on nokerdanud valmis ühe tänavamuusiku, siis millelgi peab see tänavakunstnik ju istuma ja kuhugi peab saama talle ka raha poetada, lõpuks peab ta kuskil ka elama ja kuskil ka tööks muusikat mängima. Kõige selle eest hakkaski Maris hoolitsema, meisterdades maju ja ruumilisi tegevuspatju, kus toimub mäng ja elu. 

Mulle meeldib just see, mis on tore heade lasteraamatute illustratsioonide puhul või ägedates nukumajades – pisiasjad! See, et on tõesti loodud uus maailm ja uus ruum, mis ei ole lage, vaid ikka paistab kuskilt üksik sokk või mõni pisimutukas. Sama lugu on Aare Kase maailmaga: kui korvis on lilled või kärus juurviljad, siis see nii ka on, mitte ei immiteerita reaalsust mingi uduse kribukrabuga.

Päris oma karudeni jõudis Maris aga natuke hiljem. Selleski „süüdistab“ ta kaudselt Kailit, kes teda üleüldse kõige sellega tegelema inspireeris, otseselt aga oma poja sündi. „Ta lihtsalt tuli välja selline karupoeg!“ Nii et pole midagi parata ning Maris oli sõna otseses mõttes sunnitud karusid meisterdama. Karude sünd oli erakordselt isiklik, kuid nüüd elavad nemadki juba oma elu, esinedes Proua- ja Nunnukarude nime all. Minu ilmselt tobeda küsimuse peale, kas ta näiteks elevante ei tahaks meisterdada, tundub Maris üsna nõutuna. „Ei, ei taha, pole sellist tungi.“ Ega siis küsimus pole mänguasjade tegemises, vaid hoopis milleski muus: loomingus ja eneseväljenduses. 


Tung ennast ise majandada ja ise hakkama saada sündis üheskoos. Maris ja Kaili kohtusid tapeedisalongis töötades ja selle hääbumist koos jõuetult pealt vaadates. Päevast päeva letil segaduses ja tegevuseta jalgu kõlgutades need mõtted idanesid ja kasvasid. Tekkis ühine lootus ja otsus olla iseenda peremees, sest enam ei taha erinevate tegevusaladega katsetada ja kellegi teise jaoks töötada, ainult enda jaoks. „Keegi võõras ei saa olla selline ülemus, kes paneks meid tööle nii, et kasutaks ära meie kõige paremad oskused.“ 

Algselt vaid häbelikkusest varjunime saanud Aare Kask on nüüdseks endale koha leidnud ja tegutseb enesekindlalt Kujunduskuurortina, kus Maris, Kaili (ja tegelikult ka Jaanus) tegutsevad üksteist täiendades ühise eesmärgi nimel. Eile näiteks avati Tallinna Lastekirjanduse Keskuses näitus „Karu kutsub külla“, kus võib näha nii Marise karukollektsiooni kui ka Kaili karuteemalisi tõlgendusi. Iga päev võib nukke uurida, puurida, katsuda ja osta Loomeka müügikapist otse Spargli kõrvalt, kus leidub ka peeneid prosse, nunnusid patju ja kuurordimärke. 

reede, 26. oktoober 2012

Stufferi Designi lugu

Ada Tamme

Rääkisin ühel päeval Stuffer Designi eestvedaja Ingvariga juttu. Tuleb välja, et lisaks igasugu alternatiivsetele ja uudse lähenemisega ettevõtetele tegutsevad Tartu Loomemajanduskeskuses ka täiesti traditsioonilised bürood. Ingvar ja Olivia pakuvad reklaami-, kujundus- ja trükiteenuseid ning oma konkurentidest eristuvad nad kiiruse ja laia valiku poolest. Eesmärgiks on pakkuda täisteenust, et inimene saaks kõik asjad ühest kohast: alates kujundusest ja lõpetades trükistega. 

Ingvari tee reklaamini
Vaata 3D prillidega! Stuffer Design ehk Olivia ja Ingvar
Ingvar on Stuffer Designis projektijuht, mis praktikas tähendab seda, et ta teeb kõike: turundab, kujundab, trükib. Hingelähedaseim on talle aga turundus, mida ta armastab selle mängulisuse ja paljude võimaluste pärast. Ta mõtleb välja reklaamikampaaniad ja otsib sobilikke meediapindu, sest ega reklaam igal pool ei tööta. Ingvari töö on loov, liikuv ja mitmekesine – ta ei pea töötama kramplikult kellast kellani, vaid vahel istub kontoris isegi öösel kella üheni. Ta naudib oma tööd ja see ongi tema jaoks eesmärk omaette. Ise räägib ta, et töö teeb kindlasti põnevaks see, kui antakse rohkem vabu käsi. Kui kliendil on väga kindel nägemus, siis on see Ingvarile ainult liinitöö, asja vormistamise küsimus. Samas on ka see vahel hea, saab puhata. 

Turundusalased teadmised omandas Ingvar ülikoolis, kuid kõik muu on ta ise suurest huvist ja vajadusest juurde õppinud. Nimelt alustas Ingvar äri hoopis toitlustamise alal ning kujundamine tuli mängu siis, kui tema võileivakohvikutele oli vaja menüüd teha. Nii hakkaski ta siis uurima, vaatas youtube'ist videoid ja tegigi ära. Sealt hakkas sõna levima, tuttavad nägid ja nii ta avastaski, et see tegevusala on palju meelepärasem kui toitlustus. 
Loomemajanduskeskusesse jõudis ta Laia tänava kaudu, kus suured aknapinnad ja hea asukoht end siiski ära ei tasunud. LMKs on aga hoopis teine lugu – tänu majale ja inimesi kokkutoovatele ekskursioonidele on kliendibaas märkimisväärselt kasvanud. Selline tõus on Ingvari sõnul olnud võimalik vaid tänu LMKle ja inimestele, kes nende edu nimel igapäevaselt tööd teevad. 


Stuffer Design
Stufferi trükitud ajakiri Lehter
Eelmises postituses oli juttu EASi starditoetusest ning Stuffer Design on eeskujulik näide selle edukast toimimisest, sest just sellel toetusel Ingvari ettevõtte põhineb. Algselt oli plaanis teha ainult trükiäri, kuid ruttu sai selgeks, et kokkuvõttes on lihtsam ise kõik asjad otsast lõpuni teha. Nii ongi trükkimise, reklaami ja kujunduse terviklahendus nende trump, sest vähesed ettevõtted pakuvad kõike korraga. Oma tegevuses lähtub Ingvar sellest, mis teda ennast varem häirinud on. Nüüd pakub ta ülikiiret hinnapakkumist – kliendi küsimusele vastatakse tunni jooksul, sest enamasti ostavad ja otsustavad kliendid ikkagi hetkeemotsiooni ajel. Kliendist on aga lihtne ilma jääda, kui anda talle võimalus konkurentide pakkumisi vaadata ja järele mõelda. Kui ikkagi kolm päeva vastamisega viivitada, võib kliendile jääda mulje, et ei viitsitagi temaga tegeleda. 

Sildid LMK ettevõtjate ustel
Samuti tahab Ingvar oma konkurente seljatada kliendisõbralikkuse ja hea nõuga. Sageli teab ju tema ikkagi paremini, millele on mõttekas ja säästlik trükkida, kus on efektiivne reklaamida, mis töötab ja mis ei tööta. Klientide huvide eest seisab Ingvar vahel isegi oma huvide vastaselt, säästes klientide raha, kuid jäädes ise sellest ilma. Samuti on Ingvar suurte klientide nimel nõus öö läbi tööd vihtuma – püsiklientidele on Stuffer Design olemas 24 tundi ning kiireloomulise asja saab kätte 12 tunni jooksul. „Meie eesmärk on aidata ettevõttel tooteid või teenuseid müüa ja me ei erine kuidagi teistest kujundus- ja reklaamibüroodest.“


laupäev, 20. oktoober 2012

Uus lend, uued tuuled!

Ada Tamme

Neljapäeval tuli Sparglis esmakordselt kokku LMK äriplaanikoolituse 7. lend, et oma ideid jagades üksteise ja meie keskkonnaga tutvuda. Kuna mina olen samuti siin võrdlemisi uus, oli see heaks võimaluseks end asjaga paremini kurssi viia ja uurida, kuidas koolitusprotsess toimuma hakkab ja mida sõnad „inkubeerimine“ ja „eelinkubatsioon“ ikkagi tähendavad. 

Minusuguse võhiku jaoks arusaadavas keeles käib asi põhimõtteliselt nii: ettevõtte asutamise sooviga inimene tuleb LMKsse kolm kuud kestvale äriplaanikoolitusele, kus õpib ettevõtluse, raamatupidamise, finantsmajandamise ja turunduse alustalasid. Paralleelselt õppetööga toimuvad individuaalkonsultatsioonid, kus saab oma äriideed täpsemaks vormida ja teha valmis äriplaan, et seejärel seda plaani LMK komisjoni ees kaitsta. Äriplaani kaitsmisega on õpilane lõpetanud eelinkubatsiooni. 
Edaspidi on tema võimalused ja valikud juba laiemad: esiteks võib muidugi asutada oma ettevõtte, aga võib ka otsustada seda mitte teha. LMK koolitus on kindlasti mõeldud ka inimesele, kes tahab järele uurida ja veenduda, kas ärimaailm ikka on tema jaoks loodud. Juhul kui firma rajamine on kindel soov, on äriplaani kaitsnutele ja firma asutanutele avatud LMK uksed – algab inkubatsioon! See tähendab, et ettevõte võib paariks aastaks liituda LMK loomeinkubaatoriga: rentida siin soodsalt ruume, osaleda koolitustel ning saada igakuist konsultatsiooni. Korraliku äriplaaniga võib iga algaja ettevõtja taotleda ka spetsiaalselt selleks mõeldud toetust, kas EASist või Töötukassast. Omandatud teadmiste ja oskustega on muidugi igaühel võimalus ka omal käel ja rahal ükskõik kus ettevõte püsti panna. 

Seekordsed algajad olidki koolitusele tulnud erinevatel põhjustel. Oli verinoori äsja ülikooli lõpetanuid, uuele alale suunduvaid uuesti alustajaid ning juba kogenud ettevõtjad, kes on püstitanud uued sihid ja arenguteed. Oli neid, kellel kindel nägemus olemas kui ka neid, kes alles kompavad ja otsivad ning loodavad just siit vastuseid leida. Ka ideede ja valdkondade poolest oli valik õige mitmekesine, oli inimesi fotograafiast säästliku ehitamiseni, veebiportaalidest ja 3D modelleerimisest teraapiateenusteni. 

Neljapäeval oli igal uuel õpilasel aega kolm minutit, et ennast tutvustada ja varakult harjutada oma idee esitamist ja kaitsmist võõra publiku ees. Esinejaid ja ideid oli kahekümne ligi, kuid üritan mõne näite põhjal anda uue lennu kirevust iseloomustava pildi. Tahan just näidata, kuivõrd erinevad ideed ringlevad ja milliseid inimesi on LMKsse oodata. Tahan näidata, et läheneda võib innovaatiliselt või praktiliselt, enda parematele külgedele toetudes või hoopis turuauku täites. Samuti tahan näidata, kuidas põhimõtteliselt igaüks võiks tulla oma ideed teostama: kukk, kana, noor või vana. Vahet tegelikult pole, peaasi et ise tahad midagi ära teha ja oled nõus selleks ka vaeva nägema. Oluline on mõista, et kogu koolituse ees ei peaks aukartust tundma – ei midagi uhket ja peadpööritavat, inimesed lihtsalt otsivad endale parimat väljundit ja eneseteostusvõimalust. 

Kuulsin eile mõnest ideest, mis on tähelepanuväärsed oma keskkonnasäästliku ja loodusliku lähenemise poolest. Gen näiteks rääkis firmast, kus insenerid ja maastikuarhitektid tahavad pakkuda säästlikku lahendust, mis toimib kui organism – nii hoone kui ka selle ümbrus toimivad harmoonias. Kõik see on üles ehitatud säästlikel ja taaskasutusel põhinevatel tehnoloogiatel.




Samal ajal otsib Margit keskkonnateadlikku lahendust hoopis teises valdkonnas. Ta tahaks valmistada ja müüa käsitööna valmistatud lapse- ja loodussõbralikke Waldorf-nukke. Kõik materjalid oleksid kas kohalikku päritolu või taaskasutatud materjalidest, nii et tootmine jätaks võimalikult väikse ökoloogilise jalajälje. 


Nupuka lähenemise poolest jäi meelde Kadri, kes tahab luua rätsepaekspressi. Ta teeb tellimuse peale individuaalõmblustööd, kuid teistest Tartu ettevõtetest eristaks Kadrit see, et ta tahab pakkuda oma teenust kliendi kodus ja ideaalis püüaks täita seal tellimuse ühe päeva jooksul. Tegu on täiesti uuendusliku lähenemisega, samas aga on Kadri LMKs selleks, et alles oma ideed kujundama ja läbi mõtlema hakata.

Täiesti teisest ooperist on hispaania filoloogi Mari äriidee, mis ei põhine niivõrd toote eripäral, kuivõrd teenuse puudumisel turult. Eesti kirjandusmaastik on väga angolameerikakeskne, samas kui maailma levikult teisest keelest, hispaania keelest, tõlkimine ja kirjastamine on üsna juhuslik ja väikesemahuline. Seega on plaan rajada ise kirjastus, mis vähemalt esialgu ja ennekõike keskenduks hispaaniakeelsete autorite ilukirjanduslike tõlketeoste elektroonilisele ja füüsilisele kirjastamisele. 

Tootedisaini valdkonnast oli ka mitmeid uusi algatusi, aga ainult Milli tahab teha puutetundliku otsaga juuksenõela! Tegelikult ei hakka äsja majandusteaduse õpingud lõpetanud neiu päris nii innovaatilise ideega turule sisenema, küll aga on see näide tema avarast mõtlemisest ja unistustest. Multifunktsionaalsed ehted on tulevikumuusika, kuid praegune äriidee on teha metallist isikupäraseid, trendikaid ja kõrgkvaliteetseid juukseaksessuaare – nii et neid saaks kunagi ka lapselapsele edasi kinkida. Seda kõike tahaks ta teha päris oma käte ja võimalustega. 


See on ainult väike osa põnevatest ideedest ja inimestest, kes järgmisel nädalal LMKs koolis hakkavad käima. Edaspidi hakkate neist ja teistest veel palju kuulma.

neljapäev, 18. oktoober 2012

Terves kehas terve vaim ja vastupidi ehk Parem Elu Koolituste lugu

Ada Tamme

Vaikselt olen hakanud siia kirja panema LMK ettevõtete lugusid ja täna tutvustan ettevõtet Parem Elu Koolitused, kus toimetavad neli tegusat naisterahvast: mõttemeister Merike Kütt, toidumeister Triin Muiste, kunstimeister Katrin Kirsipuu ja teenindusmeister Kaia Tammekänd. Kõlab uhkelt? Need tiitlid on andnud huviringis osalevad lapsed, kuid neil on selleks ka õigus, sest Parema Elu Koolituste kollektiiv saab hakkama paljuga ning kõike seda suure veendumuse ja kirega. Nelja meistri koostöö eesmärgiks on kindlustada oma koolitustel osalenutele igakülgselt parem elu. Merike on kogemuskoolitaja ja juhatab inimesi nende isiksuse arengu teekonnal täisväärtuslikuma mõtlemise ja elu poole. Triin on toitumisnõustaja, kes õpetab tervislikult toituma, et seeläbi paradada oma tervist ja elukvaliteeti. Parema Elu kursustele lisavad särtsu stilist Katrin ja teeniduskoolitaja Kaia. 

Merike ja Triin
Täna kirjutan pikemalt Merikesest ja Triinust, kes on saavutanud eriti efektiivselt toimiva tandemi, milles üks hoolitseb hinge ja teine keha eest. 

Terve vaim 
Merike leidis oma suundumuse Louise L. Hay õpetuste kaudu ning neil põhinevad ka paljud Merikese koolitused. Hay õpetus on lihtne ja intuitiivselt tuttav pea kõigile, samas kui rakendamisel vajab inimene ilmselt rohkem juhendamist. Merike on veendunud, et mõttejõuga saab mägesid liigutada, ravida nii oma keha kui vaimu. Tuleb ainult alati oma mõtteid märgata, sest mõttel ning selle sõnastamisel on tugev jõud. Jaatus ning enesesse uskumine viivad meid lähemale meie unistustele. „Iga meie mõte, meie sõna,loob meie tulevikku.“ Merike ise on oma elul sarvist haaranud ja pärast kahtteist aastat pangas töötamist on ta lõpuks koju jõudnud. Oma kogemuste abil viib ta läbi enesearengukoolitusi ja personaalseid nõustamisi, mis aitaksid teistelgi teooria praktikasse rakendada. Merike hindab just isiklikku lähenemist, millega "on võimalik jõuda rahulolematuse sügavamate põhjusteni ja need eemaldada."

Terve keha 
Kanepiseemneõlist saab näiteks oomega3 rasvhapet.
Ka Triin on pärast mitmesuguseid töökogemusi (samuti pangas!) jõudnud oma pärusmaale, kus tunneb end kõige rohkem kodus. Ta on alati armastanud süüa teha, kuid nüüd on rõhk kaldunud oluliselt tervisliku toitumise väärtustamise ja õpetamise poole. Toitumisnõustajana annab Triin erinevaid tervisliku toitumise koolitusi ja nõustab ka eraviisiliselt. Samuti saab tema juures teha toidutalumatuse testi ning kooskõlastada oma individuaalne ja sobivaim menüü. Oma võimete ja võimaluste laiendamiseks õpib ta praegu ka toitumisteraapiat, et osata veelgi rohkem teisi inimesi aidata. Õigesti toitumine on eraldi põnev ja uusi võimalusi täis maailm, mis on Triinule näidanud, et hoolikalt valitud toit suudab muuta väga paljut. 

LMKsse jõudsid Merike ja Triin koos ning sedagi peavad nad tõestuseks mõttejõu suurest võimust. Nimelt on nad mõlemad Karlovas elanud ning mööda tänavaid uidates unistanud siia oma koolituspesa rajamisest. Tundub lausa, et Kalevi 17 maja leidis nad ise üles, sest keerdtrepiga ühendatud kahel korrusel asuvad verandaruumid ületasid isegi nende suurimad ootused. Nii nad seal nüüd töötavad – Merike teisel korrusel vaimu ja mõistuse eest hoolitsedes ja Triin alumisel korrusel keha heaolu eest võitlemas. 

Hoolt kannavad nad aga väga mitmekesise ja inimese kui terviku peale mõtleva kursuste, koolituste, koosviibimiste ja stuudiote programmiga. Väga olulisel kohal on mõlema personaalsed nõustamised (coaching, toitumisenõustamine), mis aitavad inimestel oma tulemusi kiiremini saavutada. Suur rõhk on  aga ka kehakaalukursustel, mille juures olulisim on see, et tegeletakse mitte tagajärje, vaid põhjusega. Merike ja Triin teatavad pea ühest suust, et „dieedid teevad paksuks!“, sest nad usuvad, et ükskõik millise toitumishäire puhul tuleb esmajärjekorras otsida üles probleemi allikas, selle asemel et tagajärgi likvideerida. Siingi peavad nad olulisimaks mõttemustrite muutmist. Just see on valdkond, kus nende töö teravalt kokku puutub, ja on selge, et psüühika ja keha eest tuleb korraga hoolitseda.

Kuidas aga teooriast praktikasse jõuda? Selle lahendamata küsimusega on nii Merike kui ka Triin igapäevaselt vastamisi. Näiteks toidutalumatuse korral ei saa lihtsalt keelatud toiduained menüüst eemaldada, vaid tuleb teha tõsist tööd, et kehale vajalikud ained kuidagi asendada. Siin tuleb appi Triin oma toitumisnõustamise ning -koolitustega. Samas aga peab tegudeni jõudma siiski inimene ise ning seda nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil. Paljud Parema Elu kliendid sooviksid Triinu või Merikest endale koju pidevalt sõnu peale lugema ja õpetama, mida süüa ja mida mõelda, kuid teekonna oma parema eluni peab igaüks ikka ise maha kõndima. Merike ja Triin ka lohutavad rõõmsalt: "See tee on lühike, ainult 15 cm - ühest kõrvast teise kõrvani."


Minu lemmikud linaseemneleivakesed!
Parema Toidu Pood 
Koolitused ja kursused pole aga sugugi kõik, millega need kaks hakkama saavad. Neil on veel ka oma programm filmihuvilistele, lastele ja juba koolitustel osalenutele ning toidustuudiod kokkamissõpradele. Lisaks on Kalevi 17 pargipoolsesse otsa veranda esimesele korrusele tulemas Parema Toidu POOD, kust saab osta enesearengu raamatuid, erinevat mahetoitu ja muud tervislikku kraami. Kaupade hulgas leidub ka Merikese ja Triinu endi valmistatud toortoitu: linaseemneleiba ja toormaiustusi. 




Poe suur avamispidu on juba paari nädala pärast, 2. novembril, ning siis on uksed lahti hommikust õhtuni (st 10-19), toimuvad tooteid tutvustavad pisikoolitused ja erikülalistena tulevad kaupade valmistajad isiklikult oma kraamist rääkima.

LMK rahvas uues poes uudistamas

Kõigi fotode eest suur aitäh Merilyn Püssile firmast Fotoloom.

pühapäev, 14. oktoober 2012

Kaleidoskoobi lugu ehk miks laenata kunsti?

Ada Tamme

Eelmine nädal möödus kibekiires ettevõtlustuhinas, kuid ega kunst seepärast unarusse jäänud. Seda ka tänu Liina Rausile, kelle korraldamisel toimus nii kunstioksjon kui ka Disainimaja perenaise Hedviga Veiga peetud Kunstilaat. Kuid oma põhitegevusena on Liina juba poolteist aastat vedanud LMK kunstilaenutusäri Kaleidoskoop. Mina olin teda näinud mitu nädalat mööda Kalevi tänava maju ringi jooksmas, näitusi koordineerimas, korraldamas ja toimetamas, kuid polnud seni veel arugi saanud, mis see kunstilaenutus endast õieti kujutab. Istusin siis korra Liinaga Sparglis maha, et uurida, mida täpselt ja miks ta ikkagi teeb. 

Mis on Kunstilaenutus? 
Tuli välja, et Kunstilaenutus on mõeldud eelkõige ettevõtetele ja asutustele, mille kontorite ja koridoride valged, tühjad ja kurvad seinad vajaksid hädasti turgutamist. Laenata võib kunsti pikemaks ajaks, et argipäeva jumestada, või üksikürituseks, et pidulikumat ja uhkemat atmosfääri luua. Liina näeb kunstilaenutuses mugavat alternatiivi kunsti omandamisele – ostmine on lõplik samm, mis tekitab ostjas sageli hirmu või tõrget, kuid laenutada saab teoseid mõneks kuuks või pooleks aastaks, et seeläbi ülespanekut pidevalt uuendades kõigile vaheldust pakkuda. 

Redwall OÜ kontor

Miks kunstilaenutus? 
Liina jõudis kunstilaenutuseni üsna isiklikel põhjustel. Nimelt on ta hariduselt hoopis keemik ning enne kunstiärisse sukeldumist oli ta viis aastat tegelenud orgaanilise sünteesiga. Imelikul moel viiski just keemia ta kokku kunstilaenutusega: teda ennast rusuvad kontoriseinad ja sünge töökeskkond lausa nõudsid lahendusi. Keemiatööd ei ole Liina sugugi kõrvale heitnud, kuid omaette nokitsemise kõrvale on ta leidnud uue väljundi – kunst ja selle kaudu inimeste kokku viimine.

Liina kunstilaadal MinaJaLydia maaliga
Kunstihuvi on Liinal alati suur olnud, kuid tegudeni jõudis ta osaliselt ka tuttavate kunstnike kaudu, kellel ikka seisid nurgas suured maalid, mis oleksid nii hästi just Liina tööruumidesse seinale sobinud. Niisiis oli kunstilaenutus osalt vastus Liina enda vajadustele, teiselt poolt aga leiab ta üleüldisemalt, et kunst ongi jagamiseks mõeldud. „Oluline on just kunsti ja muude valdkondade kokkupuutepunkt, kus kunst tuleb oma suletud ringist väljapoole.“ Näitusi külastades küpses päris pikalt idee, et kunst ei ole mõeldud vaid kunstiteadlikule galeriikülastajale ühekordseks tarbimiseks, vaid tuleb leida keskkond, milles kunst mõjuks ja kõneleks pikaajalisemalt ja palju laiemale vaatajaskonnale. Kunsti tuleks jagada ka neile, kes ei leia aega ja süvenemist galerii külastamiseks, ning hea moodus selleks on tuua see avalikku ruumi, näiteks kontoritesse ja asutustesse. 

Nõnda siis lükkaski Liina käima Kunstilaenutuse, et muuta (töö)ruumid õdusamaks ja samas tuua kunst tühjadest kurbadest galeriidest inimeste juurde. Asi iseenesest toimib lihtsalt: kunstnikul on maalid, graafika, skulptuurid ning laenutajal on tühjad seinad ja tühjus hinges. Liina lihtsalt viib need kaks igatsust kokku ning ajab ka kõik asised asjad, sest laenutamine muidugi maksab ning sellega kaasneb alati ka paratamatu paberimajandus. 
Aga palju maksab ühe maali laenutamine? See on suhteline ja sõltub töö müügihinnast, kuid üldiselt varieeruvad laenutushinnad 10 eurost 100 euroni kuus.

Markus Kasemaa näitus Webmedia kontoris

Kuidas ja mida täpselt laenutada? Selleks on Liinal olemas portfooliod, mida saab Kaleidoskoobi kodulehelt uurida ja töödega tutvudes oma valik langetada. Kunsti ja kunstnikke leidub igat masti: noori, vanu, maali, graafikat, skulptuuri. Samas hoiab Liina ikka silmad ja mõtted lahti, et ka kaasaegse kunsti ja uue meedia väljakutseid murda ning ka näiteks videokunsti või installatsioone inimesteni tuua. 

kolmapäev, 10. oktoober 2012

Et Tartu Hulluks!

Ada Tamme

Teoksil on loomulikult Tartu Hullumine. Taibukamad teist said juba aru, et eelmise postituse salapärane külaline oli härra Jaan 'Luulur' Malin, aga ainult kõige taibukamad mõistsid, et tänane lugu tuleb tema Hooandja projekti making-of'ist ehk sellest, kuidas pärast Tiiu külaskäiku otsustasime meie Rauliga osaleda ühe idee ühisrahastamise käima lükkamises. Ehk sellest, kui lihtne tegelikult on ühise jõu ja nõuga midagi hullumeelset ellu viia. Tõestuseks olgu tänane lugu ja vinks-vonks video! 

Asi oli tegelikult nii, et Jaan Malin käis meie juures seminari kuulamas ning sai innustust endagi ettevõtmisele Hooandjas raha koguda. Jaan on festivali Hullunud Tartu kuraator ning tema hinge on juba mõnda aega painanud soov anda välja mahukas festivalikogumik. See oleks raamat, mis on täis kõigil kolmel aastal osalenute kirjasõna (koos ingliskeelse tõlkega!) ja kunsti. Ning osalejaid on olnud palju! Tegu on ju valdkondadevahelise ja rahvusvahelisi külalisi kaasava üritusega – üles astuvad kirjanikud, luuletajad, mõtlejad, kunstnikud, muusikud, et kõik koos novembrikuu varjudes hulluda. 

Mulle igatahes tundub selline ettevõtmine toetust väärivat. Eriti kuna kõik hakkas äkki nii sujuvalt veerema, et kellelegi ei tulnud pähegi asjade kulgu peatada. Kohtusid mitu koostööks sobivat osapoolt: Jaan leidis nõu ja jõu, LMK võimaluse toetada üht näitlikku ja kõigile loovatele rahavajajatele õpetlikku rahastusprojekti ning mina sain meie ühist üritust koordineerida, asjatada ja videot produtseerida. Ma muide pole mõni eriline sehkendaja, kes oleks organiseerimises ja produtseerimises kõva käsi, pigem kardan kõiki selliseid asju. Nii et tundus hea võimalus kätt harjutada ja hirme ületada. 

Mis siis täpselt sai meie hea ideega? Minu kogemuses on kõik olnud imelihtne! Vähemalt seni, sest nüüd on meie ettevõtmine kõigi kultuurisõprade rahakotiraudade juhtida ja seda on mul juba raskem kontrollida. 
Esimene samm on iga projekti puhul plaanipidamine ja asjade läbi mõtlemine. Meie pidime alustame rahasumma välja mõtlemisega. Raamat peab tulema paks ja värviliste piltidega ja maksaks seega 4000 eurot. Aga aega on vähe ja natuke toetust juba olemas ka! Niisiis jäi küsitavaks rahaks ikkagi 3000, sest seda on suurem lootus täis saada. Täis saama aga peab, sest toetust saab Hooandjas ainult see projekt, mis saab vajamineva raha täielikult kokku. 

Järgmiseks asusime toetajatele auhindu nuputama ja seda polnud ka sugugi raske välja mõelda, sest olemas on festival oma võimalustega, raamat ise ja Jaani anded ja tegemised. Jaan oskab nimelaule laulda – ta võtab ette su nime ja esitab selle sulle moel, mis raputab ja jääb meelde. Mina pole seda kogenud, aga Raul on küll ning see olevat midagi võimsat ja isiklikku. Tegelikult Raul lausa nõudis nimelaulu esitamist üheks auhindadest ja nii saigi. Teine suur auhind on Jaani enda luuletus, mille ta on täiesti isiklikult keraamilisele plaadile kõrvetanud. Auhinna asemel, muide, eelistab Jaan öelda kingitused, sest kuidas ikka tänutäheks auhindu laiali jagada. 

Teine samm on projekti tutvustava video tegemine ja kuna tahtsime eriti ägedat videot, siis ei saanud ka sellele uisapäisa läheneda. Samuti on see üks olulisemaid võimaliku toetaja arvamust kujundavaid faktoreid. Hooandja soovitab video teha siira ja veenva, kuid kuidas see meil välja tuli, jääb teie hinnata. Mina olin meie plaani algfaasis veendunud, et video peab tähelepanu äratama ja meelde jääma ning selleks peab ta olema väga äge ja väga kvaliteetne. Ja nii saigi. 

Minu jaoks oli video tegemise protsess kõige huvitavam, sest mul oli selge nägemus, mida tahtsin teostada. Idee oli edastada lihtsalt ja selgelt asja tuum, samas aga anda ka vormiliselt edasi asja kõige sügavamat sisu – Jaan hullu panemas. Ideed on head, aga heade ideedega on üks suur mure. Ma võin küll kujutada valges kitlis Jaani hullununa mustal taustal oma visiooni esitamas, kuid kuidas see mu peast videoformaati saada? Appi tuli Sasha oma filmimis- ja monteerimisoskustega, PIMIK oma tehnika lahke laenamisega, Trüki- ja Paberimuuseum oma suurepärase keskkonnaga ja muidugi Jaan oma täiesti loomuomase oskusega just parajal määral hulluda. 

Filmisime mõned klipid, soovitasime Jaanil öelda seda ja toda, mängisime kogu laheda kolaga, mida muuseum täis oli, ja kokku tuligi just selline segane ja ettevõtmise loomust iseloomustav filmilõiguke. Olin produtseerimisprotsessi kergusest vaimustunud! Sasha küll kahjuks natuke vähendas mu elevust ja tõi mu maa peale tagasi – enamasti ei olevat filmi produtseerimine nii lihtne. Ju siis olid seekord kõik nii ilusti paigas ja film tegelikult ka ju üsna väikese mahuga. Ehk siiski proovin veel, võib-olla ikkagi leidsin endas uue ande. 

Postproduktsioon hõlmas endast video kokku monteerimist, millega Sasha sai hakkama vaid mõne tunniga, ja Jaani kirjutatud projekti kirjeldava teksti toimetamist. Ja nii lihtne see oligi! Nüüd aga algab ehk raskeim faas – info levitamine, idee jagamine, inimeste mõjutamine ja muidugi ootusärevus. 



esmaspäev, 8. oktoober 2012

Mõista, mõista, mis on teoksil?!


Uuri siit või kannata homseni! Sest siis kirjutan teile oma esimesest kogemusest video produtseerimisega. Ja veel paljust muust...

Kunstioksjon!




Neljapäeval toimus juba kuuendat korda Tartu noore kunsti oksjon. Hoolimata nimelisest vanusepiirangust, oli oksjonil tegelikult laiem valik ning esindatud olid ka tuntud kunstnikud nagu Kiwa ja tõelised vanameistrid nagu Eevart Arrak. Oksjonikorraldajad aga soovivad, et oksjon jääks oma vaimsuselt ja põhimõtetelt ikka nooremeelseks ja avatuks, et nõnda soosida noorte ja algajate kunstnike valutut pääsu kunstimüügi maailma. Mitmekülgse ja laiahaardelise valiku eesmärk on muidugi meelitada kohale ja avada kunstimaailma uksed laiemale avalikkusele. Sellist ideed esindas osaliselt ka äsja toimunud oksjoni pealkiri "Linn". Ühelt poolt olid taiesed ise linnateemalised ning seda ka väga laias tähenduses, teiselt poolt aga võiks kunst ja linn sõbruneda ning seda ka oksjoniruumis kunsti jagades.

Nüüd aga ka natuke faktilist infot, sest neljapäevane oksjon oli erakordselt edukas ning selle kirjeldamiseks on numbrid ehk efektiivseimad. Nimelt leidis 44st enampakkumisel olnud tööst uue omaniku kokku 35 teost ja oksjonitulu tuli seega kokku 3847 eurot. Pole paha!

reede, 5. oktoober 2012

Ardo Ran Varres ja Hooandja

Ada Tamme

Seekord kirjutan teile ühest hoopis asjalikust loost, sest praegu on käimas Tartu Ettevõtlusnädal, mille raames käisin Loomemajanduskeskuses kuulamas seminari „Ühisrahastus ja Hooandja kogemus“. Ettevõtte või projekti alustamiseks on alati vaja raha ja palju raha, mida endal pole kusagilt võtta. Sellisel juhul tuleb otsida keegi, kellel on see hunnik raha ja kelle jaoks on su idee tema raha väärt. Samas on aga ka teine lahendus – leida palju inimesi, kellel on natuke raha ja kes kõik usuvad sinusse ja su projekti kordaminekusse. Just seda teed otsustas minna Ardo Ran Varres firmast Unisoon, kes jagas meiega oma kogemust Eesti ainsa ühisrahastuse platvormiga Hooandja. Sellest, mis asi üldse ühisrahastus on ja kuidas see Eestis toimib, rääkisid Oliver Lukason TÜ majandusteaduskonnast ja Tiiu Sullakatko Hooandjast.

Ardo Ran Varres on helilooja ja näitleja ning kaheksa aastat on ta töötanud Draamateatris muusikat kirjutades, kuni 2010. aastal oli äkki vaja oma elu muuta. Et leida aeg, ruum ja distants oma tuleviku peale mõtlemiseks, kolis ta kogu perega Berliini. Seal sündiski idee teha plaat helge, sooja ja kosutava muusika ning poeetilise eestikeelse tekstiga. Õigemini tekkis kinnisideeline sund teha plaat, üks eriline plaat, mis sünniks seest väljapoole ja läheks korda. Plaat, mis ei ole kokku pandud ärile, tulule, ülemuse nõudmistele ja edule mõeldes. „Mingi asi hakkab sees närima ja lõpuks – nui neljaks, sa tahad ja pead selle realiseerima!“
Pärast Liisi Koiksoniga kohtumist ja Anžori Barkalaja tekstide leidmist, hakkas asi ladusalt minema ning varsti oligi ees rahaküsimus, sest ühe albumi väljaandmine on kallis lõbu. „Sul võib olla hiilgav idee, aga ilma rahavoogude liikumata ei saa midagi teha.“ Niisiis hakkas pihta rahastuse otsimise vaevaline protsess: Kultuurkapital ei toetanud, 30 firmat, kuhu Ardo kirjutas ja demosid saatis, samuti ei toetanud ega soovinud ka koostööd sõlmida. „Masu oli niimoodi lõiganud! Mitte üht senti mitte kusagilt! Olin fakti ees, et see projekt jääb ära.“ Sellises olukorras sattus Ardo täiesti juhuslikult Hooandja otsa.

Mis on Hooandja?
Hooandja on neli kuud tegutsenud ainuke Eesti ühisrahastusplatvorm. Selle aja jooksul on platvormi kaudu rahastust saanud 11 projekti ja toetatud on projekte maksumusega 500-5691 eurot. Kogu selle raha on leidnud eraisikud. Aga kuidas Hooandja siis ikkagi toimib?
Tegu on veebipõhise keskkonnaga, kuhu saab üles riputada oma loomemajanduslikke projekte ja seejärel ise hoogsalt oma ettevõtmist reklaamides oodata, et toetusraha tilkuma hakkaks. Projektil on aga kolm kriteeriumit: see peab olema loov, mõõdetav ja avalikkusega jagatav. Näiteks raamatu väljaandmine sobib, kuid endale raamatu soetamine ei sobi. Kui need tingimused on täidetud ja Hooandja peab projekti sobivaks, tuleb teha tutvustusvideo, mis veenaks potentsiaalseid toetajad, et sa oled hingega asja juures, et su projekt on äge ja et sa tõepoolest oled ka võimeline seda teostama. Järgmise sammuna on olulised ka toetustega kaasnevad kingitused. Toetussummad tuleb paika panna vähemalt kolmes eri suurusjärgus ja iga annetuse eest saab toetaja vastava kingituse. Mida suurem summa, seda uhkem auhind!
Kõige olulisem on aga see, et Hooandjas puudub riskitegur – kui projekt kogub küsitud summa, on platvormi teenustasu 3%, aga kui ei kogu, siis ei kogu ja ongi kõik. Annetajad saavad oma raha tagasi ja projekti esitajale jääb ainult kurbus seekord lõpule viimata ideest. Et aga nii ei juhtuks, on vaja julgust ja pealehakkamist, tuleb end ja oma tegemist reklaamida, paluda abi ja jagada infot. Tiiu: „See on tohutult oluline. Aga meie oma tuttavad ja sõbrad on tegelikult ju need inimesed, kes meie tegevustesse tihtipeale kõige rohkem usuvad, sest nad teavad meid, meie entusiasmi ja võimekust kõige paremini.“
Mis teeb aga ühisrahastuse ja Hooandja ägedaks, on õige mitu asja. Esiteks on protsess kerge, kiire ja täiesti bürokraatiavaba ning Hooandja ise toetab nii nõu, jõu kui ka ühise kampaaniaga. Teiseks saab ellu viia ka täiesti hullumeelseid ja põnevaid projekte, mida tavapärased rahastajad ei vaevuks elu sees isegi kaaluma. Kolmandaks saab oma erakordse projekti esitada ka täiesti tundmatu ja noor algaja, kui tal ainult on veenvust ja entusiasmi. Kultuurkapitali sellega kindlasti ära ei veena, aga ühisrahastuse puhul näevad inimesed teist endasugust oma unistuste nimel võitlemas.

Selline on siis laias laastus keskkond ja protsess, mille Ardo sellel suvel ette võttis. Tegelikult oli ta alguses äärmiselt skeptiline: „Ma ei tunne end turundushaina ega müügimehena. Pigem inimesena, kes hea meelega jääks kuskile nuka taha, kus klõbistaks oma lookese ja kui see kellelegi meeldib, siis on super, aga ennast niimoodi pakkuda on ebamugav. Kui aga see rong juba käima läks ja toetus tulema hakkas, sain ma ühtäkki aru, et see on tegelikult ainult positiivne, mis toimub.“ Selline rahastusprotsess viis Ardo kohe plaaditegemise algusetapis kokku muusika tulevase kuulajaskonnaga ning seda hindab ta kõrgelt. Kadunud olid kõik vaheetapid ja filtrid.
Kokkuvõttes sai Ardo Ran projektile toetuse ja isegi Kultuurkapital asus lõpuks appi. Ardo jaoks on aga oluline meeles pidada, et see konkreetne plaat on tema hingeasi, mitte mõni äri, millega ratsa rikkaks saada. Tema jaoks on see lihtsalt möödapääsmatu vajadus teha midagi: „Ja see möödapääsmatu vajadus on olnud nii meeletu, et ma olen valmis olnud ennast ka avalikult pakkuma, mida ma tavaliselt ei tee.“ See projekt tuli seestpoolt väljapoole ja seda peab ta täiesti erakordseks ja eneseületust väärivaks.
Hooandjat ja selle edukust peab ta omamoodi uue ajastu märgiks – uute lahenduste loomisega kapitalismi konaruste ületamiseks ja ühisteadvuse loomiseks, mis on tunnistajaks täiesti uutlaadi mõtlemisele.


teisipäev, 2. oktoober 2012

Müürilille täika!




Laupäeval oli täpselt selline sügisilm, nagu olema peabki – päikese käes mõnus soe ja linn täis lehevärve, septembrilõpu lõhnu ja peidust välja roninud tartlasi. Täiuslik päev, et õues uimerdada, sõpradega lobiseda ja uut toredat träni soetada. Õnneks oli ka põhjust end kodust välja ajada – Müürilille täika kutsus!

Ja lausa nõudlikult kutsus! Ise Facebook'is meeldetuletuseks pilte vilgutades ja päikest pilve tagant välja ajades. Nii ma siis kodust välja tormasin, et möllust ja rahvamelust ometi mitte ilma jääda, samal ajal kirudes oma kommet laupäevahommikud ikka võimalikult pikaks venitada. Siit õppetund kogenematule laadakülastajale: laupäevahommikuste täikade puhul ei kehti laupäevaõhtuste pidude hilinemise reegel. Kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli kauplemine täies hoos, inimesed sagisid edasi-tagasi, muusika mängis mõnusalt taustaks ja ühe keskmiselt edeva tsiki jaoks jagus kraami, milles tuhnida, küll ja küll. Laadamelust heatujulisena kuulasin maad selle kohta, mis meelelolu ja mõtted teistel valitsevad. Rääkisin algajate kauplejate Triinu ja Kristiga, juba vana täikakala Berk Vaheriga, täikaplatsi purskkaevul istuva raamatukaupmehe Taneliga ja korraldajate Kristina, Nele ja Erkiga.

Kindlasti võib suurt rahvamelu põhjendada ilusa ilmaga, kuid arvatavasti meelitas inimesi ka uus keskkond. Nimelt toimus täika esmakordselt Genklubi asemel hoopis Loomemajanduskeskuses. Korraldajad ise seletavad uude kohta kolimist värskenduse otsimisega – nii enda, täikaliste kui ka koha mõttes. LMK asub ju strateegilises punktis kesklinna ja Karlova piiril. Niisiis keskkonnas, mis annab ka võimaluse laieneda ja leida üles uus sihtgrupp – Karlova rahvas. Mis aga muutub uue asukohaga?

Tegelikult ei ole korraldajail endil suuri reforme plaanis. Tehakse ikka seda, mis endale meeldib ja on alati meeldinud, kuid samas tahetakse arvestada ka osalejate ja ostjate soovidega. Kui praegu käib kauplemine peamiselt riiete, plaatide ja raamatutega, siis edaspidi on mõte rõhuda rohkem ka tavapärasele turukraamile, porgandile ja õunale. Samuti tundus hetkel natuke nadi olevat meesteriiete valik ja arutasime pikalt selle üle, miks ja kuidas meessoost laadalist rõõmustada. Ühelt poolt pakuks laiem valik meestekaupu lahenduse praegu stiilsete rõivaste puuduses vaevlevatele Tartu poistele. Teiselt poolt aga oleks paaridel ja peredel siis ka toredam koos laadatada – ei pea mossitavat kaaslast kleitide vahel ringi tirima ja halvemal juhul temaga üldse koju jääma. Siit üleskutse – mehed järgmisele täikale kauplema, kindlasti leidub kapipõhjas midagi unustatut, kuid ägedat!

Laupäeval lettide vahel ringi uudistades uurisin ka seda, miks üldse täikal käia. Vabalt võiks ju oma riided minema visata või ära anda. Samamoodi on raamatute, plaatide ja rõivaste ostmiseks kohti pea piiramatul hulgal. Seda küsimust erinevast otsast arutades jõudsime üsna üksmeelsete vastusteni. Üks põhilisi täikal kauplemise põhjused oli see, et kodu ja kapid on nodi täis, millest tuleb kuidagi lahti saada. Miks siis mitte Müürilille täikal ärida, kui nii saab ka natuke raha taskusse ja lisaks veel mõnusas seltskonnas oma laupäeva veeta. Ohtlikuks võivad muidugi saada teiste ahvatlevad letid, millest mõni eelistab parem heaga eemale hoida, mõni aga selleks ongi kohale tulnud ja just naudib asjade ringluses hoidmist. Nele arvab lausa, et isegi kui mingi asi endale väga meeldib, on ikkagi kuidagi hea tunne see kellelegi teisele edasi anda. Kristinale jällegi meeldib see, et täikale ei tuldagi tingimata mingit kindlat asja otsima, lõpuks aga leitakse ikka kogemata midagi täiesti uut.

Ostja mätta otsast vaadates on täika aga mugavaks ja huvitavaks lahenduseks taaskasutuse maailmas. Selle asemel, et mööda kaltsukaid ringi joosta ja palju aega raisata, on täikal igasugu erinevaid inimesi kokku tulnud, et moodustada neist kaltsukaist läbilõike. See teeb elu aga võrreldamatult lihtsamaks ja tegelikult ka odavamaks. Sest kuigi oli ka erandeid, nagu disainirõivad ja plaadid, mille jaoks on juba täiesti välja kujunenud klientuur, siis üldiselt jäid riiete hinnad 50 sendi ja 2 euro vahele.  
Head hinnad on muidugi toredad, aga tegelikult on täika mõnus ikka inimeste pärast. Laada asemel on tegu rohkem igakuise festivaliga, kus saab mõnusa seltskonnaga kokku tulla, et üks tore päev mööda saata.

Ada Tamme