teisipäev, 2. oktoober 2012

Müürilille täika!




Laupäeval oli täpselt selline sügisilm, nagu olema peabki – päikese käes mõnus soe ja linn täis lehevärve, septembrilõpu lõhnu ja peidust välja roninud tartlasi. Täiuslik päev, et õues uimerdada, sõpradega lobiseda ja uut toredat träni soetada. Õnneks oli ka põhjust end kodust välja ajada – Müürilille täika kutsus!

Ja lausa nõudlikult kutsus! Ise Facebook'is meeldetuletuseks pilte vilgutades ja päikest pilve tagant välja ajades. Nii ma siis kodust välja tormasin, et möllust ja rahvamelust ometi mitte ilma jääda, samal ajal kirudes oma kommet laupäevahommikud ikka võimalikult pikaks venitada. Siit õppetund kogenematule laadakülastajale: laupäevahommikuste täikade puhul ei kehti laupäevaõhtuste pidude hilinemise reegel. Kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli kauplemine täies hoos, inimesed sagisid edasi-tagasi, muusika mängis mõnusalt taustaks ja ühe keskmiselt edeva tsiki jaoks jagus kraami, milles tuhnida, küll ja küll. Laadamelust heatujulisena kuulasin maad selle kohta, mis meelelolu ja mõtted teistel valitsevad. Rääkisin algajate kauplejate Triinu ja Kristiga, juba vana täikakala Berk Vaheriga, täikaplatsi purskkaevul istuva raamatukaupmehe Taneliga ja korraldajate Kristina, Nele ja Erkiga.

Kindlasti võib suurt rahvamelu põhjendada ilusa ilmaga, kuid arvatavasti meelitas inimesi ka uus keskkond. Nimelt toimus täika esmakordselt Genklubi asemel hoopis Loomemajanduskeskuses. Korraldajad ise seletavad uude kohta kolimist värskenduse otsimisega – nii enda, täikaliste kui ka koha mõttes. LMK asub ju strateegilises punktis kesklinna ja Karlova piiril. Niisiis keskkonnas, mis annab ka võimaluse laieneda ja leida üles uus sihtgrupp – Karlova rahvas. Mis aga muutub uue asukohaga?

Tegelikult ei ole korraldajail endil suuri reforme plaanis. Tehakse ikka seda, mis endale meeldib ja on alati meeldinud, kuid samas tahetakse arvestada ka osalejate ja ostjate soovidega. Kui praegu käib kauplemine peamiselt riiete, plaatide ja raamatutega, siis edaspidi on mõte rõhuda rohkem ka tavapärasele turukraamile, porgandile ja õunale. Samuti tundus hetkel natuke nadi olevat meesteriiete valik ja arutasime pikalt selle üle, miks ja kuidas meessoost laadalist rõõmustada. Ühelt poolt pakuks laiem valik meestekaupu lahenduse praegu stiilsete rõivaste puuduses vaevlevatele Tartu poistele. Teiselt poolt aga oleks paaridel ja peredel siis ka toredam koos laadatada – ei pea mossitavat kaaslast kleitide vahel ringi tirima ja halvemal juhul temaga üldse koju jääma. Siit üleskutse – mehed järgmisele täikale kauplema, kindlasti leidub kapipõhjas midagi unustatut, kuid ägedat!

Laupäeval lettide vahel ringi uudistades uurisin ka seda, miks üldse täikal käia. Vabalt võiks ju oma riided minema visata või ära anda. Samamoodi on raamatute, plaatide ja rõivaste ostmiseks kohti pea piiramatul hulgal. Seda küsimust erinevast otsast arutades jõudsime üsna üksmeelsete vastusteni. Üks põhilisi täikal kauplemise põhjused oli see, et kodu ja kapid on nodi täis, millest tuleb kuidagi lahti saada. Miks siis mitte Müürilille täikal ärida, kui nii saab ka natuke raha taskusse ja lisaks veel mõnusas seltskonnas oma laupäeva veeta. Ohtlikuks võivad muidugi saada teiste ahvatlevad letid, millest mõni eelistab parem heaga eemale hoida, mõni aga selleks ongi kohale tulnud ja just naudib asjade ringluses hoidmist. Nele arvab lausa, et isegi kui mingi asi endale väga meeldib, on ikkagi kuidagi hea tunne see kellelegi teisele edasi anda. Kristinale jällegi meeldib see, et täikale ei tuldagi tingimata mingit kindlat asja otsima, lõpuks aga leitakse ikka kogemata midagi täiesti uut.

Ostja mätta otsast vaadates on täika aga mugavaks ja huvitavaks lahenduseks taaskasutuse maailmas. Selle asemel, et mööda kaltsukaid ringi joosta ja palju aega raisata, on täikal igasugu erinevaid inimesi kokku tulnud, et moodustada neist kaltsukaist läbilõike. See teeb elu aga võrreldamatult lihtsamaks ja tegelikult ka odavamaks. Sest kuigi oli ka erandeid, nagu disainirõivad ja plaadid, mille jaoks on juba täiesti välja kujunenud klientuur, siis üldiselt jäid riiete hinnad 50 sendi ja 2 euro vahele.  
Head hinnad on muidugi toredad, aga tegelikult on täika mõnus ikka inimeste pärast. Laada asemel on tegu rohkem igakuise festivaliga, kus saab mõnusa seltskonnaga kokku tulla, et üks tore päev mööda saata.

Ada Tamme

pühapäev, 30. september 2012

Appi, muru põleb!





Müürilille täika reportaaži oodates võite imetleda meie maastikugeriljade tööd. 
TajuRuum pani reedel muru helendama!

neljapäev, 27. september 2012

Mis on loomemajandus?

Ada Tamme

Sellise keerulise küsimusega avab täna oma veebiväravad Tartu Loomemajanduskeskuse blogi. Juhhei juhhei! Siia hakkan mina, LMK ametlik blogipidaja (jään hetkel müstiliseks!), postitama lugusid, mõtted ja juhtumisi - kõike põnevat, mis Kalevi tänava kolme katuse all sünnib. Katsun teie elu huvitava hoida ja rääkida nii igapäevastest sündmustest, kui ka värvikatest tegijatest ja nende eluolust. Kuna aga loomemajandus on meil siin Eestis uus ja kuum, kuid sageli arusaamatu nähtus, siis tegin algust, pärides erinevalt LMK tegijatelt nende mõtteid loomemajanduse kohta.


Loomemajandus on see, kui sa lood midagi, mida keegi osta ka tahab. Kunstnikke on palju, aga loovaid kunstnikke, kes oskavad ka majandada, on vähe. Kunsti puhul lahterdus kommertsiks ja mitte kommertsiks ei toimi, sest kommerts on see, mille eest inimesed on nõus maksma. Järelikult on kommerts piisavalt hea kunst. Samas enamasti käib jaotus puhtaks kunstiks ja kommertskunstiks. Kas puhas kunst on siis nii niru, et keegi selle eest maksta ei taha? Ei ole ju nii – järelikult pole mõtet ka lahterdada.
Hendrik Proosa töötab režissöörina animatsioonifirmas Visar Studio.



Loomemajandus on äge! Minu jaoks on selle juures kõige olulisem vabadus. Ma ei pea kellegi teise pilli järgi tööl käima – ma teen täpselt seda, mis mulle väga meeldib ja täpselt siis, kui ma ise tahan. See, kui hästi mul läheb või kui edukas ma olen, sõltub kõik minust endast. Mul ei ole kedagi teist süüdistada. Samas, kui millegagi hästi hakkama saan, siis tean, et see on minu, mitte kellegi teise, saavutus.
Maria Laanelepp on graafiline disainer oma disainistuudios Mikser.





Ega ma ise ka õieti ei tea, mis see loomemajandus on. Minu jaoks on loomemajanduskeskus kõige õigem keskkond, kus ma saan teha oma käsitööd ja samas aidatakse mul ka selle majandamisega toime tulla, sest kunstiinimesed ikka ei ole majandusinimesed. Keskkond on selles mõttes ka oluline, et siin on palju huvitavaid inimesi ümberringi, kellega saab alati kogemusi vahetada. Hästi tähtis on ka avatus – siin käivad inimesed ringi ja astuvad sageli lahtisest uksest sisse ja avastavad, et „Oh, see on ikka nii lahe koht!“ ja tulevad toovad tööd. Niimoodi keegi ei pelga, et õmblussalong on midagi peent ja jube kallist.
Evelin Tartu peab Loomemajanduskeskuses omanimelist Moesalongi.



Meie jaoks on see majandus seal loomemajanduse juures väga oluline. Kõrv tabab alati ära, kui keegi ütleb „loomemaja“ või „loomingumaja“, sest tegelt ta ei ole. See on puhtalt äriettevõte tegelikult. Me majandame nagu iga teine inimene, kes teeb oma käte või oma peaga mingi töö valmis. See on loomulik, et me saame selle eest tasu. Loominguliste inimeste puhul sageli arvatakse, et see ei ole loomulik. Kui sa oled kunstnik, siis sa pead justkui ägama kuskil ja looma ja see on kõik on kuidagi nii mõistetamatu ja nii suur. Me ei tahaks sellist oreooli, et me oleme erilised selle tõttu, et me teeme midagi teistsugust. Pigem võiks olla asi normaalne.
Kaili Kask, Jaanus Kaasik ja Maris Aare moodustavad Kujunduskuurorti tegusa kolmiku.





Siin on kaks täiesti erinevat asja ja sõltub, millise mätta otsast vaadata. Üks viis seda näha on nii, et loomemajandus on lihtsalt üks ärivaldkond nagu iga teinegi. Ta pole niivõrd loomingu, kuivõrd majanduse osa, kus tegutsevad inimesed, kes on saanud oma hariduse loomingulistel erialadel. Oluline on, et siin ei ole kunstiga otseselt midagi pistmist. Küsimus on hoopis andelaadides – inseneril on ühed oskused ja graafilisel disaineril teistsugused, siin ei ole selles mõttes vahet. Teistpidi võttes on loomemajandus aga see, mis ajab kõikidel tõsimeelsetel vanakooli kunstnikel ja kunstiinimestel harja punaseks: „Misasja, looming ja majandus!? Need asjad ei käi absoluutselt kokku!“. Mingitpidi on neil õigus, aga teistpidi annab loomemajandus võimalusi. Ka ilma oma firmata peab see suurepärane kunstnik kuidagi raha teenima. Loomemajandusega aga saab ta endale ja oma lastele leiva lauale.
Andres Keil mõtleb ja teeb fotokunsti kompaniis PIMIK.




Loomemajandus on midagi rõõmsamat, avatumat ja loomingulisemat. Siin on palju vingemat vaibi, kui lihtsalt majanduses. Seda ehk sellepärast ka, et olen koguaeg kunstivaldkonnaga seotud olnud. Samas on ettevõtlus minu jaoks põnev – see on midagi uut, mida saan loome kõrval teha. Ettevõtlus on väga vahva, kui ise tahad uurida selle sügavamat sisu. See on ju kõik üks süsteem. Looming tegutseb spontaanselt, ettevõtluses on kindlad reeglid, kuidas seal toimima peab, seal ei saa uisapäisa tegutseda. Loomemajandus on kokku pandud spontaansusest ja süsteemist, seepärast on ehk kodusem, kui lihtsalt niisama ettevõtlus.
Sille Sikmann meisterdab Scheckmanni nimel all meestele jalavarje.