kolmapäev, 28. november 2012

Märkmeid Spargli köögipoolelt

Ada Tamme ja Madis Katz

 

Eelroog


Spargli kohvikusse võib lõunatunnil buffet'sse einestama või peent õhturooga nautima minna igaüks, kuid mina käisin ka köögis luuramas. Utsitas mind selleks üks kokkadest – Roman. Jah, seesama Roman, kes mulle esimesel tööpäeval möödaminnes pitsi grappat pakkus, seesama Roman, kes Aulile sünnipäeva puhul viimase lemmikjooki Fresitat lõunalauda tõi. Nimelt sattusin teda kord menüüde printimise ja toimetamisega abistama ja seejuures küsis ta nõudlikult: „Millal sa meist loo teed?”
Tuli sammud kööki seada. 


Pearoog


Vean näpuga menüüs järge. „Tagliatelled lihapallidega tomati ja baklažaaniga”, see tundub igati paras. Ma ei ole suurem asi gurmaan ega kavatse ka toidust peent arvustust kirjutada. Kõht on lihtsalt tühi. Ja tundub tore põhjus kööki minemiseks – oma enda toidu valmimist jälgida. Kui kohale jõuan, on paber minu tellimusega juba riiuli küljes järjekorras. Olger on asja kallal, tomat ja baklažaan särisevad potis.
Ahto ammutab kulbiga leent nimega Konsomee, mis peab keema 48 tundi. 
Räägin jutu jätkuks oma kogemustest restoranis töötamisest, kelnerina küll. Kirjeldan erilist köögitunnet, mis toidule järele minnes alati vastu lõi. Lõõp ja naljad, ka pahandamised, kui meie, ettekandjad, ei suutnud klienti veenda „well done” valikust loobuma. Spargli-seltskond naeratab mulle vastu: köögimeeleolu olla igal pool ühesugune – naljad, suhtumine, teemad. Ja austus oma töö vastu.
Köögis on Spargli-omadel korraga muhe, aga kare. Kokatakse ja visatakse nalja, aga kui jutt restorani või toidutegemise juurde läheb, muutuvad nad kiiresti pühalikult tõsiseks ja isegi uhkeks. Oma töösse suhtuvad nad kui kunsti loomisesse – ja sellega on paljugi öeldud. Kuid ühe restorani köögipoole üldiseks mõistmiseks soovitavad Ahto, Roman, Silver ja Olger lugeda Bourdain'i ja eriti tema raamatut "Avameelselt köögist ehk Seiklused Kulinaarses Allmaailmas". (Seda ma ka tegin.)
Ega see köögi külastamine päris tee-ja-küpsised vestlus ei ole. Eelkõige tehakse süüa ja muud vajalikku selle ümber (ja seda on palju). Blogija kiibitseb kõrval ja katsub mitte jalgu jääda. Kui mahti saab, siis pistab küsimuse vahele.
Spargel sündis, kui kokad otsustasid, et tuleb oma koht teha. Korra käidi EASis ka maad kuulamas, kuid läks nii, et Spargel loodi täiesti ise. Sammhaaval, tasapisi. Ja Spargli esimesed sparglid olid pärit Ahto aiamaalt.
Petsi toodud ehtsad Peipsi-ääre sibulad.
„Ise” tähendab siinkohal tõepoolest ise. Tehti remonti, parandati, kohendati, värviti, pandi plaati seina. Tee päris oma kohani käidi kipsipuru juustes. Ahto räägib, kuidas päeval, mil tal 40 ette lõi, oli hommikul üheksast rassitud ehitada. Kümne paiku õhtul toodi lauale konjak ja muudki. Aitab! Kuid pidurid päriselt ei pidanud ja järgmisel hommikul tuli veel mõned õhtuselt vallatud plaadid seinast lahti katkuda. 
Valmis Spargli missioon on harida. Eestis on pubitoidu kultuur kõvasti sees. Tundub, et koka hinge lausa kriibib, kui asju tehakse mitte-päriselt-nii-hästi kui võimalik. Kvaliteeti! Algusest peale. Nii algusest kui vähegi võimalik. Ja päris alguses on koostisained (ja nõudepesu ka, vt postituse lõpust) – need valitakse ja tellitakse hoolega. Kodumahe liigub samuti, väga inimlikke radu pidi: keegi tunneb/teab, keegi toob. Kõigest värskest, mis parajasti kätte satub või mida majalised ise kohale kannavad, saab teha päevatoitu. Kellelgi jäi
kõvasti tomateid üle – salatiks! Kellegi paps käis Peipsil kalal – saak päevasupiks! Suvel oli hoovis väike ürdiaed, kust sai värsket võtmas käidud, ja kaks nädalat pakuti rabarberilehe suppi, just sel ajal kui lehed olid parajad ja maitsesid head. Tundub, et põhimõtteliselt kõik, mis Spargli kööki satub ja kvaliteedikontrolli läbib, see oma tee toiduks ka leiab. Kui ei satu piisavalt või õigel ajal, siis pannakse ise käed külge ja mobiliseeritakse sõbrad. Nii on tulnud riiulis purkides seisvad kergelt sissetehtud seened, ehk veab jõuludeni välja. Marjul sai kah käidud.
Olger, aga miks sa teed seda, mida teed? - "Mulle meeldib” [see tuleb kohe, siin pole pausikohtagi]. Kui keegi mõtleb kogu aeg toidust, kui ta näeb und toidust, kui talle meeldib hästi süüa ja hästi süüa teha (nii Olgeriga on), siis see on päris hea vastus küsimusele „Miks Olger on kokk?”. Loogiline lausa.
Ahto?
"Hilja küsid! Ma olen 40, olen seda 22 aastat teinud. Maru loll oleks nüüd öelda, et ...”  Ahto naeratus on lai. 22 aastat tagasi olin mina umbes seitsmeaastane. Maru naiivne oleks arvata, et mõistan, mis sinna kolme punkti juurde päriselt käia võib. Välja arvatud üks asi – ajaproovile on kunagised otsused vastu pidanud.
Lasteprae taldrikud on majalise Mariliin Kindsiko tehtud, igaüks erinev.
Kui kiidan nende isetehtud võiet ja pärin saia-leiva kohta, et kust ja kuidas ja nii, saan Ahtolt põhjaliku ülevaate, mida täpselt tähendab väikest viisi pagaritooteid valmistada. Numbreid ja fakte tuleb riburada. Mis kõik on selle jaoks vajalik: masinad, toore, tööjõud ja kuluv aeg, omahind jne. Mulle tundub, et monoloogistkumab läbi siiras kahetsus, et Spargel oma saia-leiba ise ei tee – küll teeks, kui mõtleks välja, kuidas asjaolud oma kasuks pöörata. Jutu käigus läheneb meile Olger, minu tellitud pasta käes. Kuid käest ta seda ei pane, vaatab mulle otsa ja ootab. Ahto asjatab saiadega ja pajatab. Viitan Olgerile, et ta toetaks taldriku korraks maha; Ahto märkab Olgerit, toitu, ja siis - ei, mis, sööma! Pasta jahtub ära. Ja pasta on jahtumise osas tundlik. Värskelt on parem. Jutt lõpeb ja mind kupatatakse üles sööma.


Magustoit


Söön oma pasta ära ja lähen kööki tagasi. Noh, et kiita ja veel juttu veeretada.
„Kui õhtul liiga palju pastat süüa, siis see on halb.” (Olger) – „Mis siis saab?”  (mina) – „Siis ärkad hommikul pohmakaga” (Ahto).
Ai.


Vormistamisel on šokolaadikook kakao-hapukoore pannacotta,
ise tehtud piparmündi jäätise ja kumquatiga. Mõned jupid on veel puudu.

„Pastas on palju süsivesikuid. Väga halb valik hiliseks õhtuks. (Neli tundi trenni.) Ja hommikuks ei maksa ka pastat süüa” (Olger).
Nõndaks, minu toitumisharjumused on purustatud. Enne sööki ei rääkinud mulle seda muidugi keegi – kuid seda ütlen keel parajalt põses. Nende meeste missioon on „hea toit”. Nad harivad maitset. Jah, tooraine olgu puhas ning värske, selles mõttes on nad
Eveliniga mestis, kuid "õigesti söömise" (mida, millal, kui palju) tervisekasvatus jääb teiste teha. Asi on eelkõige ja ikkagi maitses. Elu maitses. "Täisväärtuslik elu on täis häid maitseid. Peab elama ja elus peab olema häid maitseid. Muidu pole nagu mõtet.” Nii ütles Ahto. "Minu jaoks ei ole elu ilma veisefilee, searasva, vorsti või haisva juustuta midagi väärt" - nii ütleb Anthony Bourdain oma köögi elu mõistmiseks soovitatud raamatus. „Ma söön selle pasta ära” – nii olen mina palju kordi mõelnud, kui väljas on juba ammu pime.


--
Niisiis, tagliatelled lihapallidega tomati ja baklažaaniga. Teah’, kas ma ka suutsin seda väärilise austusega süüa?
Ah mis, maitses hästi, kuigi mul pole peent sõnavara ega kogemusi õiglaseks maitsevarjundite kirjeldamiseks. Jah, härra Bourdain, siinkohal ma kahtlemata lihtsalt noogutan:  “Üheks hetkeks see pingutatud ilme küünilistest, maailmast tüdinuist, kõrilõikavaist ja haletsusväärsetest värdjatest, kelleks me kõik oleme muutunud, kaob, kui me oleme vastamisi millegi nii lihtsaga, nagu seda on taldrikutäis sööki.”


Häid maitseid ja head isu. 




Maksakotleti prae taldrikule panemise esimene etapp - punapeedipüree.



______________________
Spargli köögi neli põhitõde:

1. Iga algaja panevad Ahto ja Roman kõigepealt nõusid pesema: "Kõik algab nõudepesust!" Sest nõudepesija on ka inimene, õigemini (täiendab Roman): mitte "ka" inimene, vaid inimene.
2. Kõik tehakse ise – seda rõhutavad nad eriti. Ettevõtet juhivad, turundavad, kujundavad, palka maksavad, nõusid pesevad, süüa teevad, toorainet ja jooke tellivad. Kõike, kõike.
3. Kõige olulisem on kvaliteetne ja värske tooraine. Kuigi kartulite ja porgandite koorimine on üks vähestest asjadest, mille peale nad siiski aega ei raiska, on ka need tellitud käsitsi, mitte masinaga kooritult, ja see vahe on oluline.
4. Järgmisena kõige olulisem on söögielamus. "Kontekst ja mälu mängivad võimsat rolli kõigis meie elu tõeliselt suurepärastes einetes." Bourdain. Rõhk on alati sellel, et inimene saaks parima elamuse.




__________

(See postitus põhineb kahe silmapaari kolmel käigul Spargli kööki. Anthony Bourdaini tsitaadid pärinevad teostest „Kitchen Confidential: Adventures in the Culinary Underbelly” ja „Medium Raw: A Bloody Valentine to the World of Food and the People Who Cook”)






















reede, 23. november 2012

Siili Õu ehk alternatiiv-Tartu pärl Emajõe ääres

Ada Tamme

TajuRuum osales kevadel Emajõeäärsete alade ideekonkursil oma visiooniga SIILI ÕU, mis pakkus alternatiivseid võimalusi, kuidas rikastada Tartu linna- ja kultuuripilti. Konkursi korraldajad sõnastasid ise oma eesmärke niimoodi: „Ideevõistluse eesmärgiks oli leida progressiivseid ja lihtsalt realiseeritavaid lahendusi Emajõe ja Emajõe kallaste erinevate kasutusviisidega rikastamiseks ja atraktiivsemaks muutmiseks.“ 
See põhjendab kaudselt ka, miks ma täna siin TajuRuumi kevadist tööd tutvustan. Loomemajanduskeskus ei aja omi asju ja ainult oma keskkonnas Kalevi tänaval, vaid eesmärgid on ikkagi laiemad ja suuremad. Blogi on alles noor ja ullike, aga temagi peaks ja tahaks ajada suuremaid ja tähtsaid asju. Tartu linnaplaneering on üks neist, sest mõjutab meid kõiki ja on täis miljoneid võimalusi. Viimasel ajal tärganud kodanikuaktiivsus võiks väljenduda ka Emajõe aukohale tõstmise potentsiaalide ja teostuste üle mõtlemises ja erinevate variantide arutamises. Niisiis on tegu omamoodi üleskutsega mõelda tõsisemalt Emajõe võimalustele ja samas tutvuda juba väljapakutud lahendustega.

Siili Õu on kompaktne hoov, kus kohtuvad alternatiivsed võimalused ning isetegevus. Õu asub Emajõe äärsel alal Sõpruse silla ning Rebase tänava vahelisel lõigul, Espaki territooriumist põhjas. Peamiselt tühjana seisnud alal on potentsiaali, et kujuneda alternatiivse Tartu üheks pärliks ... Ja mitte suuri rahasid investeerides vaid huvitatud osapoolte ning kogukonna jõul. 

TajuRuum on välja toonud ühe paljudest võimalikest stsenaariumitest, kus põhirõhk on pigem ruumiloomel ning atmosfääri edasi andmisel, kui konkreetsel disainil ning detailsetel lahendustel. Siili Õu on eksperiment: ajutisel kasutusel baseeruv idee, mis võib osutuda suurepäraseks Emajõe äärsete alade rikastajaks, kuid võib peale hoo raugemist ka vaikselt maapõue tagasi hingitsema minna. Ajutise iseloomuga algatuse tulevik ei pea olema kivisse raiutud, vaid kulgeb vastavalt „turu“ soovidele. Linnast teevad linna inimesed. Ruumi aktiviseerijaiks saavad olla vaid nemad, ei ükski maja või koht üksi! 

See on hoov, mille nägu on selle tegijate nägu. Siili Õu on vajadusel suletav hoov, kuhu saab tulla nii rattaga, jala, autoga kui veesõidukiga. Alal paikneb telkla, Karlova ning kesklinna piirkonna kogukonnaaed, liivaala, lebola, kohvik-baar, jalgrattalaenutuspunkt, palliplatsid ja palju muud. Õue piirab plankaed, mis eraldab ala ümbritsevatest tootmisaladest, ning toimib kui infokandja ning vaba sein loomingulisteks väljendusteks. Õues on ruumi just nendeks tegevusteks ja väljendusteks, mis inimesi puudutavad. 

Tartus napib kohti, kus ennast „teistmoodi“ tunda ja „teisiti“ olla – kus ilus on see, kui umbrohi saab vabalt kasvada, kus keset tühermaad on võimalik telkida ning linna kärast veidi eemal varbad vette pista ning porgandeid ja peete kasvatada. Siili Õu on just see oaas, mis Tartul on seni veel puudu! 

Uuri siit täpsemalt TajuRuumi visiooni ja teiste esitatud tööde kohta: Emajõe Ideevõistlus

laupäev, 17. november 2012

Müürilille täika

Madis Katz

Nõndaks. Asjaolud on järgmised:
1) Mul on kummaline võimalus olla kuu aega asendusblogija. Kui tihti tuleb elus ette, et saad olla asendusblogija?
2) Õhus oli Müürilille täikat, 17. novembril. See oli mul märkmikku kirja pandud ja puha.
Tulemused:
a) Asendusblogija käeharjutus "mobiiltelefon ja Müürilille täika", siinsamas, piltide kujul.
b) Suurepärane valge pintsak, riidekapis.

















































neljapäev, 15. november 2012

Juta lugu



Juta Kuhlberg endast ja oma elust nii Tartus kui ka laias maailmas

Tartu
Olen teist põlvkonda tartlane. Elan oma isa käe all ehitatud majas Aleksandri tänaval - väiksena uisutama ja nüüd tööle jõuan 100 sekundiga!

Haridus
Käisin Tartu 7. keskkoolis, kus tegelesin palju muusika, ürituste korraldamise ja spordiga. Ülikooli läksin aga hoopis kaubandusökonoomikat õppima, mida jätkasin selle sajandi alguses ärijuhtimise magistrikraadiga. Möödunud aastal täiendasin ennast veel konsulteerimisoskuste osas ja sain IV astme konsultandi kutsetunnistuse.

Töö
Juba 1987. aastast müün ma kultuuri! Sest majandusteaduse tegemise asemel läksin hoopis Vanemuise Teatrisse tööle. Teatri ja kultuuriga olen ikka väga kaua seotud olnud: 13 aastat olin Emajõe Suveteatri ja 3 aastat Viljandi Pärimusmuusikafestivali turundusjuht. Lisaks olen korraldanud ja turundanud veel palju suurkontserte Tartu Laululaval ja 7 aastat andnud välja Tartu turistidele mõeldud ajakirja "Tartu Today". Kultuurialased tööd on vaheldunud hüpetega jälle ettevõtlusse. Mu 1988. asutatud perefirma oli üks esimesi Tartu kooperatiive. Nüüd olen juba 10 aastat Viljandi Kultuuriakadeemias kultuuriturunduse loenguid lugenud. Lektoritöö hoiab hästi vormis! 

LMK
LMKs töötan ma ettevõtluskonsultandina: toetan alustavaid loomeettevõtjaid äriplaani kirjutamisel ja äriga alustamisel. See on pikk arenguprotsess, kus suuremate sihtide sõnastamine ja nende poole püüdlemine vaheldub igapäevaste pisimuredega. Iga ettevõtja peab oskama arvet vormistada, kliendi päringule vastata, töönädalat planeerida ja kõike muud vajalikku, et ikka järje peal püsida. Tegeleme nii murede kui rõõmudega. Ka edu tuleb analüüsida, riske maandada ja koos innnustuda.
Muidugi osalen aktiivselt meie LMK tiimi tegemistes. Arutame kõik koos turunduse- ja muid strateegilisi küsimusi, võtame vastu külalisi ja lööme kaasa koostööpartnerite projektides.

Hobi
Ma kuulan hästi palju muusikat, see on mulle alati tähtis olnud. Õppisin koolis 8 aastat klaverit ja laulsin kooris. Kui ma kooliajal üritusi korraldasin, siis lindistasin raadiosõlmes ise uuemat muusikat. Neid ma  siis oma kavasid harjutades ja uisutades ümisesingi! 
Juba lapsepõlvest saadik olen ka suur spordisõber. Kord aastas katsun ikka Alpidesse suusatama jõuda, aga argipäevaselt käin zumba trennis. Seal saan tantsu, muusikat ja sporti - kõike, mida armastan! 
Aga reisimine on minu suur kirg! Igal aastal veedan terve oma puhkuse seljakotiga kuskil maailmas ringi reisides. Kui nüüd veebruaris Keenias ja Tansaanias ära käin, siis on mandritest jäänud veel vaid Antarktika avastamine! Maailmas ringi rändamine kasvatab tolerantsust - näen oma silmaga, et lõpuks on kõik inimesed ikkagi ühesugused. Usun looduse tasakaalu ja kasutan loodusest õpitut palju igapäevanähtuste tõlgendamisel. Olen suur Aleksei Turovski fänn.

reede, 9. november 2012

Kas kaunid lauanõud või pooleldi täis purk?

Ada Tamme

Mann õpitoa ees
Mariliin Kindsiko maalib portselannõusid kaunimaks ja õpetab seda oskust õpitubades ka teistele. Seda teeb ta Manni Kunsti nime all, kuid tuleb välja, et see pole sugugi kõik. 
Kui tema tausta kohta pärida, naerab Mann lõbusalt: „Et inimene õige ameti leiaks, peab ta ikka kolmes koolis käima.“ Mann ongi kätt proovinud aianduses, pedagoogikas ning lõpuks jõudnud enda eriala, skulptuuri juurde. Viimasega tegeleb ta installatsiooni vormis ja rahvusvahelistel festivalidel. Kodus Eestis Mann aga maalib ja lisaks portlselanile ka lõuendile. 

Sattusin tema juurde juttu puhuma hingedepäeva pärastlõunal. Istusime Manni kolimisjärgses töötoas, meie ümber tonni jagu lahti pakkimata nõusid kastides, akna taga vihm pladisemas ja jutt muudkui veeres. 


Miks just portselan? 
Portselan on tehniliselt nii põnev! Mida rohkem õppida, seda rohkem on tunne, et mitte midagi ei tea. Niimoodi on hea ennast arendada, sest nõude peal saab hästi katsetada ja kätt alati soojana hoida, maalidega oleks see palju keerulisem. Nad võtavad palju ruumi ja maha müüa on nõusid ka lihtsam. Eks ma olen ikka palju erinevaid asju proovinud: sisekujundust, seinamaalinguid. Minu meelest, traditsiooniline ja hea kunstnik katsetabki erinevates valdkondades, et lõpuks tõeliselt oma asjani jõuda. 

Sa paistad kunsti väga pragmaatiliselt suhtuvat. Kuidas selle loomingulise poolega lood on? 
See on ju mu elukutse – mis mõtet on endale sahtlisse maalida? Ma pean sellest ikkagi ära elatuma. Ega ma siis ürita meeleheitlikult raha kokku ajada, vaid teen ka ikka seda, mis endale meeldib. Kuigi mul on tõesti alati üpris praktiline maailmavaade olnud selles asjas. Kunst on üks püsivamaid investeeringuid ja minu arust kunstist saabki ainult raha mõistetes rääkida. Mina ei näe selles mingit probleemi, aga kui ma teiste kunstnike seas rahast räägin, siis tõesti vaadatakse viltu, et kuidas sa nii realistlikult mõtled, et peab ikka maailmavalu olema ja raske hing. Uskuge mind, mul on ka raske hing, kui ma mõtlen, et mul pole homseks toiduraha lastele. Aga see ei aita mind kunsti tegemisel! Pigem annab see just tõuke loomiseks. 

Turumajanduslikult tuleb siis ka sihtgrupile luua, „kliendile“ meele järele olla? 
Alati! Publiku peale tuleb alati mõelda, kui näitust teha. Mis ma ikka niisama teen? See peab kedagi liigutama ka: olema, kas nii ilus, et inimene lahkub näitusesaalist hea tujuga või nii sisukas, et paneb mõtlema ja haarab endaga kaasa. 

Mis sind inspireerib? Mis on need teemad, mis sind ennast haaravad ja põlema panevad? 
Ega inspiratsiooni ei saa niimoodi paberi peale panna. Ma mõtlen pigem pildiliselt. Kõigepealt tuleb ette visuaal, mida hakkan siis lahti mõtestama ja harutama. Inspiratsiooniallikaid on erinevaid, aga Jaapanis käimisest tuleb alati meeletu loomepuhang peale. Ju seal siis midagi on. 

Muidu on sotsiaalsed teemad ikka need, mis häirivad ja mõtlema panevad. Kindlasti tahan kunagi teha näituse naiste ja laste olukorrast Eestis. Me oleme küll tsiviliseeritud inimesed, aga tegelikult ei ole kõik nii hästi. Naisel on väga raske tööturul läbi lüüa perekonna kõrvalt. Lisaks sellele on meil tohutult palju üksi lapsi kasvatavaid naisi. Mis kasu on igapäevases elus mehest, kes on Soomes tööl? 
Samuti on naiskunstnikul ikka väga raske läbi lüüa. See on muidugi üle maailma niimoodi, mitte ainult Eestis. Ma siis eelistangi pigem rahulikult oma ilusaid nõusid ja maale teha, tasapisi neid maha müüa ja vahel näitusi korraldada. 



Aga kuidas selle kaasaegse Eesti kunstiga ikkagi lood on? 
Kaasaegse kunsti maine Eestis on niru, sest inimesed on tüdinenud asjast, mis neile midagi eriti ei anna. Kõik see skandaalne kunst, purgid ja ropendustega lipud, on omal ajal olnud õiges kohas ja see ongi laineid löönud. Aga sellega on sama lugu nagu igapäevamoega – see ongi ainult sellel kevadel moes, järgmisel kevadel on see juba nii ajast ja arust. Praegu on sellisel möödunud hooaja kunstil ainult ehk kunstiajalooline väärtus. 
"Kirsiõied hõõguvad öösel"
Mina näen seda nii, et igal kunstil on oma hetk. Kui majanduses on kehvad ajad, siis tehakse erakordselt ilusat ja dekoratiivset kunsti ja kui on väga head, luksuslikud ajad, siis tehakse purgikunsti, kontseptuaalset kunsti. Nii ongi õige, sest ühel hetkel on inimestel õudselt raske argipäevas hakkama saada ja nad tahavad ilusat asja näha. Rikkuse ja külluse ajal on aga kõike nii palju, et otsitakse teravamaid elamusi ja elu mõtet. 

Praegu siis on halvad ajad? 
Kisub sinna ilu poole, jah. Lillemaalid on maailmas tõusev trend ja paistab, et meil siin läheb ka sinna suunda. Kakskümmend aastat on olnud vihast kontseptualismi ja purke ja kõike sellist, mis pakub ehk näitusesaalis midagi kunstnikele endile. Nüüd on aeg arvestada publiku ja kunstnikuga, kes tahab oma kutsumusega eluajal raha ka teenida. Ostab aga klient ikkagi ilusat ja hinge minevat asja, mitte pooleldi täis purki. 

teisipäev, 6. november 2012

Ööpott poistele?!?

Ada Tamme

LMK peamajas, Kalevi 13. teisel korrusel kohe trepimademel, elutseb Disainikioskis Kristjan. Üldiselt on teda harva näha, vahel paistab õhtuti lahtisest uksest valgus ja kostab elumärke. Kristjan nokitseb rohkem omaette – õpib kunstikoolis mööblidisaini, peab loomekas töötubasid ja kui jõuab, kujundab ja illustreerib raamatuid. Ta teab, kuhu tahab jõuda, kuid ei tõmble asjatult, sest ei kavatsegi end teel ära nikastada. 


Tema tagasihoidlikkusest hoolimata jõudsid minuni linna peal levivad jutud, et Kristjan on teinud pissipoti poistele, ja uskuge mind, esmapilgul tundub see täiesti vastuoluline ja jabur kooslus. Seepärast olingi hämmingus ja tormasin otsejoones Kristjani käest aru pärima: „Mis pissipott poistele? Mis see üldse on? Ja milleks need sarved ta küljes?“ 



Kristjan: 
Tegime, jah, sellise poti. Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbliosakonnas, kus ma praegu õpin, lõime väikese tiimi ja viisime projekti ellu. Eriti palju abistas mind sealjuures TKK õppejõu disainer Riho Tiivel. Idee ja disain pärinesid Roland Rannalt, õigemini tema üheksa-aastaselt pojalt, kes joonistas esimese versiooni. Rolandi noorema pojaga oli nimelt selline lugu, et tavalise potiga pritsis poisslaps kõik täis (naer) ja siis tuligi idee teha ekstra poistele mõeldud ööpott, kus kaldenurk oleks neile sobivam. Roland tõi siis mulle jämeda joonise prototüübi valmistamiseks, mille põhjal hakata parandusi tegema, et lõplikku potti tootma hakata. Kogu ettevõtmist rahastas EAS inniovatsiooniosaku projekti kaudu, mis ongi selleks, et innovaatiliste ideedega ettevõtjad spetsialistidega kokku viia, kellega koos parima tulemuse saavutamiseks seda ideed testima ja arendama hakatakse. 

Aga jah, poti saime valmis! Praegu tegeleb tellija sellega ise edasi. Suht suur töö oli ikka, praktiliselt pool aastat võttis aega, ja ma polnud nii suures projektis varem osalenud. Olin alles teisel kursusel siis, samas juba ka LMKs. Erinevaid etappe oli ka hirmus palju (hoiatus! keda tehnilised detailid ei huvita, hüpaku järgmisesse lõiku): materjal oli uudne ning vajas alles katsetamist. Pott koosneb kahest osast: välimine on vineerist ja sisemine plastmassist. Sisemise jaoks tegin kipsist vormi, mille järgi tehases vormiti vaakummeetodil plastmassist sisu, samamoodi nagu vannegi tehakse. Minu jaoks kõige põnevam oli puidust välimine osa. Selle tegin siis 3D spoonidest (õhukesed ribad, millest vineer koosneb) vineerist, mis on kaasaegne materjal ja mida saab igas suunas painutada. See sobiski antud tööks kõige paremini, sest nii sai keerulist vormi valmistada ühe õhukese pinnana. Materjali sain ise valida, alguses oli küll idee teha ka väljast plastikust, aga pakkusin painutatud vineeri ja Rolandile sobis see ka hästi. See idee innustas väga – vineeriteema huvitab mind ja tahtsin selles vallas veidike piire kombata. 

Kõige selle juures oli tähtis ka see väike tõsiasi, et, olgem ausad, pissipoti idee on ikka äge ka! Oluline on muidugi, et tegime ta ikkagi tellimuse peale ja tellija nägemuse järgi. Sellepärast on ta ka selline ninasarviku kujuline. Poiste arust on sellest sarvest igatahes vahva kinni hoida.



Ööpoti sünniloost ja tegusatest poistest loe veel Tartu Postimehest.