reede, 31. mai 2013

Tahan vabalt hingata, gaasimaskita


Hiljaaegu Hiinat külastades nägin, et hotellitubade varustusse kuulusid ka kohustuslikud gaasimaskid. On see nüüd kommunistliku valitsuse mõjutusvahend või on maskid vajalikud praktilistel kaalutlustel, ei saanudki teada, aga gaasimaski järele olen hakanud siingi puudust tundma. Viimasel ajal on avaliku suhtlusruumi jälgimine tekitanud minus konstantse õhupuuduse. Kitsarinnalistest sõnumitest pakatava meediaruumi vastu "gaasimaski kandmine" ei tundugi enam nii halb lahendus olevat. 


Tänapäeval on võimalik väga lihtsalt end turvalise mulliga muust maailmast eraldada, aga viimasel ajal vajab see üha suurimat pingutust. Eestit tabanud tolerantsusekriis, mis väljendub vihas, virisemises, kõige maha materdamises, pidevas kriitikas ning selle tuules tihti ka heade algatuste maha tegemisest, hakkab muutuma häirivaks. Loen hommikul online-uudiseid ja saan teada, et rekordarv inimesi on andnud allkirja samasooliste abielu vastu, Randjärve doktorikraadi fopaad lahatakse isegi Sirbis ning kommentaare pole mõtet avadagi. Vaatan Terevisioonis hommikuuudiseid ja diktor teatab, et Riigikontroll tegi maatasa sisekaitseakadeemia kolimise plaani. Viskan pilgu Facebooki ja pean tõdema, et ka seal, kus olen juba suuremad virisejad "sõprade" hulgast välja klikkinud, kuvandub uudisvoogu aina enam filigraanseks lihvitud vihapurskeid ja viriseva alatooniga postitusi. Ehk küll mõnevõrra intelligentsemaid ja teravmeelsemaid kui online-kommentaariumites, aga ära hakkab tüütama ikkagi. Nii hakkab ära tüütama, et tekib tahtmine põgeneda. Aga see on minu kodu ka, ma tahan samuti siin rahulikult elada. 

Mulle meenub üks lugu, mille rääkis mulle 10 aastat tagasi Eestis elav vene sõber Viktor, kes küsis kord, et kas tead, miks Eestis asjad arenevad, aga Venemaal mitte? Eks mul oli oma arvamus, aga vestluskaaslase oma erines sellest kardinaalselt. Vastus oli, et kui eestlane teeb oma kodu ilusaks, siis naaber tahab parem olla ja teeb oma kodu veelgi ilusamaks, aga kui venelane oma kodu kaunistab, siis tuleb naaber ja lõhub selle ära. On see nii või mitte, aga mõttetera selles peitub küll. Oleme jõudnud oma vingumisega minu arust samale tasandile, kus läheme naabri tegemisi lammutama, hoolimata sellest, millega on tegu. Ja me teame väga hästi, kes need "naabrid" on – need on inimesed, kes ei mõtle või käitu samamoodi kui meie (mina). Selliste naabrite hulka kuuluvad teise nahavärvi ja kolmandate riikide esindajad, geikogukonnad, aga ka poliitikud ja ametnikud, kes on sattunud nii halba valgusse, et vabalt võiks poliitiku sünonüümina kasutada ka korruptant, luuser, maksumaksja raha raiskaja jne, jne. Väheoluline pole selles trendi suunajana ka meedia roll. Postimees ja isegi Eesti Ekspress pole kunagi varem olnud nii skandaalimaiad kui nüüd. Eks skandaalne pealkiri toob kliki, kommentaar näitab artikli populaarsust ja need eelmised aitavad omakorda lehti müüa. Positiivsed artiklid ju kommenteerima ei innusta ja nende näitajatega reklaamimüüki ei suurenda. 

Ma ei taha väita, et peaksime Viktori mudeli järgi talitades üksteist üle trumpama. Samuti nagu teineteise materdamine, on ohtlik ka teineteise üleshaipimine. Ilmselgelt oleme jõudnud faasi, kus kriisidest väljatulek vajab kodanikualgatuse sekkumist. Aga kas oleme valmis erinevate huvigruppide vahel sildasid looma, kas oleme valmis erinevaid sihtgruppe ära kuulama ja oma seisukohti kaitsma? Mulle tundub, et neist oskustest jääb meil vajaka. Poliitikutel on keeruline oma otsustes taganeda või neid ümber vormida, kui selleks tekib väline surve ja vabakonnapoolne suhtlus võib vahel kaasa tuua negatiivsust õhutava hoiaku. Meedia teeb oma töö ja ühisosa leidmise asemel tekib avalik tüli, vastandumine. See annab virisejatele hoogu, aga vingujate mass on ju tegelikult heaks tööriistaks kõigile, kes massidega manipuleerivad. Ühtselt meelestatud masse on kerge suunata ja küllap need, kes sellega igapäevaselt kokku puutuvad või kelle töö sellest omakorda sõltub, seda juba oskavad. Seetõttu on see päris ohtlik tendents. 

Võib-olla on ka üldine negatiivne ja vinguv hoiak üks põhjustest, miks me järjest enam kuuleme, et eestlased ei kipu mujalt tagasi. Mulle tundub, et põhjuseks on pigem Eestit tabanud tolerantsusekriis, mitte väiksed palgad. Olen ise kolinud väiksest linnast suurde ja väiksema palga peale, mitte vastupidi nagu arvati, kuna tundsin, et mul oli selles väikelinnas tekkinud õhupuudus, millest püüdsin põgeneda. Sama tundmus on mind tabanud nüüd kogu Eesti suhtes, aga kas kõige õigem viis sellest vabanemiseks on põgenemine – ma pole enam kindel. Tahaksin vaba rinnaga hingata, siinsamas, Tartus .... ja ilma gaasimaskita. Ma olen kindel, et vinguva kõneviisi saab asendada millegi positiivsemaga. Tuleb arendada oskust dialoogis olla ning oma seisukohti saab kaitsta viisil, kus teiste huvigruppide seisukohad ei muutu materdamisobjektiks. 

PS. Postituse kirjutamise ajal ilmus Martin Helme soovitus immigraatsioonipoliitikaks: kui on must, näita ust. Kas ei võta hinge kinni juba ainuüksi fakt, et valge mees, kes tarbib heaolu osalt seetõttu, et me pumpame kolmandatest riikidest välja ressurse, mida nad võiksid vabalt ise oma heaolu jaoks kasutada, ütleb välja, et needsamad tühjaks pumbatud maade elanikud peaksid nüüd sinna jäämagi, kus valged on laamendanud?! 

Raul Oreškin

Foto autor: Andres Keil