teisipäev, 30. aprill 2013

Urmas Kruuse ja Epp Maria Kokamägi ühe maali kaks lugu

Õige pea, 9. mail, toimub Tartu Loomemajanduskeskuses Tartu noore kunsti oksjon. Et kõiki varakult kunstilainele viia, räägime järjekordse osa meie sarjast "Ühe maali kaks lugu". Seekord on kõrvuti Tartu linnapea Urmas Kruuse ja kunstnik Epp Maria Kokamägi. Mõlemal on jutustada isiklik, kuid täiesti erinev lugu maalist "Tee punase pilve all".

Urmas Kruuse lugu:
Sel ajal kui ma Elva linnapea olin, korraldas Epp Maria Kokamägi seal oma näitust. Käisin muidugi avamisel nagu sellisel puhul ikka, ning nägin maali, mis mulle teiste seas kohe silma jäi. „Tee punase pilve all“ võttis mu kohe enda sisse ja läks hästi isiklikuks. Tundsin, et naine maalil on mu abikaasa Katrin. Ühelt poolt kumas sealt läbi tema hoiak, poos ja maailmaga suhestumine. Ta on tantsuõpetaja ja pedagoogiamet nõuab võistlustantsu seltskonnas teatud rangust ja klassikalise etiketi järgimist nii riietumise, rühi kui ka endale esitatud nõudmiste mõttes. Teiselt poolt nägin seal Katrinile omast enesekindlust ja rahulolu: „Ma joon siin praegu teed ja ma tean, kes ma olen ja mida ma teen.“ Kui ma maali koju viisin, siis ega mina oma tunnet ei kirjeldanud, aga tema tunded ja seosed selle maaliga olid täpselt samasugused. Ning isegi meie sõbrad on kirjeldanud mu abikaasa olemuse ja maali aura sarnasust. Küsimus ei ole ainult välises sarnasuses, vaid just tunnetuslikus pooles. 

Niisiis tahtsin kohe seda maali oma abikaasale kinkida. Tegin täiesti spontaanse ostu ja see on olnud ainuke kord meie elus, kui suutsin talle teha kingituse, mis ta jalust rabas. (naer) Ma ei ole väga hea kingituste tegija, sest kingitused ei ole minu jaoks kõige tähtsamad. Ükskõik kelle puhul on mulle konkreetsest kingitusest kordades olulisem hea suhe pika perioodi jooksul. Seetõttu on mul hästi raske kingitusi teha. Pealegi olen ma natuke laisk ja suhteliselt praktiline: olin harjunud Katrinile tegema peamiselt vajalikke kingitusi. Aga selle maaliga tabasin ma täpselt naelapea pihta! Abikaasa naudib seda maali ja kui tema naudib, siis naudin ju mina ka. Meil sai nüüd kakskümmend viis aastat kooselu täis ja loodan, et mul ehk teisel ringil õnnestub veel üks kord. 

Selle maali ostmisega on aga veel teinegi lugu seotud. Nimelt ei ole ma suur piltide kokkuostja või kunstist süvateadmisi omav inimene. Loomingu puhul on mulle oluline see, kas mulle autor inimesena meeldib või ei meeldi. Mul on sageli tunne, et ma tõesti ei tea, mis kunstniku sõnum on olnud. Aga see ei huvitagi mind väga. Sest kui see mulle meeldib, on see minu isiklik asi: mina kasutan ja valdan seda. Epp Maria Kokamägi puhul on mulle alati meeldinud tema inimlik, hell ja lihtne olemus. Tema aeg-ajalt kirjeldatud fantaasiad on oma alltekstist hoolimata ikkagi soojad. Mulle meeldib inimlik kunst, mulle ei meeldi vägivald, ei reaalsuses ega ka kunstis. See inimlik meeldimine, mis on ehk egoistlik, on kindlasti ka üks põhjuseid, miks mul antud maaliga eriline suhe tekkis. 

Minu suhe kunstiteosega on alati äärmiselt intiimne. Ma ei oskaks kunagi osta kunsti investeerimise eesmärgil. Minust ei ole ega saa kunagi maalidesse investeerijat, see lihtsalt pole minulik. Tartu noore kunsti oksjonilt olen ostnud mõned teosed, aga see on olnud minu jaoks sümboolse tähendusega, et toetada Tartu noori kunstnikke. Ma arvan, et ma elu jooksul ostan veel mõned üksikud pildid ja see on kõik. Ning sedagi teen puhtast esteetilisest naudingust ja emotsiooni ajel. Seetõttu on ka Epp Maria Kokamägi maali ostmine minu jaoks erakordne juhus ja sündmus. 



Epp Maria Kokamägi ise nädal tagasi oma maali kohta: 
See maal on maalitud ühel väga soojal suvel. Praegu tundub, et meil polegi Eestimaal enam sooje suvesid olnud ja tänavune kevad ka venib, vireleb ja on soojaga väga kitsi. Igal juhul üks soe suvi ikka oli, kus mulle isegi pilved taevas tundusid pigem tulised kui jahutavat vihma toovad. Siis ma maalisingi tüdruku, kes joob jahedat teed sinisest tassist. Sinine on väike külmem nüanss kogu selles soojust kiirgavas pildis. Pilve palavus on üle kandunud ka tüdruku punasele kleidile. Kleit on kohev, natuke nagu meenutaks pilve pea kohal. Näoilme on leebe ja mõnulev – ju siis see soe tunne on hea ja paitab palgeid. 

Täitsa tore on üle pika aja oma maali vaadata ja eriti veel, kui akna taga sajab külma kevadvihma ja aed on veel hall ja suvi tundub nii kaugel olevat. Ega ma rohkem ei oskagi öelda midagi oma maali kohta, tihti oskavad vaatajad seda minust palju paremini ja on sedagi ette tulnud, et vaataja seletab mulle mu maali lahti ja tal on väga õigus, ma ise pole osanud seda sõnastada, ainult maalida. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar