laupäev, 20. aprill 2013

Rattalõhe

Leian end juba pikemat aega autoga sõites mõttelt: „Mis mõttes ma kannan endaga kaasas tonnijagu rauda?!“ Ilmselt neist mõtetest tingituna hakkas ka muidu ustav Muhv kuidagi tõrkuma ja viimasel ajal veedabki ta rohkem aega autotehniku juures. Või tekkisid need mõtted tänu sellele, et olin Muhvi rikete tõttu sunnitud oma asju ajama jalgsi ja rattaga? Kes seda nüüd täpselt enam mäletab – lõpuks ometi on kevad saabunud ning rattaga linnas ringi tuhiseda ongi kuidagi vahetum ja vabam. Kevadine päike on ka teised ratturid välja meelitanud ning juba hakkab tekkima tore kogukond, keda tahaks vahel isegi kella andes tervitada.


Sel aastal rattasõidust erakordses vaimustuses olles hakkasin meenutama, kuidas minust üldse autoga liikleja sai. Olen ju enamuse ajast oma elust jalgsi või rattaga hakkama saanud. See meenutamine tegi mind tusaseks: avastasin, et mind ja ilmselt paljusid teisi rattasõitjaid on julmalt diskrimineeritud. Tegu on pesuehtsa rattalõhega! 

Eelmisel ametipostil ülesandeid täites oli üks tööalastest boonustest autokompensatsioon. Kuna mul autot polnud ega tegelikult juhilubegi, pidasin maha läbirääkimised oma otsese ülemusega, et asendada olemasolev kompensatsioon rattatoetusega. Tegu polegi niivõrd uuendusliku toetusliigiga. Genti linnas Belgias makstakse näiteks avaliku sektori töötajatele ja teistele riigiteenistujatele kompensatsiooni juhul, kui nad jätavad oma auto koju ja tulevad tööle jalgsi, ühistranspordi või rattaga. Sellega hoitakse kesklinn autovaba ja linn kujundab sellega ka üldisi väärtushinnanguid. 

Meil rattakompensatsioon siiski võimalikuks ei osutunud ning nii saigi tehtud otsus, mille tulemusena õppisin 40aastaselt autoga sõitma ning olen nüüd juba viis aastat ennast ja kogu pere jalavaevast säästnud. Võtsin seda kui huvitavat väljakutset ja võimalust midagi uut õppida. Nüüd, kus esimene eufooria on kadunud, olen pigem mures keskkonna ja, mis seal salata, ka oma tervise pärast. Olen autojuhistaaži jooksutades kogunud oma turjale (õigemini küll kõhu piirkonda) tubli kümme kilo ning sellest lahtisaamiseks ei piisa suvisest rattasõidust, vaid tuleb regulaarselt trennis käia. Selleks olen autojuhi loogikat kasutades valinud mitte elukohajärgse spordiklubi, vaid sellise, kuhu on võimalikult mugav autoga juurde sõita... Nonsenss! 

Autokompensatsioon saadakse üldjuhul palgalisana, boonusena, mida on tööandjal võimalik maksuvabalt välja maksta (kui summa jääb teatud piiridesse). Enamasti saavad töövõtjad autokompensatsiooni suures osas selleks, et autoga koju ja tööle sõita ning sinna vahele jäävaid töiseid asjaajamisi ajada. Harvem on auto antud töökohal vajalik tööülesannete täitmiseks, kuigi ka seda juhtub. Sellisel juhul on palgalisa ka tõenäoliselt põhjendatud, kuid laias laastus võib väita, et tegu on siiski boonusega, mida saadakse töö-kodu marsruudi eest. Nendel juhtudel tekib küsimus: miks ei ole siis doteeritud rattaga sõit või ühistranspordiga liiklemine? Kas jalgsi talvises linnas soolast rikutud saapad ei vajaks samamoodi kompenseerimist? Küllap olen juba kõigil autosõitjatel harja punaseks ajanud ja ega mul enam midagi muud enam öelda polegi, kui et... 

...kutsun kõiki üles alustama tööandjatega läbirääkimisi, et nad toetaksid autosõitmise kõrval ka teisi liiklemise viise. Hetkel on Tartus käimas rattasõbraliku ettevõtte konkurss, seega on rattasõitjatel õige aeg oma hääl kuuldavamaks teha. Tööandjaid, kaasa arvatud iseennast, julgustan oma asutuse keskkonnasõbralikke ja tervislikke kogemusi teistega jagama. Jätame vähemalt kevadel-suvel-sügisel oma autod koju ja hoiame Tartu õhu puhtama!

Raul Oreškin

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar