teisipäev, 30. aprill 2013

Urmas Kruuse ja Epp Maria Kokamägi ühe maali kaks lugu

Õige pea, 9. mail, toimub Tartu Loomemajanduskeskuses Tartu noore kunsti oksjon. Et kõiki varakult kunstilainele viia, räägime järjekordse osa meie sarjast "Ühe maali kaks lugu". Seekord on kõrvuti Tartu linnapea Urmas Kruuse ja kunstnik Epp Maria Kokamägi. Mõlemal on jutustada isiklik, kuid täiesti erinev lugu maalist "Tee punase pilve all".

Urmas Kruuse lugu:
Sel ajal kui ma Elva linnapea olin, korraldas Epp Maria Kokamägi seal oma näitust. Käisin muidugi avamisel nagu sellisel puhul ikka, ning nägin maali, mis mulle teiste seas kohe silma jäi. „Tee punase pilve all“ võttis mu kohe enda sisse ja läks hästi isiklikuks. Tundsin, et naine maalil on mu abikaasa Katrin. Ühelt poolt kumas sealt läbi tema hoiak, poos ja maailmaga suhestumine. Ta on tantsuõpetaja ja pedagoogiamet nõuab võistlustantsu seltskonnas teatud rangust ja klassikalise etiketi järgimist nii riietumise, rühi kui ka endale esitatud nõudmiste mõttes. Teiselt poolt nägin seal Katrinile omast enesekindlust ja rahulolu: „Ma joon siin praegu teed ja ma tean, kes ma olen ja mida ma teen.“ Kui ma maali koju viisin, siis ega mina oma tunnet ei kirjeldanud, aga tema tunded ja seosed selle maaliga olid täpselt samasugused. Ning isegi meie sõbrad on kirjeldanud mu abikaasa olemuse ja maali aura sarnasust. Küsimus ei ole ainult välises sarnasuses, vaid just tunnetuslikus pooles. 

Niisiis tahtsin kohe seda maali oma abikaasale kinkida. Tegin täiesti spontaanse ostu ja see on olnud ainuke kord meie elus, kui suutsin talle teha kingituse, mis ta jalust rabas. (naer) Ma ei ole väga hea kingituste tegija, sest kingitused ei ole minu jaoks kõige tähtsamad. Ükskõik kelle puhul on mulle konkreetsest kingitusest kordades olulisem hea suhe pika perioodi jooksul. Seetõttu on mul hästi raske kingitusi teha. Pealegi olen ma natuke laisk ja suhteliselt praktiline: olin harjunud Katrinile tegema peamiselt vajalikke kingitusi. Aga selle maaliga tabasin ma täpselt naelapea pihta! Abikaasa naudib seda maali ja kui tema naudib, siis naudin ju mina ka. Meil sai nüüd kakskümmend viis aastat kooselu täis ja loodan, et mul ehk teisel ringil õnnestub veel üks kord. 

Selle maali ostmisega on aga veel teinegi lugu seotud. Nimelt ei ole ma suur piltide kokkuostja või kunstist süvateadmisi omav inimene. Loomingu puhul on mulle oluline see, kas mulle autor inimesena meeldib või ei meeldi. Mul on sageli tunne, et ma tõesti ei tea, mis kunstniku sõnum on olnud. Aga see ei huvitagi mind väga. Sest kui see mulle meeldib, on see minu isiklik asi: mina kasutan ja valdan seda. Epp Maria Kokamägi puhul on mulle alati meeldinud tema inimlik, hell ja lihtne olemus. Tema aeg-ajalt kirjeldatud fantaasiad on oma alltekstist hoolimata ikkagi soojad. Mulle meeldib inimlik kunst, mulle ei meeldi vägivald, ei reaalsuses ega ka kunstis. See inimlik meeldimine, mis on ehk egoistlik, on kindlasti ka üks põhjuseid, miks mul antud maaliga eriline suhe tekkis. 

Minu suhe kunstiteosega on alati äärmiselt intiimne. Ma ei oskaks kunagi osta kunsti investeerimise eesmärgil. Minust ei ole ega saa kunagi maalidesse investeerijat, see lihtsalt pole minulik. Tartu noore kunsti oksjonilt olen ostnud mõned teosed, aga see on olnud minu jaoks sümboolse tähendusega, et toetada Tartu noori kunstnikke. Ma arvan, et ma elu jooksul ostan veel mõned üksikud pildid ja see on kõik. Ning sedagi teen puhtast esteetilisest naudingust ja emotsiooni ajel. Seetõttu on ka Epp Maria Kokamägi maali ostmine minu jaoks erakordne juhus ja sündmus. 



Epp Maria Kokamägi ise nädal tagasi oma maali kohta: 
See maal on maalitud ühel väga soojal suvel. Praegu tundub, et meil polegi Eestimaal enam sooje suvesid olnud ja tänavune kevad ka venib, vireleb ja on soojaga väga kitsi. Igal juhul üks soe suvi ikka oli, kus mulle isegi pilved taevas tundusid pigem tulised kui jahutavat vihma toovad. Siis ma maalisingi tüdruku, kes joob jahedat teed sinisest tassist. Sinine on väike külmem nüanss kogu selles soojust kiirgavas pildis. Pilve palavus on üle kandunud ka tüdruku punasele kleidile. Kleit on kohev, natuke nagu meenutaks pilve pea kohal. Näoilme on leebe ja mõnulev – ju siis see soe tunne on hea ja paitab palgeid. 

Täitsa tore on üle pika aja oma maali vaadata ja eriti veel, kui akna taga sajab külma kevadvihma ja aed on veel hall ja suvi tundub nii kaugel olevat. Ega ma rohkem ei oskagi öelda midagi oma maali kohta, tihti oskavad vaatajad seda minust palju paremini ja on sedagi ette tulnud, et vaataja seletab mulle mu maali lahti ja tal on väga õigus, ma ise pole osanud seda sõnastada, ainult maalida. 

laupäev, 20. aprill 2013

Rattalõhe

Leian end juba pikemat aega autoga sõites mõttelt: „Mis mõttes ma kannan endaga kaasas tonnijagu rauda?!“ Ilmselt neist mõtetest tingituna hakkas ka muidu ustav Muhv kuidagi tõrkuma ja viimasel ajal veedabki ta rohkem aega autotehniku juures. Või tekkisid need mõtted tänu sellele, et olin Muhvi rikete tõttu sunnitud oma asju ajama jalgsi ja rattaga? Kes seda nüüd täpselt enam mäletab – lõpuks ometi on kevad saabunud ning rattaga linnas ringi tuhiseda ongi kuidagi vahetum ja vabam. Kevadine päike on ka teised ratturid välja meelitanud ning juba hakkab tekkima tore kogukond, keda tahaks vahel isegi kella andes tervitada.


Sel aastal rattasõidust erakordses vaimustuses olles hakkasin meenutama, kuidas minust üldse autoga liikleja sai. Olen ju enamuse ajast oma elust jalgsi või rattaga hakkama saanud. See meenutamine tegi mind tusaseks: avastasin, et mind ja ilmselt paljusid teisi rattasõitjaid on julmalt diskrimineeritud. Tegu on pesuehtsa rattalõhega! 

Eelmisel ametipostil ülesandeid täites oli üks tööalastest boonustest autokompensatsioon. Kuna mul autot polnud ega tegelikult juhilubegi, pidasin maha läbirääkimised oma otsese ülemusega, et asendada olemasolev kompensatsioon rattatoetusega. Tegu polegi niivõrd uuendusliku toetusliigiga. Genti linnas Belgias makstakse näiteks avaliku sektori töötajatele ja teistele riigiteenistujatele kompensatsiooni juhul, kui nad jätavad oma auto koju ja tulevad tööle jalgsi, ühistranspordi või rattaga. Sellega hoitakse kesklinn autovaba ja linn kujundab sellega ka üldisi väärtushinnanguid. 

Meil rattakompensatsioon siiski võimalikuks ei osutunud ning nii saigi tehtud otsus, mille tulemusena õppisin 40aastaselt autoga sõitma ning olen nüüd juba viis aastat ennast ja kogu pere jalavaevast säästnud. Võtsin seda kui huvitavat väljakutset ja võimalust midagi uut õppida. Nüüd, kus esimene eufooria on kadunud, olen pigem mures keskkonna ja, mis seal salata, ka oma tervise pärast. Olen autojuhistaaži jooksutades kogunud oma turjale (õigemini küll kõhu piirkonda) tubli kümme kilo ning sellest lahtisaamiseks ei piisa suvisest rattasõidust, vaid tuleb regulaarselt trennis käia. Selleks olen autojuhi loogikat kasutades valinud mitte elukohajärgse spordiklubi, vaid sellise, kuhu on võimalikult mugav autoga juurde sõita... Nonsenss! 

Autokompensatsioon saadakse üldjuhul palgalisana, boonusena, mida on tööandjal võimalik maksuvabalt välja maksta (kui summa jääb teatud piiridesse). Enamasti saavad töövõtjad autokompensatsiooni suures osas selleks, et autoga koju ja tööle sõita ning sinna vahele jäävaid töiseid asjaajamisi ajada. Harvem on auto antud töökohal vajalik tööülesannete täitmiseks, kuigi ka seda juhtub. Sellisel juhul on palgalisa ka tõenäoliselt põhjendatud, kuid laias laastus võib väita, et tegu on siiski boonusega, mida saadakse töö-kodu marsruudi eest. Nendel juhtudel tekib küsimus: miks ei ole siis doteeritud rattaga sõit või ühistranspordiga liiklemine? Kas jalgsi talvises linnas soolast rikutud saapad ei vajaks samamoodi kompenseerimist? Küllap olen juba kõigil autosõitjatel harja punaseks ajanud ja ega mul enam midagi muud enam öelda polegi, kui et... 

...kutsun kõiki üles alustama tööandjatega läbirääkimisi, et nad toetaksid autosõitmise kõrval ka teisi liiklemise viise. Hetkel on Tartus käimas rattasõbraliku ettevõtte konkurss, seega on rattasõitjatel õige aeg oma hääl kuuldavamaks teha. Tööandjaid, kaasa arvatud iseennast, julgustan oma asutuse keskkonnasõbralikke ja tervislikke kogemusi teistega jagama. Jätame vähemalt kevadel-suvel-sügisel oma autod koju ja hoiame Tartu õhu puhtama!

Raul Oreškin

kolmapäev, 17. aprill 2013

Kunstioksjonist kunstiteadliku pilguga

Tartu Loomemajanduskeskuse kohvikus Spargel on 5. maini üleval LMK ja Tartu Kõrgema Kunstikooli koostööna toimuva Tartu noore kunsti oksjoni tööde näitus. Töödega saab tutvuda ka oksjoni kataloogi vahendusel, kus autorid avavad oma tööde loomise tagamaid, impulsse ja oma nägemust. Lisaks sellele kommenteerivad töid kunstiteadusliku ja konteksti asetava pilguga Indrek Grigor ja Triin Tulgiste. 

Indrek Grigor on semiootik-kunstiteadlane, kes on oksjoniga olnud seotud juba 2009. aastast, selle toimumise algusest alates. Indrek Grigor töötab Tartu Kunstimajas galeristina ning tal on ka oma raadio-videoväljund: TARTU MÖLISEB, mille reportaažid ja intervjuud avalduvad kord raadiosaates Kunstiministeerium, kord Artishokii blogis või mujal, hiljuti näiteks Eesti Rahva Muuseumi blogis näitusest “Korraks koju”. Triin Tulgiste liitus oksjoniga möödunud sügisel. Triinu on kunstiajaloo haridusega kunstiteadlane, kes toimetab Müürilehe kunstirubriiki, osaleb Artishok Biennaalil ning koordineerib kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UTi haridusprogrammi. Triin ja Indrek teevad koos Maarin Mürgiga Klassikaraadios saadet Kunstiministeerium. Sügisel ilmus femme.ee-s Triinu ja Indrekuga ühisnimetaja Kunstikriitika Kombinaat all intervjuu

15. aprillil tegi Indrek Grigor Tartu noore kunsti näitusel ekskursiooni, rääkides tööde ja kunstnike taustast. Huvitav on kuulata, kuidas kunstiekspert kunstist räägib ning selgitab kunstimaailmas hoovusi, mis siseringi mittekuuluvatele inimestele jäävad sageli märkamatuks või arusaamatuks. Näiteks kommenteerib niimoodi Indrek Grigor oksjoni kataloogis Jevgeni Zolotko ja Peeter Krosmanni teoseid: "Teos “Peeter. Algus”, mida eksponeeriti esmakordselt eelmise aasta lõpus Tartu kunsti aastanäitusel, on ennekõike kunstivälja enesekriitiline žest. Tänaseks kogunenud ajaloolise kogemuse foonil peaksid kõik olema teadlikud sellest, et kunst on keel. Ent sellegipoolest või seda enam toimub pidev vaidlus sobiva keele üle, kusjuures üht kaitstes kuulutatakse teised keeled ennekõike just sisuliste, aga ka vormiliste valikute tõttu kõlbmatuiks. Konkreetne lugu on lühidalt järgmine: postimpressionistlikus laadis töötav maalikunstnik Peeter Krosmann purustas Islandil maalitud maastikumaali paberihundis. Eesti kunstiväljal väga tunnustatud skulptor Jevgeni Zolotko pani tükid jälle kokku ja esitas ribad klaasseinaga kastis.Tulemus: klassikalistel maalikunstnikel on õigus, selleks et sobituda kaasaegse kunsti sildi alla, peavad nad oma teosed paberihundist läbi laskma. Samas aga ilmnes selle protsessi käigus ka, et traditsiooniline maal, mis ei kuulu hetkel peavoolu prestiižžanrite nimekirja, ja kaasaegne kontseptuaalne objekt erinevad teineteisest vaid vormikeelelt.“ 

Oma ringkäigul pööras Indrek Grigor tähelepanu ka sellele, et Tartu noore kunsti oksjoni valik on seekord väga mitmekihiline ning oksjonil osalevad paljud end ametlikul kunstiväljal juba kehtestanud kunstnikud. Seejuures on huvitava nähtusena mitmekülgselt esindatud ka Tartu etableerunud tänavakunstnikud: EvL, MinaJaLydia, Müra2000 ja Von Bomb. Oluline roll kunstniku sattumisel oluliste kunstiinstitutsioonide huviorbiiti on kuraatoritel. Just Marika Agu tõigi Y galeriis kureeritud näitusega muuseumide ja galeriide huviorbiiti tänavakunstnikud, Kiwale võlgneme tänu mitmete teistegi väga huvitavate kunstnike Tartu noore kunsti oksjonile toomises oksjoni algusaastatel, mil Kiwa oli oksjoni kuraator. Ta on kuraatorina esindanud ka mitmeid Tartu ekstsentrikuid, sealhulgas oksjonil esindatud Taavi Novekit. Ise osaleb Kiwa seekordsel oksjonil kolme tööga. Lisaks on tal ka 4. maini avatud Tallinnas galeriis Vaal isikunäitus "ENTER THE UNTITLED".

Kuid teistelgi oksjonil osalenud kunstnikel on parasjagu käimasolevad või äsja lõppenud näitused. Tartu Kunstimajas lõppesid hiljuti ka 9. mai oksjonil osalevate kunstnike Mai Söödi ja Alar Tuule isikunäitused ning avati uued Toomas Kuusingu, Heiki Leisi ja Tanel Randeri näitused. Äsja avati Peeter Talvistu kureerimisel Tartu Kunstimuuseumi näitus "Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele", kus on esindatud Edward von Lõnguse ja Diana Tamane teosed. 

Kuulake kindlasti ka Indrek Grigori läheneva oksjoni teemalist intervjuud Kuku raadios. Ja otseloomulikult tulge 9. mail ka Tartu Loomemajanduskeskuses toimuvale oksjonile!


Oksjoni korraldaja Liina Raus Kunstilaenutusest