reede, 8. märts 2013

Disainimaja Perenaine - ärinaine olude sunnil

Hedviga Vei on Tartu Loomemajanduskeskuses tegutseva Disainimaja perenaine. Juba kaks aastat on ta vedanud oma väikest eesti loomingu poodi. Ühel talvisel teisipäeval heegeldas Hedviga oma aknaaluses toolis istudes väikseid lillat värvi lillekesi ja väljas sadas lund. Ise ta samas veel naeris selle maalilise pildi üle. Kliente oli teisipäeva kohta tavapäraselt vähe ja nii me seal lobisesime: rääkisime asjalikku ärijuttu, aga ka niisama Hedviga eluolust. Tuli välja, et tegu on maale ihkava sala-koduperenaisega, kes on ainult olude sunnil kartmatu ja tubli ärinaine. 


Miks sa oma poe just LMKs avasid? 
Tegelikult oleks mul ehk kuskil kaubanduskeskuses mõistlikum olnud alustada, aga sinna ma tõesti ei taha minna. Loomeka eelised on toimiv tugivõrgustik, mida saab enda reklaamimiseks kasutada. Lisaks käivad siin ekskursioonid, kes astuvad ettevõtetesse sisse. See on konkurentsieelis, sest nii saavutame kohe vahetu kontakti, selle asemel et netiotsingus esile kerkida. Kas või selle vahetu kontakti pärast on hea siin ruume omada. Samuti toimib meil vastastikune koostöö: mina palkan teisi Loomeka ettevõtjaid endale tööd tegema ja nemad saavad vastutasuks minult kingitusi osta. (naer) 

Mille järgi sa oled oma niši valinud kõigi teiste disaini- ja vintage-poodide kõrval? 
Sain ise ka alguse vintage'ist – enne oma e-poodi tahtsin teha vintage-riiete e-poodi. Hakkasin aga mõtlema, et üksinda on raske alustada – mis mõttega ma teen veel ühe supernunnu ja ilusa e-poe, mida on nii raske promoda? Väikseid e-poode on ju nii palju, ja keegi ei teagi, et need olemas on. Tegin siis Disainimaja, poe, mis sisaldaks palju erinevaid väikseid poode. Nagu üks suur kaubamaja – siis ta ise kasvatab enda tuntust. 

Mis sa arvad, kas heast ideest piisab, et läbi lüüa? Ainult hea idee pealt tuntust kasvatada? 
See küsimus on viimasel ajal mind ennastki vaevanud. Kas idee maksab? Idee ei maksa mitte midagi ja see on minu meelest väga paigast ära. Ainult ideid genereerides ja oskamata neid teostada, ei maksa idee üksinda mitte midagi. Raha teenib see, kes oskab asja teostada või kelle käest saab vajalikud jubinad. Mitte geniaalse idee autor. Aga ei ole õige, et teenib ainult oskustööline, ja idee mitte üldse. Idee peaks ka midagi väärt olema. Disainer teenib sageli ainult siis, kui ta teeb oma asjad otsast lõpuni ise valmis. Muidu peab ta valmistajatele oma tasu laiali jagama. Nii juhtubki tihti, et ägedaid asju ei tasu teha ega toota. 

On sul mõni lahendus? 
Ei ole! Ma olen selle peale mõelnud ja minu arust on see lihtsalt ebaaus. Selle juures on keeruline just endale hinna määramine, sest alati ei saa ainult töötundide järgi endale tasu määrata. Nii võivad hinnad minna utoopiliseks. Mõnikord peab lihtsalt asjale peale vaatama ja paindlik olema. Üks on tehtud asja omahind, teine vahendustasuga poehind. Kokku tuleb sellest sageli nii kõrge hind, et asja ei saa sellise hinna eest enam müüa. Me oleme materjalivõrgus kinni – materjale tuleb tellida mujalt maailmast ja meie ostukogused on niivõrd väikesed, et paratamatult maksame oma tellimuste eest rohkem, kui suured ettevõtted. Aga, mis mõtet on teha nii kallist asja, et keegi seda kunagi ostma ei hakka? Samas ma saan aru, kui inimene pole nõus eurotki alla laskma, sest see on tema töö ja vaev. Aga siis peab otsima ise endale ostjad ja vahendajat kasutada ei saa. Tuleb kas või iga kord erineva kokkuleppe järgi müüa. Näiteks arvestada, et sellises poes nagu Disainimaja käib rohkem rahvast, saab rohkem reklaami ja siis hinnast natuke alla lasta. Mitte jäärapäiselt otsustada, et ei lase sentigi alla ja pigem ei müügi. Enne endale nime tegemist ei saa oma otsustes väga jäik olla. Muidugi müüvad asjad ise ka, kui nad on väga head. Aga kellel siis ikka need asjad nii väga head on? Vähestel. (naer) 

Kas sa tahaksidki vahendajaks jääda või unistad kunagi ise ka disaini loomisest? 
Ükskord tegin ühed kõrvarõngad tõesti, uskumatu – nagu neid siin veel vähe oleks. (naer) Aga kui nüüd pilvedesse minna, siis tegelikult mulle meeldiks olla selline IKEA, mis toodab kõike. Päris äge oleks müüa Disainimaja kaubamärgi alt riideid ja asju ja kõike. Näiteks teha Kõrgema Kunstikooli tudengitega koostööd nii, et nemad valmistavad tekstiilitooteid, moodi ja kodusisustustooteid, ja mina oleks see hull kunn, kes ütleb: „Jah... see sobib. See ei sobi.“ Samas valmiskaupa ka ei võtaks ja päris ise ka ei teeks, vaid koostöös disaineritega osaleksin tootmisprotsessis. See oleks väga äge! Aga ega mul endal ei ole selliseid oskusi, et päris ise midagi teha. Ma arvan, et ma olen pealegi liiga püsimatu – mulle ei meeldi ainult üks asi. Mulle ikkagi sobib väga hästi just vahendaja roll. 

Disainimaja, foto:Merilyn Püss

Kas sa näedki ennast pikas perspektiivis siin niimoodi töötamas: lapsed kasvavad, sina käid poes tööl, Tartus on mõnus, lumi vaikselt sajab ja jääd järjest vanemaks. Või tahaksid vahepeal mingeid muid asju ka teha? 
Ma tegelikult ei teagi, mida ma veel teha tahaks. Ma tahaks hoopiski maale kolida, nii et pood töötaks ise ja ma ei peaks igapäevaselt siin üldse olemagi. Siin töötaks palgaline müüja ja mina valiksin siia kaupa, korraldaksin vahel turge ja muid üritusi ning äkki isegi töötaksin kuskil mujal? Praegu on see ikkagi mu oma pood ja mulle väga meeldib siin käia, aga pikas perspektiivis... Ei tea. Kui asi on hästi käima läinud, siis ta toimetab end ise ja sinna poole ma liigun. 

Kas sa maal elades tahaksid pigem juurvilja kasvatada või lambaid pidada? 
Ei, ma tahaks hoopis gurmeerestorani pidada. (naer) Ei, ma ei tea. Päris juurikaid ja lammast vist ikka ei tahaks. Põllumeheks ma ei hakkaks, lihtsalt saaksin linnast eemal elada ja samas projektipõhist tööd teha ja e-poega tegeleda. Mulle meeldib maal olla, täiega meeldib. Maal on rahulik. Mulle meeldivad maainimesed. 

Aga kas sa pimedust ei karda? 
Ei. 

Isegi novembris mitte? 
Ei. Kui nüüd lapsepõlv välja jätta, siis ega ma tegelikult ei olegi pikalt talvel maal olnud. Aga isegi talvine pimedus ei tundu mulle hirmutav. Võib-olla see tuleb vanusest ja põnnidest. Olen juba rahulikum ja ei vaja enam linnamelu nii palju kui varem. Enne viimast suve ma olin kogu aeg maal, produtseerisin kaks põnni järjest ja olin kodune. Siis sai olla ikka suvi otsa niimoodi, et enne jaanipäeva läksin ja alles augusti lõpus tulin linna tagasi. Paratamatud maakohustused, mille peale linnas ei mõtlegi, kui lihtsalt korterisse lähed, nagu ahjukütmine ja teede puhastamine, on kõik mulle meeltmööda. 
Ja kindlasti mul oleks kanad, lammastega poleks südant lasta neid sügisel või talvel jõuluroaks ära tappa. 

Kas ökopõllundus ja -toidud on ka sinu teema? 
Jaa! See mõte on mul küll olnud, aga turismitalu ma kindlasti ei tahaks pidama hakata. Ma ei kujuta ette, et kogu aeg võõrad läbi käiksid. Maal meeldib mulle just vaikuse ja rahu pärast. 

Mul oli isegi oma maakoht enda peas olemas, reaalne koht küll, aga mitte minu oma. See on Karula rahvuspargi piiril. Esimest korda ma sattusin sinna juhuslikult ja leidsin ühe vana talumaja, just sellise nagu mulle meeldivad: ühekordne, pikk, madal ja lai. Keset kuppelmaastikku, tagapool põld ja ümber eemal mets. Looduslikult ideaalne – ei ole ei metsa sees ega lagedal, vaid on mõlemat. Maja on mäenõlva peal ja mäest alla minnes jõuab väikese järveni. Esimest korda kui sinna sattusime, olid maja kõrval oleva kupli peal kitsed. Nagu oleks muinasjuttu sattunud! Pärast seda käisin ma seal niimoodi igal suvel vähemalt ühel piknikul, lihtsalt selle vana maja hoovi peal. 
Aga nüüd eelmisel suvel see oli ära ostetud. Läksin sinna piknikule ja vaatasin – ohoo! maja on natuke korda tehtud ja veel väga ilusti. Isegi sisse piilusin ja näha oli, et nii maitsekalt puhtaks tehtud. Elektrit võib-olla polnudki, sest näha oli pakk ja selle peal suur valge küünal. Kurb oli, aga samas hea meel ka, sest ta seisis aastaid ja aastaid tühjana. Paistis, et on südame ja hea maitsega tehtud. Kahju küll, et minu unistus purunes, aga tundub, et sellel majal on nüüd hea peremees. Kindlasti lähen sellel suvel ka ja kui neid inimesi kohtan, siis räägin neile oma loo sellest, kuidas ma ennast seal elamas kujutasin. Nüüd on mul süda rahul. Ei olegi kuhugi maale minna, mu koht on ära võetud. (naer) 

Nii et tegelikult oled hinges talunaine? 
Foto: Erge Sonn
Ma olen sunnitud ärinaine. Ma võiks vabalt olla kodu sättiv koduperenaine ja kasvatada ainult lapsi, aga on vaja ennast ära ka majandada. Pidid need naised endale hääleõiguse võitlema! Siin me siis nüüd oleme. (naer) Aga mulle tõesti meeldib siin Loomekas olla ja poe pidamine on praegu täiesti õige asi mu elus. See, et ma siia nii juhuslikult sattusin, on tore. 

Kuidas sa siia siis sattusid? 
Ma tegelikult pole kunagi väga soovinud pealinnas elada, lihtsalt elu läks nii, et sattusin Tallinna. Siis tulin järsku täiesti uisapäisa Tartusse tagasi, üldse teadmata, mis ma siin tegema hakkan. Tulin lihtsalt, kaks kohvrit ühe näpu otsas ja kaks last teise näpu otsas. Ise kodune, töötu ja Osvald üheaastane. Tagantjärele mõeldes oli see ikka hulljulge otsus niimoodi, kaks kätt taskus, lihtsalt tulla. Natuke mõtlesin, et võiks poodi pidama hakata, sest e-pood mul juba oli, aga et ma seda just siia Loomekasse sattusin tegema, see oli juhus. Kuidagi õnnelikult läks selle kõigega. Neile, kes ei julge riskida, võin vabalt öelda, et oma elus võib ikka riskida küll. Mõnikord tasub see ära. 


Kas sa kartsid ka? 
Ma olen selles mõttes loll, et ma ei karda. Ma ei saaks kunagi öelda, et ma ei saa hakkama: „Mis mõttes ei saa hakkama? Kindlasti saan!“ Täiesti loll olen selle koha pealt. (naer) Teatud piirini on see hea, aga mõnes olukorras võtan ehk liiga suure vastutuse. Samas on ikka lihtsam ka, sest ma ei pabista – mul ei ole kunagi sellist hirmu, et ei julge kellegi käest midagi küsida või kardan, et mis ta mõtleb minust või et „oi, küll ta mõtleb, et nii rumal küsimus“. Sellist hirmu pole mul kunagi olnud, naljakas. Ma arvan ikka, et selline hulljulgus on lolluse tunnus. Poega oli sama lugu. Ma ei kartnud kordagi, et kuidas ma hakkama saan – kui ei saa, siis ei saa, kui saab, siis saab. Proovin. 

Kas see hulljulgus sind välismaale elama ei ole ajanud?
Ma natuke olen elanud. Kui esimene laps sündis, siis otsustasime, et kas nüüd või mitte kunagi ja kolisime pooleks aastaks Mallorcale. Olimegi seal lihtsalt niisama ja nautisime ilma. See saar on ju nii ilus, hispaanlased toredad ja sõbralikud, eriti kui sa oled väikse lapsega. Pärast tulin Eestisse ja sain kultuurišoki – pahandatakse, et ma tulen vankriga bussi peale. Miks te nüüd mu last ei imetle? Kogu aeg on senimaani imetletud. (naer) 
Aga päriselt välismaal ei olegi tegelikult tahtnud elada. Mulle meeldis seal ja oli tore. Ma veel muretsesin enne, et olen selline tossike, kes ei saa pere ja sõpradeta hakkama. Sain küll ja mõnus oli, aga ikka tahtsin ära tulla. Võiks ju olla nagu mõni rikas, et teeks endale talve lühemaks ja oleks selle veniva veebruari kuskil ära. Ma olen ikka täiesti tüüpiline: elaks maal ja oleks koduperenaine, käiks pika külma talve ajal Eestist ära, aga päriselt ka ära ei tahaks minna. Samasugused mõtted on ilmselt paljudel. 

Aga on sul mõni meelispaik, kuhu sa kõige enam minna unistaksid? 
Mul vist ei olegi sellist unistuste kohta. Hispaania ja Itaalia on väga ilusad, aga minu unistuse reis ei ole suurlinna, vaid pigem väiksesse Toscana külla mäe otsas. Suurlinnad pole minu jaoks, Mallorca meeldis ka sellepärast, et seal on väiksed turud ja pühapäevahommikud, kui inimesed tulevad kõik välja ja sädistavad. Mulle meeldivad sellised asjad. 
Mul ei ole sellist rännukihku sees nagu mõnel, meeldib olla paikne. Mõnus on reisida võimaluste piires, aga isegi see ei ole mulle väga oluline. Väga ägedad on ühepäevareisid üksi Helsingisse. See on nii lähedal, aga kultuuriliselt hoopis teistmoodi ja saan üksi linna peal ringi konnata. 

Kui ma mõtlen, et peaks rohkem reisima, siis mõtlen pigem laste peale. Ähvardan neid kogu aeg, et saadan nad Aafrikasse või Indiasse, et nad näeksid seda vaesust seal ja ei nõuaks nii palju asju: „Miks meil seda ei ole? Teisel on nii palju ja mul on ainult kaks?“ „Tõesti vähe küll, ainult kaks!“ 
Ükspäev vaatasime Adelega dokfilmi Nicholas Wintonist, kes päästis II maailmasõja ajal juudi lapsi Tšehhist. Kutsusingi Adele, et nüüd me vaatame seda koos. Nii me seal koos nutsime ka teleka ees, üksteise kaelas. Lastel on vaja seda reaalsustaju, et neil ei lähe halvasti, väga hästi läheb. Vahepeal on vaja see puust ja punaseks ette teha. 


Need Hedviga viimased sõnad jäid meie vestluse lõpetuseks mõnusalt tervemeelse optimismina kõlama. Arvan, et vahel on vaja meile kõigile meenutada, et ei lähe halvasti, väga hästi läheb! Ja kevad hiilib ka juba. 


Kirjutas Ada Tamme

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar