reede, 29. märts 2013

Ardo Ran Varresega "Carrrmenist!", vabadusest ja teatrist

Foto: Elisa Taimre

Ardo Ran Varres on näitleja, helilooja ja isegi ettevõtja. Peab ta ju Tartu Loomemajanduskeskuses oma firmat Unisoon. Täna aga ei tule jutuks ettevõtlus, vaid hoopis teater. Põhjust on rohkemgi kui küll, sest Ardo Rani originaalmuusikaga lavastus "Carrrmen!" võitis kolmapäeval Eesti teatriauhindade jagamisel aasta parima tantsulavastuse tiitli.  Meie vestlesime aga esmaspäeval, kui parima lavastuse preemia alles õhus oli. Nagu ka teised lemmikud, kellele pöialt hoida.



“Carrrmen!” sai Eesti parima lavastuse nominatsiooni, mis tunne on? 

Ma naudin väga muusikaga tegelemist ja olen iga töö eest tänulik. Seetõttu on mu produktsioon aga eklektiline, seinast seina stiilide ja sisuga. "Carrrmeni!" töö oli puhas vedamine – sain piire kombates teha rahulikult midagi väga teistmoodi. See projekt oli Ruslan Stepanovil algusest peale mõeldud olema seljaga publiku poole, ta soovis teha midagi hoopis teistsugust, kompromissideta tükki. Mina hakkasin sellest muidugi rõõmuga kinni. Kuigi pean end parajuslaseks ja olen hingelt tolerantne inimene – mulle ei meeldi jõulised vastandumised –, oli Ruslani väljakutse minu jaoks huvitav. 

Eestis on valdav suhtumine, et turundus määrab kõik ja seda ka teatris. Arvatakse, et teatril läheb seda paremini, mida rohkem on publikut. Aga see on ju absurd! See näitab, et vaimsust on vähe, et hinge eest ei kanta hoolt, raha ruulib. Mulle tundub üha rohkem toimivat mõtteviis: tegutse tegutsemata. Loodus on niimoodi sätitud, et teed vähem, aga saad rohkem. Asjadel tuleb lasta loomulikku rada kulgeda ja siis lähevad pusletükid paika. Kuigi mul on väga kahju, et "Carrrmen!" nii vara maha võeti ja liiga vähe inimesi seda nägi, oli "Carrrmeni!" nominatsioon samas ka hea näide sellest, et rahvamasside külastus ei määra edukust. Mulle meeldiks rohkemgi selliseid töid teha, aga paraku on Eesti reaalsus teine ja eksperimente kahjuks ei hinnata. Nominatsioon on seetõttu vägagi julgustava toimega. 

Millega lisaks "Carrrmenile" viimase aasta jooksul veel tegelenud oled? 

Vanemuises olen lisaks "Kevadele" ja "Carrrmeni!" muusikale teinud ka tantsulavastuse "Kreutzwald meets Dance" helikujunduse. "Kevadet" oli endal hästi hea teha ning publik ja kriitikud olid ka rahul. Sellist tasakaalu ongi kõige raskem saavutada, aga see pakub ka kõige rohkem rahuldust. "Kreutzwald..." jälle oli hoopis teistsugune töö – seal on suur vahe, kas teha heliloojana originaalmuusika või olla muusikaline kujundaja. Mulle aga meeldibki pidevalt ennast üllatada, nii et iga järgmine samm oleks teistsugune kogemus.
Kui ma vaatan järjest oma viimast sügist, talve, kevadet, siis olen ma teinud niivõrd palju erinevaid asju. Tegin Hardi Volmeri filmile "Elavad pildid" täismahus muusika. See oli hästi suur projekt: poolteist aastat tööd ja orkestratsioone. Samal ajal teenin igapäevast leiba seriaalimuusikaga, kirjutan juba mitu aastat "Kättemaksukontorile" muusikat. Seejärel tuli koostöös Liisi Koiksoniga välja uus plaat, mis kergemuusikana paljusid konservatiive šokeeris. Järgmine samm oli töö näitlejana lavastuses "Autori surm". Kuigi olen hariduselt näitleja, pole ma viimased 5 aastat näidelnud. Ivariga susises juba pikalt ja siis tal tuli hästi lahe idee, et teeks Valgre elust performance'i. Praegu kuulasin just kaks nädalat Berliinis festivalil MaerzMusik nüüdismuusikat ja nüüd Eesti Muusika Päevadel tuleb mul üks uus lugu välja. 
Igal juhul on need hüpped päris suured olnud eri valdkondade vahel. Ma saan aru, et seda on ühe inimese jaoks ilmselgelt liiga palju, aga samas kui ma vaatan enda mätta otsast, siis ma näen seda lihtsalt nii, et mulle meeldib, kui mu elu on huvitav. Võtan alati vastu sellise projekti, mis erineb natuke eelmisest, või mõtlen ise välja uutmoodi asja, et ma ei langeks väga kindlasse voolusängi, kus ujun kindlat rada. Väike risk või väljakutse on alati jube tore ja kui võõrad sildistamised ja eelarvamused ära unustada, on kõik hästi. 

Oled sa rohkem tiimitöötaja või eelistad omapäi tegutseda? 

Täiesti omapäi töötamine on meeletu luksus. See oleks absoluutne tipp, kui ma saaks niimoodi ära elada, et ei sõltuks mitte kellestki ja mitte keegi ei saaks ütlema tulla, kuidas peab. Kui tõesti mõtlen ise, teen ise ja antakse veel nii palju raha, et elaksin ära – sellest vingemat asja ei saaks ollagi! Aga minu kutsumus on tõenäoliselt ikkagi olla teatri- ja filmihelilooja. Ma ei ole ambitsioonikas kunstnik. Vahel on vaja teha ka üksi, kuid üldiselt ma ei taju end nii võimsa loojana. Mulle sobib kollektiivne tegutsemine, eriti kui on keegi, kellega hästi klapib. Üksi ei koge seda teekonda niimoodi nagu koostöös. Ma kardan natuke neid egomehhanisme, mingi adekvaatsust näitav peegeldus peab olema, aga üksi läheb see kaotsi, siis sõidad kosmosesse ära. Pealegi tundub, et minuga on ka mõnus koostööd teha. Usun, et olen mingid õppetunnid elus kätte saanud ja oskan tiimis töötada. Saan tellimusest enamasti üsna täpselt aru ja teen asjad väga kiiresti valmis. See on hea koostöö eeldus. 

Sven Grünberg rõhutab alati, et koostöös tegemine on ego treening ja õppetund. Aga samas kui tahta lihtsalt muusikat kirjutada või midagi loomevallas teha, siis peab midagi öelda olema. Niisama pole mõtet teha. Ma olen hakanud sellest üha rohkem aru saama – lihtsalt niisama tegemine ei ole piisav. Kui ei tule vaimu peale ja ei ole väga tungivat vajadust luua, ei ole nii, et voolab minust välja ja on sisemine kohusetunne see ära vormistada, siis pole mõtet teha. Imetle parem, kuidas jõgi voolab ja kuidas loodus on kokku pandud. Sealt saab palju rohkem. 

Mis sa teistest nominentidest arvad? 

Ma tahaks, et Ivar Põllu saaks parima lavastuse preemia, ta väärib seda täielikult. Ta on Eesti teatri kontekstis taibanud ära midagi nii olulist. Tartu Uuel Teatril on küll vähe raha, aga sellele vastukaaluks on kõik muu seal nii õiget rada pidi läinud. Mulle tundub, et Ivar on sellele asjale pihta saanud: lase asjadel juhtuda ja ka universumi jõud hakkavad sind aitama. Asjad peavad minema õigesse kohta. 
Ma loodan siiralt, et nende rahamured laabuvad, sest see õrn fluidum, mille Ivar sinna loonud on, laguneks kohe, kui nad hakkaksid end müüma, turunduskoosolekuid pidama ja kommertsi tegema. See muidugi on super, et neil maja käes on. Eesti oludes on see väga suur ime. 

Millist teatrit sa ise tahaksid teha? 

Ma tean väga täpselt, millist teatrit ma teha tahan. Ja hakkamegi tegema, juba teemegi! "Autori surm" oli esimene, aga küll tuleb veel selliseid. 
Mu elu on komplitseeritud, sest ma olen õppinud väga palju muusikat ja väga palju teatrit. Nii ma olengi täpselt seal kahe vahel: teatriinimeste jaoks olen ma muusik ja muusikainimeste jaoks olen ma teatriinimene. See on väliselt totaalne identiteedikriis. Enda jaoks olen ma selle probleemi lahendanud nii, et olengi hübriid: "Vaadake mind kui nähtust. Ärge tahtke mind lahterdada." Selleks et seda potentsiaali ära kasutada tahaksin tegeleda muusika ja teatri sümbioosiga. Ta ei ole ei helikujundusega sõnateater ega ka ooper, kus muusika domineerib sõna üle. Mind huvitab just sõnateatri ja muusika omavaheline läbipõimumine, nii et kui üks kahest ära võtta, siis lugu lihtsalt ei tööta enam, sest midagi nii olulist jääb puudu ja tükist ei olegi võimalik enam aru saada. Muusika ei ole mitte lihtsalt illustreeriv, vaid lugu edasiviiv jõud. Heiner Goebbels teeb Saksamaal sellist asja. Tallinnas oli ka üks tema etendus – “Eraritjaritjaka” –, mis oli täiesti fantastiline. Seal tekkis sümbioos muusika ja teatri vahel, mis lõi "jalad maast lahti" efekti, kus sain järsku sellise elamuse, et veel mitu aastat hiljem räägin põlevate silmadega, kuidas "oh, oleks sa seda näinud, nii kihvt oli!".

Foto: Alan Proosa

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar