neljapäev, 21. veebruar 2013

Mille poolest erineb loomemajandus nn tavalisest majandusest?

Seda küsimust on minult mitmeid kordi küsitud ning olen ka ise selle üle juurelnud. Tõtt-öelda pole ma ühest definitsiooni leidnudki, kuna see justkui eeldaks, et see va tavaline majandus justkui polekski loominguline ega looks midagi ning loomemajandus, vastupidi, oleks üdini loominguline ja loov ala. Samas, kui ma pildistan tootefotot, ei tunneta ma seal erilist loomingut - puhta tehniline värk, kuidas sättida välke, millist säriaja ja ava kombinatsiooni kasutada. Mul on olnud perioode, kus ma igapäevaselt vorbin paarkümmend passipilti, eemaldan inimeste nägudelt kortse ning muudan värvilisi fotosid mustvalgeks – mitte miski selle juures ei tekitanud minus tunnet, et ma millegi loomingulisega tegelen. Fotograafia alal tegutsedes muidugi ongi vaja kohaneda vastavalt sellele, mida klient soovib ning aeg-ajalt loobuda oma "unikaalse käekirja" kasutamisest igal viimasel kui fotol.

Niisiis, minu arvates on majanduse olemus juba iseenesest millegi loomine, kohati lausa mitte millestki millegi loomine. Sellegipoolest, parema klassifikatsiooni puudumisel, lepin olukorraga, et tegutsen loomemajanduse valdkonnas. Mis seal's ikka.

Loomemajanduskeskusse tõi mind otseloomulikult tahtmine oma ettevõte luua. Seda omakorda tiivustas tööturul liikumise järel tekkinud veendumus, et mulle meeldiks iseenda boss olla. Tartu Kõrgema Kunstikooli vilistlasena läbisin ca 6-7 aastat tagasi ühe toreda majandusaine, kus meile kui kunstiinimestele räägiti, kuidas me peaksime oma loominguga leiva teenimiseks end FIEna arvele võtma ja muud võimalust justkui ei olevatki. Juba tol ajal oli mul kuri kahtlus, et FIE olemine pole teab mis hea mõte. Asjalikku majanduskoolitust, eriti loomingulise tegevuse viljelejatele, aga niisama lihtsalt leida ei ole. Eelmisel kevadel Loomemajanduskeskuse kursusele kandideerimine tundus olevat õige samm oma ettevõtte suunas, kuna kursus annab vajalikud teadmised lühikese aja vältel ning ühtlasi teatava "ühes paadis viibimise" tunde ja toe, mis omakorda annab ehk julgust juurde, kuna ettevõtja kui inimliigi maine on Eestis üsna madal ning levinud on müüt mingisugusest müstilisest "ettevõtjatüübist", kes evib iseloomujooni, mida nn tavainimene ei oma. 

Juba konkurentsisõela läbimine ning kursusele sattumine on üsna hea viis testida, kas äriideel on jumet ning seda jumet saab kogu kursuse vältel ise aktiivne ollas veelgi testida ning mõelda, kas hüpata vette kohe pärast äriplaani kaitsmist või veidi oodata. Edasine inkubatisooniperiood annab võimaluse end kiiremini kaugemale viia, kuna koostöövõimalusi on Loomemajanduskeskuses palju, kogemuste jagamisega ei olda kitsid ning konsultandid on südamega asja juures. Kuigi tõenäoliselt tõelised ärihaid taolist lähenemist ei toeta, on Loomemajanduskeskus (loome)ettevõtlusega katsetamiseks hea ja turvaline keskkond.

Merilyn Püss ettevõttest Fotoloom

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar