kolmapäev, 13. veebruar 2013

Kas parem on olla üksi kõrgel mäetipus või koos tiimiga teel sinna?

Oma karjääris juhtivale ametikohale asudes sain eelmiselt juhilt kaasa napi nõuannetepagasi, mis tegelikult koosnes vaid ühest üsna hirmutavast lausest: „Nüüd oled sa üksi mäe tipus ning pead sellega harjuma!“ Eks ma alguses püüdsingi kohaneda. Sain aga väga kiiresti aru, et ma võin ju seal tipus üksi olla, aga kui mu kolleegid ja koostööpartnerid järele ei tule, siis pole ka mul endal seal mõtet pikalt passida. Nii jäigi üle kaks võimalust: kas laskuda alla ja aidata kolleegid samuti üles, või otsustada hoopis koos, milline mäetipp vallutada.

Tööl veedame me tihti kõige produktiivsema aja oma päevast. See osa päevast peab meid inspireerima ja ühtlasi andma võimaluse eneseteostuseks. Kas selline atmosfäär töises keskkonnas tekib või mitte, sõltub tõesti paljus ka juhist. Sain ju aru, mida tipus olemise all mõeldi – juhina oled sa kõigile hästi nähtav ja see, mida sa ette võtad või võtmata jätad, mõjutab kogu kollektiivi käitumist. Juhi tegutsemine loob piirid, milles mängumaa reeglid tulevikuks paika seatakse. Samas, kui juht mõjutab tipust teisi, ei jäta see ka teda ennast mõjutamata. Eeldatakse ju juhilt järsku teistmoodi käitumist, rollis olemist. Seda pean ma aga üheks ohtlikuks tendentsiks.

Siinkohal on oluline sõnastada, kuidas mina juhtimist üldse defineerin. Mulle on enim meeldinud ühes töörühmas kirja saanud mõiste, et juhtimine on ressursside suunamine eesmärgi täitmiseks. Ressursside alla paigutuvad kõikvõimalikud vahendid, mis organisatsioonil kasutada on: nii rahalised kui tehnoloogilised – aga veelgi olulisem ressurss on kolleegid ja koostööpartnerid, kellega eesmärke ellu viiakse. Ära ei tohi unustada ka klienti, kelle heaks organisatsioon töötab. Kõige olulisem on aga arusaamine sellest, kus oma organisatsiooniga ollakse suures pildis. Sedasi ongi juhi ülesanne hoida alati silme ees visiooni organisatsiooni rollist ühiskonnas laiemalt ning rakendada eri ressursse vastavalt vajadusele.

Olgugi, et organisatsiooni taga seisab palju vajalikke inimesi, püüab juht sageli kerkinud küsimustele ise vastuseid leida, selle asemel et neid koos tiimiga lahendada. Kes ikka tahab end oma tiimis rumalana näidata? Kindlam on ise toime tulla. Juhi kindlamaks toimetulekuks on aga tekkinud terve majandusharu, kus pakutakse kõikvõimalikke abivahendeid raamatutest koolitusteni. Need kõik räägivad erinevatest juhtimisstiilidest: eelmise majandustõusu ajal vorbiti arengukavasid ja räägiti strateegilisest juhtimisest, masu ajal oli teemaks muutuste juhtimine, viimasel ajal on hakatud rääkima loovast ja kaasavast juhtimisest, isegi talendijuhtimisest.

Kõigi nende erinevate stiilide keskel on kindlasti positiivne, et suund on võetud töötajakesksemale lähenemisele ning omavaheliste suhete arendamisele. Mõistetakse, et raha ja muud vahendid on piiratud, inimeste tööpanus aga mitte. Tööaeg on muidugi 40 tundi nädalas, aga selle intensiivsus ja efektiivsus on juhitav ning raha ja muid vahendeid on võimalik organisatsiooni juurde tuua ainult inimeste abil.

Olgugi et kogu see õpetuste virr-varr on mõeldud aitama, peitub neis ka reaalne oht – kasutades juhtimisel erinevaid stiile, kehastub juht kellekski, kes ta pole, ja kaduma läheb loomulikkus. Olen kokku puutunud juhtidega, kes on oma töö selgepiiriliselt raamistanud ning mängivad nende piiride sees kedagi, kes nad tegelikult pole. See loob olukorra, kus on lihtne teha otsuseid kolleegide ja koostööpartnerite arvamusega arvestamata. Raamis või kätte õpitud rollis tegutsedes ei näe me tihti sellest väljapoole. Nii muutub oluliseks oma töölõik ja selle kaitsmine ning vähemoluliseks oma koha nägemine suuremas pildis.

Rollis olles kaob tihti inimlikkus ja sealt juba ka julgus aeg-ajalt eksida. Aga kas me soovime, et keegi peaks end ilmeksimatuks ja arvaks alati teadvat, mis on õige ja vale ja mis teistele parim? Vaevalt. Seega peab ka meeskond andma juhile ruumi olla inimlik, sest rollis olemine, ükskõik kui mugav see ka pole, on siiski kellegi teise mängimine. Loomulikuna tuleb nii juhtimine kui ka meeskonnas olemine kõige paremini välja, kuna majandusliku mõtlemise kõrvale jääb alles inimlik lähedus ja tekib võimalus empaatiliselt mõista neid, kellele töö tulemus on suunatud. Nii püsib ka meeles ammu unustatud moraaliprintsiip – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Mina usun, et tippu on võimalik jõuda ainult iseendaks jäädes ja oma tiimiga üheskoos vaeva nähes. Vastasel juhul võib mäetipp osutuda üsna mannetuks künkaks.

Raul Oreškin

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar