neljapäev, 21. veebruar 2013

Mille poolest erineb loomemajandus nn tavalisest majandusest?

Seda küsimust on minult mitmeid kordi küsitud ning olen ka ise selle üle juurelnud. Tõtt-öelda pole ma ühest definitsiooni leidnudki, kuna see justkui eeldaks, et see va tavaline majandus justkui polekski loominguline ega looks midagi ning loomemajandus, vastupidi, oleks üdini loominguline ja loov ala. Samas, kui ma pildistan tootefotot, ei tunneta ma seal erilist loomingut - puhta tehniline värk, kuidas sättida välke, millist säriaja ja ava kombinatsiooni kasutada. Mul on olnud perioode, kus ma igapäevaselt vorbin paarkümmend passipilti, eemaldan inimeste nägudelt kortse ning muudan värvilisi fotosid mustvalgeks – mitte miski selle juures ei tekitanud minus tunnet, et ma millegi loomingulisega tegelen. Fotograafia alal tegutsedes muidugi ongi vaja kohaneda vastavalt sellele, mida klient soovib ning aeg-ajalt loobuda oma "unikaalse käekirja" kasutamisest igal viimasel kui fotol.

Niisiis, minu arvates on majanduse olemus juba iseenesest millegi loomine, kohati lausa mitte millestki millegi loomine. Sellegipoolest, parema klassifikatsiooni puudumisel, lepin olukorraga, et tegutsen loomemajanduse valdkonnas. Mis seal's ikka.

Loomemajanduskeskusse tõi mind otseloomulikult tahtmine oma ettevõte luua. Seda omakorda tiivustas tööturul liikumise järel tekkinud veendumus, et mulle meeldiks iseenda boss olla. Tartu Kõrgema Kunstikooli vilistlasena läbisin ca 6-7 aastat tagasi ühe toreda majandusaine, kus meile kui kunstiinimestele räägiti, kuidas me peaksime oma loominguga leiva teenimiseks end FIEna arvele võtma ja muud võimalust justkui ei olevatki. Juba tol ajal oli mul kuri kahtlus, et FIE olemine pole teab mis hea mõte. Asjalikku majanduskoolitust, eriti loomingulise tegevuse viljelejatele, aga niisama lihtsalt leida ei ole. Eelmisel kevadel Loomemajanduskeskuse kursusele kandideerimine tundus olevat õige samm oma ettevõtte suunas, kuna kursus annab vajalikud teadmised lühikese aja vältel ning ühtlasi teatava "ühes paadis viibimise" tunde ja toe, mis omakorda annab ehk julgust juurde, kuna ettevõtja kui inimliigi maine on Eestis üsna madal ning levinud on müüt mingisugusest müstilisest "ettevõtjatüübist", kes evib iseloomujooni, mida nn tavainimene ei oma. 

Juba konkurentsisõela läbimine ning kursusele sattumine on üsna hea viis testida, kas äriideel on jumet ning seda jumet saab kogu kursuse vältel ise aktiivne ollas veelgi testida ning mõelda, kas hüpata vette kohe pärast äriplaani kaitsmist või veidi oodata. Edasine inkubatisooniperiood annab võimaluse end kiiremini kaugemale viia, kuna koostöövõimalusi on Loomemajanduskeskuses palju, kogemuste jagamisega ei olda kitsid ning konsultandid on südamega asja juures. Kuigi tõenäoliselt tõelised ärihaid taolist lähenemist ei toeta, on Loomemajanduskeskus (loome)ettevõtlusega katsetamiseks hea ja turvaline keskkond.

Merilyn Püss ettevõttest Fotoloom

kolmapäev, 13. veebruar 2013

Kas parem on olla üksi kõrgel mäetipus või koos tiimiga teel sinna?

Oma karjääris juhtivale ametikohale asudes sain eelmiselt juhilt kaasa napi nõuannetepagasi, mis tegelikult koosnes vaid ühest üsna hirmutavast lausest: „Nüüd oled sa üksi mäe tipus ning pead sellega harjuma!“ Eks ma alguses püüdsingi kohaneda. Sain aga väga kiiresti aru, et ma võin ju seal tipus üksi olla, aga kui mu kolleegid ja koostööpartnerid järele ei tule, siis pole ka mul endal seal mõtet pikalt passida. Nii jäigi üle kaks võimalust: kas laskuda alla ja aidata kolleegid samuti üles, või otsustada hoopis koos, milline mäetipp vallutada.

Tööl veedame me tihti kõige produktiivsema aja oma päevast. See osa päevast peab meid inspireerima ja ühtlasi andma võimaluse eneseteostuseks. Kas selline atmosfäär töises keskkonnas tekib või mitte, sõltub tõesti paljus ka juhist. Sain ju aru, mida tipus olemise all mõeldi – juhina oled sa kõigile hästi nähtav ja see, mida sa ette võtad või võtmata jätad, mõjutab kogu kollektiivi käitumist. Juhi tegutsemine loob piirid, milles mängumaa reeglid tulevikuks paika seatakse. Samas, kui juht mõjutab tipust teisi, ei jäta see ka teda ennast mõjutamata. Eeldatakse ju juhilt järsku teistmoodi käitumist, rollis olemist. Seda pean ma aga üheks ohtlikuks tendentsiks.

Siinkohal on oluline sõnastada, kuidas mina juhtimist üldse defineerin. Mulle on enim meeldinud ühes töörühmas kirja saanud mõiste, et juhtimine on ressursside suunamine eesmärgi täitmiseks. Ressursside alla paigutuvad kõikvõimalikud vahendid, mis organisatsioonil kasutada on: nii rahalised kui tehnoloogilised – aga veelgi olulisem ressurss on kolleegid ja koostööpartnerid, kellega eesmärke ellu viiakse. Ära ei tohi unustada ka klienti, kelle heaks organisatsioon töötab. Kõige olulisem on aga arusaamine sellest, kus oma organisatsiooniga ollakse suures pildis. Sedasi ongi juhi ülesanne hoida alati silme ees visiooni organisatsiooni rollist ühiskonnas laiemalt ning rakendada eri ressursse vastavalt vajadusele.

Olgugi, et organisatsiooni taga seisab palju vajalikke inimesi, püüab juht sageli kerkinud küsimustele ise vastuseid leida, selle asemel et neid koos tiimiga lahendada. Kes ikka tahab end oma tiimis rumalana näidata? Kindlam on ise toime tulla. Juhi kindlamaks toimetulekuks on aga tekkinud terve majandusharu, kus pakutakse kõikvõimalikke abivahendeid raamatutest koolitusteni. Need kõik räägivad erinevatest juhtimisstiilidest: eelmise majandustõusu ajal vorbiti arengukavasid ja räägiti strateegilisest juhtimisest, masu ajal oli teemaks muutuste juhtimine, viimasel ajal on hakatud rääkima loovast ja kaasavast juhtimisest, isegi talendijuhtimisest.

Kõigi nende erinevate stiilide keskel on kindlasti positiivne, et suund on võetud töötajakesksemale lähenemisele ning omavaheliste suhete arendamisele. Mõistetakse, et raha ja muud vahendid on piiratud, inimeste tööpanus aga mitte. Tööaeg on muidugi 40 tundi nädalas, aga selle intensiivsus ja efektiivsus on juhitav ning raha ja muid vahendeid on võimalik organisatsiooni juurde tuua ainult inimeste abil.

Olgugi et kogu see õpetuste virr-varr on mõeldud aitama, peitub neis ka reaalne oht – kasutades juhtimisel erinevaid stiile, kehastub juht kellekski, kes ta pole, ja kaduma läheb loomulikkus. Olen kokku puutunud juhtidega, kes on oma töö selgepiiriliselt raamistanud ning mängivad nende piiride sees kedagi, kes nad tegelikult pole. See loob olukorra, kus on lihtne teha otsuseid kolleegide ja koostööpartnerite arvamusega arvestamata. Raamis või kätte õpitud rollis tegutsedes ei näe me tihti sellest väljapoole. Nii muutub oluliseks oma töölõik ja selle kaitsmine ning vähemoluliseks oma koha nägemine suuremas pildis.

Rollis olles kaob tihti inimlikkus ja sealt juba ka julgus aeg-ajalt eksida. Aga kas me soovime, et keegi peaks end ilmeksimatuks ja arvaks alati teadvat, mis on õige ja vale ja mis teistele parim? Vaevalt. Seega peab ka meeskond andma juhile ruumi olla inimlik, sest rollis olemine, ükskõik kui mugav see ka pole, on siiski kellegi teise mängimine. Loomulikuna tuleb nii juhtimine kui ka meeskonnas olemine kõige paremini välja, kuna majandusliku mõtlemise kõrvale jääb alles inimlik lähedus ja tekib võimalus empaatiliselt mõista neid, kellele töö tulemus on suunatud. Nii püsib ka meeles ammu unustatud moraaliprintsiip – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Mina usun, et tippu on võimalik jõuda ainult iseendaks jäädes ja oma tiimiga üheskoos vaeva nähes. Vastasel juhul võib mäetipp osutuda üsna mannetuks künkaks.

Raul Oreškin

laupäev, 9. veebruar 2013

Miks unistada pilvedest?

Konkurss käib! See tähendab, et 25. veebruarini ootab Loomemajanduskeskus äriplaanikoolitusele kandideerima kõiki, kes unistavad päris enda loovfirmast. Koolitus kestab märtsist maini ja lõppeb äriplaani kirjutamise ja kaitsmisega. Edukas kaitsmine annab pääsu Loomemajanduskeskuse inkubatsiooni. Miks aga oma firmaga just Loomemajanduskeskuses alustada? Palusin neljal loomeka ettevõtjal selgitada oma jäärapäisele skeptikust sõbrale, miks nad ikkagi just siin tegutsevad. 


Andres ja Liis Kukk, kes Muna disainistuudios tegelevad keskuse toel loodussõbralike disaintapeetide loomisega. 

Loomekas innustab ja julgustab oma ideed ellu viima. Vahet ei ole, kas see idee on "maailma parim" või "täiesti... imelik". Ilmselt oleksime meie juba ammu oma ideel lasknud ära tuhmuda, kui poleks saanud loomekast taaskord julgustust: "Mõtle suurelt!" Ja tõesti – puu ladvast unistades jõuad vaevalt oksteni, aga pilvedest unistades jõuad vähemalt ladvani! 
Loomemajanduskeskus on huvitav süsteem või kooslus, mis suudab panna erinevad inimesed ja ettevõtted ühise asja nimel tööle. Siinsete ettevõtete fookus on paljuski erinev ja ei saa öelda, et oleks olemas ühene ja kindel "loomeettevõtte mudel", kuid sellegipoolest (või just selle pärast) aitab koostöö eesmärke täita. Kuna ettevõtete omavaheline suhtlemine on aktiivne, tekivad isegi põgusatest kohtumistest uued lennukad ideed ja võimalused. Loomemajanduskeskus on kokku midagi enamat, kui selle liikmete summa. Kõigele lisaks tundub loomekas tegutsemine muutuvat elustiiliks, milles on igapäevatöö kõrval suur osa ka kunstilaatadel, fotosessioonidel ja koolitustel osalemisel, töötubade korraldamisel, mõnusal kohvikus käimisel ning veiniõhtutel sümpaatses seltskonnas.


Hedviga Vei on Disainimaja perenaine. 

Kõigepealt tuleb aru saada, et siin ei tegeleta ainult käsitööga, mida väga paljud ekslikult arvavad! Tegelikult on loomekas koht kõiksugustele natukegi loomevaldkonnaga seotud inimestele. Minu mätta otsast vaadates on oluline koostöö võimalus. See, et siit saab väga lühikese aja jooksul, väga väikse vaevaga väga häid kontakte. Üksikettevõtjal ja alles omal alal algajal on paratamatult vaja erinevat abi ja tuge: fotograafe, disainereid, kujundajaid. Need on kõik siin korraga olemas, tuleb ainult ühest majast teise minna, heal juhul piisab esimeselt korruselt teisele minekust. Loomekavälise ettevõtjana jõuaks ehk pika otsimise tulemusel lõpuks siiasamma välja, nii et kujutate ette milline aja kokkuhoid.
Ja isegi, kui sa oled võitlev vastaline ja arvad, et „mina olen kunstnik/disainer ja äriline tegevus mind ei huvita!“, on paratamatu, et endale tuleb leib lauale teenida. Ilma ärilise ja turundusliku tegevuseta see aga ei õnnestu. Peab olema väga geniaalne idee, et algajana hakkaks looming kohe iseenesest müüma. Muidugi sa võiksid ka palgata kellegi majandusliku poolega tegelema, aga see tähendab jälle kulusid, mida äsja loodud äris on sageli raske endale lubada. Miks siis mitte ise ärilist poolt juurde õppida ja seda veel kohas, kus palju tarku päid koos? See ei ole ju üldse paha?


Hendrik Kuusk ja Kaspar Aug uuendavad Media Torpedos eesti meediamaastikku. 

Kallis sõber, lühidalt öeldes saame me tänu Loomekale oma noores firmas teha täpselt seda tööd, mida tahame. Meile, näiteks, meeldib tegeleda ajakirjanduse ja videomeediaga ja me tahame oma kirest teha oma töö. Vahel on seda tasakaalu keeruline paika saada, kuid inkubaator aitab muuta ulme reaalsuseks. Loomeka inimesed lükkavad aina tagant: seletatakse süsteeme, õpetatakse äri planeerima. Räägitakse, mis täiskasvanud ettevõtete maailmas toimub. Me saame siin pidevalt teada, kuidas teistel meiesugustel läheb. Tuleb ka ette, et viime ideid koos ellu, aga üksteise kogemustest saame kogu aeg õppida. See on täisväärtuslik keskkond ühele alustavale loomemajandajale. 


Liina Raus tegeleb Kaleidoskoobis kunstilaenutuse, -oksjoni ja -näituste korraldamisega. 

Loomemajanduskeskus ühendab inimesi, kes soovivad teostada mõnd erilist ideed, pakkuda mõnd erilist teenust või toodet. Need on inimesed, kellele meeldib luua või teha tihedat koostööd kunstnike ja loomeinimestega. Nad soovivad, et nende endi või ka teiste loojate looming jõuaks huviliste ja laiema publikuni. Just selles on loomekast palju abi, sest tänu ühistele üritustele ja koostööle teiste keskuse ettevõtetega hakkab sinu tegevus siin kergemini silma. Samuti on siinne keskkond oma tegevuse arendamiseks toetav ja turvaline – alati saab oma töö kohta mitmekülgset tagasisidet ja nõu küsida. See on koht, kus leida oma nišš või avastada hoopis midagi uut. 


P.S. Liitu loomeinkubaatoriga!

kolmapäev, 6. veebruar 2013

Ma armastan sind nagu siiakala

Koos vaikselt meelitava sulaga jõudis Sparglisse uuendatud kevad-talvine menüü. Peakokk Ahto teeb köögis täpselt seda, mida parasjagu tunneb. „Praegu soolikas lihtsalt ei mõtle enam, et tahaks hapukapsast. Keha teeb oma valikud, ja mida edasi kevade poole, tahame eneselegi märkamatult rasvase ja rammusa asemel kergemat ja värskemat. Meie teeme siin samamoodi, tunnetuse järgi.“ 

Seepärast ongi pastad asendunud risotodega, šokolaadikook Pavlova koogiga ja praadide lisandid on kergemate vastu välja vahetatud: porgandipüree ja pruunid läätsed on pardipraes asendatud roheliste läätsede ja lillkapsa-juurselleripüreega. Siin on mängus ka visuaalne efekt – soojade värvitoonide asemel domineerivad nüüd roheline ja valge. „Täpselt nagu väiksed lumikellukesed, mis lume alt välja piiluvad!“ muheleb Roman. 

Just selline näebki välja uus hõrgutis: siiakala. Selles roas pole ei mingit kartulit, riisi ega makaroni, vaid hoopis lihtne taimne toit valge kalaga. Kes romantikast veel lugu peab, võib juba 14. veebruaril nostalgiameelest oma armastuse siiakalade vastu proovile panna. Ja kui veel eriti veab, võrgutab hea toit lauakaaslasegi ära. Siin ta on: 

Siiakala võrgutis

  • praetud siiafilee nahaga 
  • lillkapsapüree 
  • röstitud lillkapsas 
  • võikaste 
  • aurutatud redis 
  • Savoi kapsas 
  • sidruniõli 
  • hernevõrsed 

Muust praest ma parem ei räägigi, aga hernevõrsed on ikka täiesti geniaalne leiutis. (Ja ma, ausalt!, pole üldse mingi toidugurmaan, vaid täiesti tavaline kõhu toiduga täitja.) 


P.S. 
Vastlanädalal on päevamenüüs herne- ja oasupid. Ja otse loomulikult vastlakuklid! Mis Ahto sõnul, muideks, on linna parimad.