kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?!

Ma ei ole suurem asi blogija ega meeldi mulle ka muul moel oma mõtetest avalikult rääkida. See nädal algas aga sündmustega, mille ajendil otsustasin, et rääkimine ei ole pelgalt hõbe, sest on teemasid, mis vajavad fookusesse tõstmist ja arutelu. 

Esmaspäeva hommik algas nagu ikka hommikukohviga, mida muuhulgas täiendas taustamürana „Terevisioon“. Kui eetrisse läks lugu alkoholireklaami keelustamisest, jäin seda huviga jälgima. Olen väga lähedalt näinud, kuidas alkohol rikub inimese, ja mitte ainult alkoholitarbija, elu ning olen põrkunud meie süsteemi (või oleks õigem öelda süsteemituse?) vastu, kus probleemile abi saada on peaaegu võimatu. Loomulikult ma ei arva, et alkoholireklaami keelustamine kõik probleemid lahendab, kaugeltki mitte, aga see oleks ehk esimene samm sellel pikal teekonnal. 

Kui mõned aastad tagasi elasime veel Narva maanteel, siis oli meie kodupoeks Ujula Konsum ning poodi minnes oli kaks võimalikku sissepääsu. Üks viis otse ostukärude juurde, kuid teisest sisenedes tuli mööduda umbes 20-meetrisest klaasseinast, mis oli (ja võimalik, et on nüüdki) täis laotud alkoholipudeleid. Praeguses kodupoes Rebase Rimis tuleb kassade juurde jõudmiseks mööduda alkoholiriiulitest või pikema järjekorra puhul lausa seista nende vahel. Nördimapanev olukord. 

Eks osalt isikliku kogemuse tõttu jäingi seda videolugu jälgima ning avastasin, et suurema osa ajast, kui räägiti alkoholireklaami keelustamisest, näidati videopildis lookas alkoholiriiuleid. Eriti kurioosseks läks lugu siis, kui räägiti, et alkoholireklaamist tuleks välja jätta inimene, et ei tekiks personaalset suhet alkoholi või seisundiga, mida reklaamitakse. Samal ajal näidati ekraanil, kuidas poemüüja korrastas riiulitel alkoholipudeleid?! Linki klipile ma ei lisa, sest ei taha reklaami levikule kaasa aidata. Kui soovite alkoholireklaami keelustamisest rohkem teada saada, siis lugege selle kohta hoopis AVE kodulehelt.

Sama päeva õhtul levis sotsiaalmeedias foto, millel oli räige märkus mustanahaliste aadressil. Ilmselt naljana mõeldud lause oli selgelt solvav ja alavääristav. Seda oli isegi mul, valgenahalisel, paha lugeda. 

Tihtipeale on meie käitumine instinktiivne ja seda arusaadavatel põhjustel, sest ega me jõuakski kõike mõtestada. Need kaks lugu iseloomustavad seda hästi. Ma ei usu, et keegi „Terevisiooni“ meeskonnast monteeris tahtlikult tõsisele teemale alkoholireklaami külge, või veel hullem, tegi seda sooviga räägitavat teemat naeruvääristada – aga just nii see välja kukkus. Ma ei usu ka, et rassistliku sisuga kiri sai tehtud eesmärgiga kedagi solvata või alavääristada. Ometi seda ta oli. 

Mulle tundub, et väga paljude teemade puhul ei ole ühiskonnas tekkinud ühist, prevaleerivat seisukohta, millele saaksime tugineda − siis kui tõesti on kiire ja pole aega seda enda jaoks läbi mõelda, või ka siis, kui me täpselt ei teagi, kuidas käituda. Tihti juhtub seda nende teemadega, kus tunneme end justkui koduselt ja kõiketeadvalt, nagu näiteks kultuur ja haridus. Hoopis harvemini lubame sõna- või käitumislõtvust valdkonnas, kus meie teadmised on tühised. Kes julgeks, kartmata end narriks teha, arvata midagi nanotehnoloogiast või sünteetilisest keemiast? Kas kosmoseuuringute jutu taustaks julgeksime külge pookida illustratsioonid, millel tunneksime ära kurjad ufomehikesed? Need on valdkonnad, mis on tõsiseltvõetavad, aga tõsiste asjade üle nalja ei tehta. 

Hoopis teine lugu on aga kodustatud teemadega. Alkoholiga on meil kõigil mingi suhe ning võõraviha on saanud õigustuse eelmise liidu päevilt. Me teame, millest räägime. Meil kõigil on isiklik kogemus. Seega pole need ja paljud teisedki rohkem tuttavad valdkonnad justkui tõsiseltvõetavad või siis oleme kaotanud lihtsalt valvsuse. Nii juhtuvadki kurioosumid, mis oleksid olemata, kui leiaksime vahepeal aega oma mõtted välja öelda, et selle põhjal saaks kujuneda laiem ühiskondlik arvamus. Paratamatult tekib küsimus, kas vaikimine on ikka alati kuld.

Raul Oreškin

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar