kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Suveni on jäänud vähem kui aasta

Jaanuari lõpp on just see aeg aastas, mil talv tundub kestvat talumatult kaua ja suvi on ikka veel nii kättesaamatult kaugel. Aleksander Sprohgise maal "Suveni on jäänud vähem kui aasta" annab mõnusa suraka ja tuletab meelde, et pole need lood nii hullud midagi. Just see maal ongi fookuses "Kahe maali üks lugu" sarja teises osas. Seekord jälitame Tartu Noore Kunsti oksjonil "Vali vitamiin!" osalenud tööd, vaatame, mis elu ta nüüd elab ja millega hakkama saab. Sprohgise värvikirev maal rõõmustab igapäevaselt Leoski Tööõigusabi koolitusfirmas koolitajaid ja koolitatavaid. Oma loo räägib aga maalile särtsakuselt sugugi mitte alla jääv firma juht ja koolitaja Tiina Leosk. 

Tiina Leoski lugu: 
Selle maali saamislugu on hästi vahva. Istusime oksjonil linnapeaga kõrvuti ja muudkui pakkusime üksteist üle. Ma juba arvasin, et ta teeb seda meelega minu kiusamiseks, aga tuli välja, et Urmas hoopis arvas, et see sobiks nii hästi lastetoa seinale. (naer) Tihe rebimine oli, aga me ikkagi saime ta endale lõpuks. Ma teadsin kohe, et lähen oksjonile just seda maali ostma. Mul tekkis temaga esimesest pilgust side. 
Nüüd ta ripub meil koolitusklassis seina peal ja ei möödu ühtki koolitust, ilma et me seda maali õppematerjalina ei kasutaks. Meil on näiteks motivatsioonikoolitused töötutele, kes on sageli nii õnnetud ja hädalised. Muudkui üks ohkimine ja puhkimine käib. Selle peale me näitame neile seda pilti ja sõnumit. Kahte moodi saab mõelda: üks viis on mõelda, et „issand, suvi just lõppes ja nüüd on järgmiseni veel nii palju aega!“. Aga võib ka mõelda, et suveni on jäänud vähem kui aasta! Eks meil kõigil on vahel halb tuju. Aga mida see vingumine annab, ega ei anna ju midagi!? Ise me kutsume selle halva välja ju tegelikult, sest mured on meil kõigil niikuinii, ega need kuskile ei kao. Kõik peab olema tasakaalus, aga mida rohkem on positiivsust, seda parem. Olge positiivsed, nagu see piltki! Need värvid lausa kiirgavad rõõmu ja vitamiine! 


Oksjoni kuraator Kiwa töö kohta: 
Suvi ei ole teatavasti ainult aastaaeg – neutraalne astronoomiline paratamatus –, vaid ka päralejõudmise rahu ja kohalolemise õnne kehastav teadvusseisund. Aleksander Sprohgise abstraktsioon väljendab tugevalt just viimase ootamist, samas ka kättemängitud võimalust, et see meeldiv meeleolu võib sama kirkana olla meie unelmates ja mälestustes ning olla sama elav isegi staatilisel pildil.


Sarja esimene osa rääkis Laura Põllu maalist Raul Oreškini kabinetis.

reede, 25. jaanuar 2013

Tulevikutöö võtmeoskused

Tulevik võib vabalt olla täis roboteid ja tulnukate invasioone, kuid kergemini hoomatav on idee lihtsalt natuke teistsugusest maailmast. Maailmast, kus askeldame ikka veel me ise, ilma mikrokiibita kehas, kuid siiski tehnoloogia mugavustest ümbritsetuna. Millele peaksime mõtlema juba praegu ja millega arvestama? Tuleviku Teisipäeva raames käis Loomekas külas Imre Mürk, et rääkida tulevikutöö kümnest võtmeoskusest. Millised on ühe eduka tulevikuinimese omadused? Millised on need oskused, ilma milleta tuleviku tööturul hakkama ei saa? Sarnased küsimused on viimasel ajal Eesti meediaski furoori tekitanud ja siit leiab ehk soovitusi, mida tööle suunatud enesearengus silmas pidada. 

Selleks et mõista tulevikumaailma, tuleb mõista käesolevat maailma. Maailma, mis on meile nii tuttav, kuid milles toimuva tähendust, tagajärgi ja tulemusi me siiski sageli hinnata ei oska. Imre Mürk visandas ühe võimaliku tõlgenduse praeguste globaalsete ja ühiskondlike protsesside mõjust tuleviku töönõudlusele ja ellujäämiseks vajalikele oskustele. 

Mõjuvõimsate oleviku teguritena jäid kõlama tehnoloogia areng, rahvastiku vananemine, globaliseerumine, interdistsiplinaarsus ja keskkonnamuutused, mis üksteisega põimudes loovad uute tingimustega uue maailma. 
Wikipedia näide aitab hästi tajuda kõigi nende sugugi mitte võõraste mõistete koosmõju. Üsnagi mõistetavalt on see näide tehnoloogia arengust ja info levikust globaliseeruvas maailmas. Kuid on ka oluline, et selle kallal töötavad ülemaailmselt erinevad meeskonnad eri kultuuridest ja eri mõtteviisidega. Selline organisatsioon on avatud kontaktidele ja koostöövõimalustele ning on seega palju paindlikum. Tuleviku maailm on arvutite maailm, kus loeb nende sisu, mida saab luua aga vaid mitmekesises ja suures meeskonnas. See loob omakorda uut turgu loovusele ja superstruktuuridega organisatsioonidele. 
Üldise tendentsina näeb Imre Mürk suunda, kus rutiinsed töökohad kaovad – inimestele jääb töö, milles nad on masinatest paremad. Kuna on vaja olla masinatest nutikam, läheb unikaalsus eriti hinda. 
10 võtmeoskust 

1. Tegevusele tähenduse andmine. Mida rohkem arvutid arvutavad, seda olulisemaks muutub inimese võime anda asjadele sisuline tähendus. Tehnoloogiad küll arenevad, kuid ühiskonnas tekib kriis, kui selle tehnoloogia rakendamisega tekkinud uusi väärtusi ei osata ümber mõtestada. Seega tuleb välja, et mõtlemine on arendamist vääriv tegevus ka tulevikku silmas pidades. 

2. Sotsiaalne intelligents. Üha olulisemaks muutub teiste inimeste mõistmine, nende vajaduste tunnetamine ja usaldusliku suhte hoidmine. Tehnoloogia võimaldab pea lõputult toota, kuid müüa suudavad vaid inimesed. Tulevikutrendiks on ühistöö ja seltsimine. Individualismi ajad on varsti möödas! 

3. Loov mõtlemine. Masinad võtavad üle inimeste töö ja seega kaob juba praegu vajadus operaatorite ja masintöö tegijate järele. Seevastu kasvab kõik, mis on seotud isikliku suhtlemise ja teenindamisega. Imre Mürk järeldab sellest, et tulevikus ei väljenda inimese töö kogu tema isikut ja võimekust. Inimese enesemääramine hakkab üha enam toimuma ühiskondlike, kogukondlike ja klubiliste tegevuste kaudu. Kannatavad liiga monofunktsionaalsed tegevusalad ja multifunktsionaalsus võtab võimust. 

4. Kultuurideülene kompetents. Kuna tulevik on tööalaselt rahvusvahelisem, siis tuleb mõista ka erinevatest kultuuridest pärit inimesi ja nende kombeid. Näiteks tuleks varakult mõista, et kõik, mis on meile loomulikult sekulaarne, ei ole seda araabia maailmas. Pangandust näiteks mõjutab oluliselt see, et islami panganduses on intressi võtmine keelatud. 

5. Programmeeriv mõtlemine. Kuna kvantitatiivseid andmeid on järjest rohkem, siis on nende kontseptuaalne analüüs ja töötlemisoskus üha olulisem. 

6. Uue meedia kirjaoskus. Sotsiaalmeedia osakaal on üha suurem ning vabakutselistele ja iduettevõtjatele on väga oluline õppida ära nende uute meediakanalite otstarbekas kasutamine sisu edastamisel. Ilmselt oleks mõttekas juba keskkoolis õpetama hakata, kuidas uue meediaga ümber käia. 

7. Transdistsiplinaarus. Eestis on praegu õppimine üsna koolikeskne, kuid lisaks spetsiifilisse valdkonda süvenemisele tuleb omandada ka arusaam laiemast ühiskondlikust olukorrast. 

8. Disainmõtlemine. Tekstipõhise projektikirjutuse asendab oma tööprotsesside visualiseerimise ja ideedest mudelite loomise oskus. 

9. Virtuaalne koostöö. Tulevikus on isegi ühe ettevõtte inimesed üle maailma laiali, ometi tuleb meeskonnatöös üleval hoida motivatsiooni ja kollektiivivaimu. Siis tuleb osata seda teha isegi virtuaalselt. 

10. Enesejuhtimine. Kõige keerulisem on selles peadpööritava kiirusega arenevas ja infost pulbitsevas maailmas ikka järjel püsida. Juba infoväli on nii keeruline ja mitmekesine, et selle keskel on vaja erakordset oskust oma isiksuse arengu ja karjääri planeerimiseks. Kuna töökarjäär muutub pikemaks, siis inimesed vahetavad elu jooksul oma karjäärimudelid ja liiguvad eraettevõtlusest avalikku sektorisse või vastupidi või veel kuskile. Selliste töövõimaluste juures on inimesel vaja olla erakordselt paindlik ja ettenägelik. See on aga üsna keeruline, sest tundub ahvatlev kõike proovida, aga kui kõike proovida, siis jääb lõpuks ainult puru kätte. Oma efektiivseks realiseerimiseks tuleb suuta terad sõkaldest eraldada. 

Selline oli VÄGA üldjoontes Imre Mürki pilk tulevikku, kus „edukas töötaja on kohanemisvõimeline ja elukestev õppija. Huvitaval kombel tuleb aga välja, et pole see mingi kauge tulevik, millest ta räägib, vaid täiesti aktuaalne praegune hetk. Tuleviku kuulutamist on seal ehk selles mõttes, et praegu on see meie olevik, millega me tegelikult pole veel väga harjunud ja millega me ei oska hästi hakkama saada. See tendets ilmselt veel levib enne, kui maailm maha rahuneb ja inimesed saavad hingetõmbeaega, et peadpööritavate oludega harjuda ja kohaneda. Peapöörituse aeglustumist aga pole küll veel näha ja kardetavasti tuleks hoo vaibumine vaid õige õudsete sündmuste tagajärjel. Igal juhul tõttab elu kiirel sammul ja nõuab, et me temaga sammu peaksime. Imre Mürgi esitatud skeemi järgi tundub edukaks saamine üsna keeruline, sest eeldab superhüper inimese võimeid. Aga äkki ikka igaüks meist oskab vähemalt ühte neist oskusest? Nii oleks väike võimalus eduks, aga suurem võimalus sõbralikuks kooseluks. 

P.P.S. Järgmine loeng toimub 12. veebruaril ja siis räägib Tartu ülikooli professor Tanel Tenson antibiootikumidest.

Kuulas, konspekteeris ja refereeris Ada Tamme.


reede, 18. jaanuar 2013

Kaitsmisjärgseid emotsioone

Tartu Loomemajanduskeskuse äriplaanikoolituse 7. lend on lõpetanud. Kaksteist neist kaitses professionaalse komisjoni ees eile oma äriplaani. Uurisin viie vapra naisterahva käest, kuidas nad end tunnevad, mida mõtlevad ja millisena tulevikku näevad nüüd, mil üks oluline etapp on läbitud, kuid aina uued väljakutsed ootavad vallutamist. 

Milli Maier mõtles pikalt oma missiooni üle ning jõudsin väärismetallist juukseeheteni, mida saaks ka põlvest põlve edasi kanda. 

Üks oluline samm on nüüd astutud ning kogu see protsess on olnud väga tore. Närvikõdi ja hirm on lisanud hoogu suuremalt unistamisele ja oma eesmärkide püstitamisele. Ettevõtlusmaailmas on mul kogemusi vähe, kuid samas on see nii kutsuv ja ma olen uute õppetundide ees väga põnevil. Samuti inimesed, kellega ma praegu olen käsikäes astunud, on olnud energilised ja positiivsed. Mul on igati hea meel, et olen sattunud Tartu Loomemajanduskeskusesse. Julgustan suhtumist, et kui midagi väga väga tahta, siis ei ole muud võimalust, kui see teoks teha.



Laura Vähi 

Kõige olulisem on iseend hoida ja usaldada oma spontaanseid ideid. Sest spontaansetest ideedest võib tulla midagi vinget. Ning mõnikord peab kangekaelselt alustatud asja lõpuni viima (ükskõik kaua selleks aega läheb), et spontaanne mõte ise sinu juurde tuleks.



Tiina Andron firma äriidee on eksklusiivsete nahkaksessuaaride tootmine.

Kaitsmise päeval olin haige, aga läksin siiski komisjoni ette oma äriplaani kaitsma.Arvan, et läks hästi. Mul on hea meel, et head nõu kuulda võtsin ja koolitusel ikkagi ära käisin. See andis mulle rohkem kui oleksin osanud loota . 
Sain tuttavaks väga lahedate ja samas väga erinevate loomeinimestega, sain head nõu nii koolitajatelt kui ka grupikaaslastelt. Tunnen, et mul on pöidlahoidjaid ja kaasteelisi, me kõik julgustasime üksteist ja see on ülioluline. 
Kuid, mis peamine, sain rahulikult läbi mõelda oma järgmise kolme aasta tegevusplaani ning just rahaline asjade läbimõtlemine oli minu jaoks väga oluline. Koolitus aitas näha ja küsida endalt õigeid küsimusi ja otsida neile vastuseid. Tunnen end nüüd tuleviku suhtes palju kindlamalt, kuigi olen sellel teel üksi - mina pean tegema kõik sammud ja otsused. Nüüd tulebki ainult mõelda, mis edasi saab. 


Kadri Sitska unistab oma rätsepakojast Antoniuses
Hing on rahul. Ega ma üksi poleks elu sees seda äriplaani kirjutanud. Elu aeg olen õmmelnud, aga nüüd tahaks ametlikult asju ajada ja rahulikult koha peal töötada. On ringi seigeldud küll ja nüüd oleks aeg juba suureks saada ja paikseks jääda. Ja siin on ideaalne keskkond minu jaoks. 


Kristel Suigussaar kavatseb rajada omaenda Kindastuudio OÜ, mille põhitegevusalaks oleks  Kirss brändinime kandvate erinevate nahkkinnaste ja käeaksessuaaride disain, valmistamine ja müük.

Loomeka koolituselt sain väga palju praktilist ja individuaalset nõu, eriti just oma niši ja loominguliste valdkondade kohta. 
Nüüd ainult edasi. On vaja veel oma äriplaani timmida natuke ja siis see jaanuari lõpus Töötukassale esitada. Kui saan toetust, siis saab kohe tegutsema hakata, aga kui ei saa... No, siis võtab lihtsalt rohkem aega. 


kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?!

Ma ei ole suurem asi blogija ega meeldi mulle ka muul moel oma mõtetest avalikult rääkida. See nädal algas aga sündmustega, mille ajendil otsustasin, et rääkimine ei ole pelgalt hõbe, sest on teemasid, mis vajavad fookusesse tõstmist ja arutelu. 

Esmaspäeva hommik algas nagu ikka hommikukohviga, mida muuhulgas täiendas taustamürana „Terevisioon“. Kui eetrisse läks lugu alkoholireklaami keelustamisest, jäin seda huviga jälgima. Olen väga lähedalt näinud, kuidas alkohol rikub inimese, ja mitte ainult alkoholitarbija, elu ning olen põrkunud meie süsteemi (või oleks õigem öelda süsteemituse?) vastu, kus probleemile abi saada on peaaegu võimatu. Loomulikult ma ei arva, et alkoholireklaami keelustamine kõik probleemid lahendab, kaugeltki mitte, aga see oleks ehk esimene samm sellel pikal teekonnal. 

Kui mõned aastad tagasi elasime veel Narva maanteel, siis oli meie kodupoeks Ujula Konsum ning poodi minnes oli kaks võimalikku sissepääsu. Üks viis otse ostukärude juurde, kuid teisest sisenedes tuli mööduda umbes 20-meetrisest klaasseinast, mis oli (ja võimalik, et on nüüdki) täis laotud alkoholipudeleid. Praeguses kodupoes Rebase Rimis tuleb kassade juurde jõudmiseks mööduda alkoholiriiulitest või pikema järjekorra puhul lausa seista nende vahel. Nördimapanev olukord. 

Eks osalt isikliku kogemuse tõttu jäingi seda videolugu jälgima ning avastasin, et suurema osa ajast, kui räägiti alkoholireklaami keelustamisest, näidati videopildis lookas alkoholiriiuleid. Eriti kurioosseks läks lugu siis, kui räägiti, et alkoholireklaamist tuleks välja jätta inimene, et ei tekiks personaalset suhet alkoholi või seisundiga, mida reklaamitakse. Samal ajal näidati ekraanil, kuidas poemüüja korrastas riiulitel alkoholipudeleid?! Linki klipile ma ei lisa, sest ei taha reklaami levikule kaasa aidata. Kui soovite alkoholireklaami keelustamisest rohkem teada saada, siis lugege selle kohta hoopis AVE kodulehelt.

Sama päeva õhtul levis sotsiaalmeedias foto, millel oli räige märkus mustanahaliste aadressil. Ilmselt naljana mõeldud lause oli selgelt solvav ja alavääristav. Seda oli isegi mul, valgenahalisel, paha lugeda. 

Tihtipeale on meie käitumine instinktiivne ja seda arusaadavatel põhjustel, sest ega me jõuakski kõike mõtestada. Need kaks lugu iseloomustavad seda hästi. Ma ei usu, et keegi „Terevisiooni“ meeskonnast monteeris tahtlikult tõsisele teemale alkoholireklaami külge, või veel hullem, tegi seda sooviga räägitavat teemat naeruvääristada – aga just nii see välja kukkus. Ma ei usu ka, et rassistliku sisuga kiri sai tehtud eesmärgiga kedagi solvata või alavääristada. Ometi seda ta oli. 

Mulle tundub, et väga paljude teemade puhul ei ole ühiskonnas tekkinud ühist, prevaleerivat seisukohta, millele saaksime tugineda − siis kui tõesti on kiire ja pole aega seda enda jaoks läbi mõelda, või ka siis, kui me täpselt ei teagi, kuidas käituda. Tihti juhtub seda nende teemadega, kus tunneme end justkui koduselt ja kõiketeadvalt, nagu näiteks kultuur ja haridus. Hoopis harvemini lubame sõna- või käitumislõtvust valdkonnas, kus meie teadmised on tühised. Kes julgeks, kartmata end narriks teha, arvata midagi nanotehnoloogiast või sünteetilisest keemiast? Kas kosmoseuuringute jutu taustaks julgeksime külge pookida illustratsioonid, millel tunneksime ära kurjad ufomehikesed? Need on valdkonnad, mis on tõsiseltvõetavad, aga tõsiste asjade üle nalja ei tehta. 

Hoopis teine lugu on aga kodustatud teemadega. Alkoholiga on meil kõigil mingi suhe ning võõraviha on saanud õigustuse eelmise liidu päevilt. Me teame, millest räägime. Meil kõigil on isiklik kogemus. Seega pole need ja paljud teisedki rohkem tuttavad valdkonnad justkui tõsiseltvõetavad või siis oleme kaotanud lihtsalt valvsuse. Nii juhtuvadki kurioosumid, mis oleksid olemata, kui leiaksime vahepeal aega oma mõtted välja öelda, et selle põhjal saaks kujuneda laiem ühiskondlik arvamus. Paratamatult tekib küsimus, kas vaikimine on ikka alati kuld.

Raul Oreškin

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Värvilist uut aastat!!!

Soovib alati värske värvine LMK tiim.