neljapäev, 17. oktoober 2013

Uued on kohal!

Järjekordsele LMK uute ettevõtjate tutvumisõhtule vändates püüdsin arvutada, mitmenda säärase seltskonnaga on tegu. Ei tulnud välja, sest jõudsin enne kohale. Aga pärast hilinemise pärast vabandamist selgus hämmastav tõsiasi, et tegemist on juba üheksanda (!) lennuga. Uskumatu. Ma ju mäletan veel kõige esimest ja kõige esimesi, aga nendega kohtusin järelikult juba neli aastat tagasi.

Muus osas kulges õhtu oma tavapärast rada: kõigepealt rääkis LMK ettevõtluskonsultant Juta ja teised LMK-ga seotud inimesed (konsultant Liis, arendusjuht ja konsultant Külli), siis tulevased edukad ettevõtjad.

Juta, Külli ja Liisi sõnum oli põhimõtteliselt järgmine: „Julgege mõelda suurelt, uskuge endasse, tehke oma äriplaani kallal kõvasti tööd ja edu ei jää tulemata. Tartu Loomemajanduskeskus on teie jaoks igal sammul olemas, et unistuste elluviimisel toeks olla, aga vastutuse oma äri eest peate võtma teie ise.“ Mnjaa, mõtlesin mina. Vat kui lühidalt saab need aastad, mis alustavad ettevõtjad meie majades ja võrgustikus veedavad, kokku võtta. Küsimusi ei olnud, mis andis selgelt märku sellest, et oli aeg teha väike paus ja kosutada end Spargli poolt ette valmistatud suupistete ja jookidega.

Ja siis jõudiski kätte hetk, mida mitte kunagi keegi ei oota. Kes alustab? Õnneks läks nii, et sel korral ei jõudnud piinlik vaikus veel õieti tekkidagi, kui üks tüüp teatas, et mis seal’s ikka, tema võib alustada. Ja nii see läks. Kõigepealt Ingmar Aija oma plaaniga pakkuda suuremahulisi virtuaalseid 3D mudeleid detailsete projektandmete põhjal, mis võimaldab klientidel lõppjärgu kulude pealt oluliselt säästa. Siis fotograaf Maris Savik oma mõttega pakkuda foto- ja kujundusteenuseid eelkõige muusikutele ja teistele professionaalidele. Klaasikunstnik Raul Voskressenski unistus viia massidesse teadmine, et vitraažikunst ei ole midagi eksklusiivset ega ülearu pühalikku, vaid võib vabalt rõõmustada inimeste silmi ja südameid kõikjal meie ümber – akendel, ustel, valgustitel... Aastaid reklaami ja turundusega tegelnud Ott Puija oli jõudnud äratundmisele, et soovib kitsamalt spetsialiseeruda ja leida oma firmale uus hingamine. Stilist Piret Sootla ja soengumeister ning grimeerija Kersti Niglas olid seljad kokku pannud eesmärgiga luu oma ettevõte, mis pakuks filmi- ja reklaamiagentuuridele, teatritele, ajakirjadele jne täisteenust, alustades meigist ning lõpetades soengu ja riietusega. Seejärel Tiia-Mai Tiikoja, kes on juba kuus aastat hobi korras valmistanud väärismetallist ehteid meestele ja soovib nüüd oma tegevusele tõsise hoo sisse lükata. Turul juba aastaid tegutsenud Anneli Tammel oli küpsenud uus mõte, millega äri teha: spets tehnikas trükitakse soovitud esemele tellija valitud pilt või tekst. Isikupärase kingituse saab tulevikus Anneli käest kätte vaid 40 minutiga! 
Töö autor: Kristi Mägi


Kõige viimasena tutvustas oma ideed kunstnik Kristi Mägi, kelle plaan on tuua turule täiesti unikaalsed voltimistehnika abil ruumilisuse saavutanud fotod. Kristi idee ja kaasas olnud teos tekitasid kohalolijate seas vast kõige suuremat elevust, mistõttu oli hea, et nendega sai sel korral ideede tutvustamisele punkti panna.

Kuidas tundub? Mulle jäi mulje, et kokku on saanud mõnusalt mitmekülgsete huvidega asjalik ja julge grupp, kellel on juba üksteiselt palju õppida. Esimese kohtumise lõpuks oli selge, et uhiuutest tuttavatest saatusekaaslastele viitsitakse kaasa mõelda ja julgetakse esitada ka kontruktiivselt kriitilisi küsimusi. Mõnus meeleolu tuli kaasa iseenesest ja pealekauba. Palju jõudu teile ja tuult tiibadesse!


LMK projektijuht Ave Anniste

esmaspäev, 30. september 2013

Mis toimub fotokunstis?

Tartu noore kunsti oksjon toimub neljapäeval, 10. oktoobril kell 18 Tartu Loomemajanduskeskuse saalis (Kalevi 17) juba kaheksandat korda ja keskendub seekord fotokunstile. Oksjonitöid saab näha näitusel, mis on Tartu Loomemajanduskeskuses (Kalevi 13) avatud 12. septembrist 9. oktoobrini, E-L 11-21 ning kõigi enampakkumisele tulevate töödega saab tutvuda oksjoni veebikataloogis.



Hea vaate Eesti fotokunstile saab ka Tartu Kunstimajas Anneli Porri kureeritud Tallinna Fotokuu korraldatud näitusel “Kus lõped sina, algan mina”.


Eesti fotomaastikul võib rääkida kahest tugevast keskusest: üks Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, teine Eesti Kunstiakadeemias. Fotograafia osakonda Tartus juhatab Peeter Linnap, Tallinnas aga Marco Laimre, keda vahel ka Linnapi ainsaks õpilaseks nimetatakse. Arengud mõlemas osakonnas on ilma nähtava põhjuseta sarnaselt kulgenud. Pikalt on valitsenud olukord, kus mõlemad osakonnad koolitasid küll suure hulga kunstivälajal tähelepanu pälvinud kunstnikke, ent enamik neist ei töötanud fotomeediumis. Viimased aastad on toonud juurde mitmeid noori fotograafe, Fotokunstnike Ühendus on asunud fotokunsti aktiivselt populariseerima ja ka Art Proofi noore fotokunstniku preemia on väga tervitatav areng. Ilma viimaseta ei oleks Renee Altrovi tehniliselt nõudlik seeria, millest üks töö oksjonil ka müügis, puht rahalistel põhjustel ilmselt kunagi sündinud.



16. RENEE ALTROV
“Kohupiimakook”
Aasta: 2012
Tehnika ja tiraaž: foto alumiiniumil vahtrapuust muuseumiklaasiga raamis, 1/1
Mõõdud: 4x58x40 cm
Alghind: 400 €



























Kui rääkida kahe nimetatud koolkonna karakteristikutest, torkab Tallinnas silma kütkestatus linna teemast. Sellel oksjonil osalevale Paco Ulmannile lisaks võib ühe või teise projektiga siia rubriiki paigutada mitmeid autoreid, näiteks Jaanus Samma, Karel Koplimets, Tõnu Tunnel ning Paul Kuimet oma tõeliselt märgilise sarjaga "Viewfinder". 



24. PACO ULMAN
Nimetu / Untitled
Aasta: 2009
Tehnika ja tiraaž: digiprint, 3/10
Mõõdud: 15x20 cm (raamiga 26x31 cm)
Alghind: 100 €










Nimetatud kunstnikest Tõnu Tunnelit ja Paul Kuimetit saab näha tartu Kunstimajas ning Jaanus Sammat (seekord mitte küll fotomeediumis) Y-galeriis ART IST KUKU NU UT näitusel “PRADA PRAVDA”

N.ö poisspilguga linnafotograafia kõrval on endiselt väga tugev sotsiaalse alatooniga lähenemine, mille tugevaimaks esindajaks on kahtlemata Marge Monko, kelle Viinis, Mumokis eksponeerimisele tulevat Henkel Art Awardi projekti võis näha hiljuti Tartu Kunstimuuseumis. Margega sarnast kriitiliselt analüütilist lähenemist jagab ka Anna-Stina Treumund. Käesoleva oksjoni valikus kuulub siia veel ka Reimo Võsa-Tangsoo, kuid mainima peaks ka Tanja Muravskajat, kelle ülevaatlikku isikunäitust rahvusidentiteeti käsitlevatest töödest võis Tartu Kunstimuuseumis näha 2010. aastal.



22. ANNA-STINA TREUMUND
“Alfred”
Aasta: 2012
Tehnika ja tiraaž: pigmentfoto, 1/4+ 2 autorieksemplari
Mõõdud: 85x87cm
Alghind: 300 €









Anna-Stina Treumundi ja Marge Monko erinevad tööd on esindatud nii Tartu noore kunsti oksjonil kui ka Tartu Kunstimajas oleval näitusel.


Kaks nimetatud tendentsi ei kata loomulikult kogu Tallinna fotoosakonnaga seotud praktikate ampluaad. Nii töötavad näiteks Sigrid Viir, Laura Toots ja Flo Kasearu võrdlemisi omanäoliste käekirjadega kontseptuaalsete projektidega. 

Laura Tootsi ja Flo Kasearu töid saab näha Tartu Kunstimaja näitusel.

Tartu fotograafia osakonda iseloomustades viitaksin samuti ennekõike kahele tendentsile. Esiteks kontseptuaalne, tugeva teoreetilise fooniga foto, mida käesoleval näitusel esindab Taavi Piibemann, kelle loomingulises biograafias on olulisel kohal ka fotograafia kui tehnika enesekaemus. Vähem fotokeskne, ent kohati veelgi kontseptuaalsem, on näiteks Toomas Thetloff, kes ka Piibemanniga sageli koostööd teeb.

15. TAAVI PIIBEMAN
“Boris and Arkadi Strugatski - Roadside Picnic” seeriast “Kasutatud kirjandus: punktuatsioon mulle oluliste tekstide lõppudest”
Aasta: print aastast 2010
Tehnika ja tiraaž: pigmenttrükk (Hahnemühle Photo Rag paber) alumiiniumkomposiidil, raamitud tumeda puitliistuga, paspartuuga. Tiraaž 5 (1/5) + 1 autorieksemplar.
Mõõdud: 60x74 cm, foto 45x60 cm
Alghind: 400 €
















Teise loomingulise vaatenurga võiks nimetada metafüüsiliseks. Selle keskseks sarjaks nimetaksin Toomas Kalve "Kanepi moefoto". Ilmselt praktilistel põhjustel (koolis on ka tekstiilikunsti osakond) on moefotol Tartus oluline koht, ent rahvusvahelise kaanoni forsseeritud teatraalsuse järgimise kõrval iseloomustab Tartu moefotot sümbolistlik ülekuhjatus, mis muudab ta staarikultusele rajatud maailmas võrdlemisi unikaalseks. Nii on ka Kalve portreed (käesoleval oksjonil foto nimega "Mäng"), olenemata portreteeritavate kohalikust kuulsusest, üles ehitatud interjööri kuhjatud sümbolite jutustusele, mitte isikuile. Tartu Kõrgemast Kunstikoolist välja kasvanud moefotot esindab ka Alan Proosa foto, mis on sündinud koostööst moekunstnik Triinu Pungitsaga.


18. TOOMAS KALVE
“Mäng
Aasta: 1998
Tehnika ja tiraaž: hõbeprint, kontaktkoopia, koloreeritud, 3/7
Mõõdud: 18x24 (koos raamiga 30x40 cm)
Alghind: 220 €









Metafüüsika väljendub aga ka märksa konkreetsemalt, puhtalt sümbolismile rajatud sarjades, nagu näiteks Madis Katzi "Profaanid ja Sakraalid". Ent kui Katz töötab peaasjalikult kujunditega, mis on foto tegemise hetkel reaalsete asjadena kaadris olemas, siis oluline koht on ka digitaalsetel kollaažidel, mis ammutavad oma jõu samuti just kujundlikust detailsusest ja sümboolsest ülekuhjatusest. Varasematel oksjonitel on seda suunda esindanud näiteks Marge Nelk.


Marge Nelgi töid leiab varasema Tartu noore kunsti oksjoni "Best of..." kataloogist ning tema loominguga saab tutvuda Tartu kohvikus Crepp.


Selle kõrval eksisteerib veel väga palju autoreid ja lähenemisi, mis on kaudselt või otseselt seotud nimetatud õppeasutustega, kui ka neist sõltumatud. Seekordse oksjoni kontekstis näiteks Lauri Kulpsoo keskkonnafoto ja Andres Keili portree. 



20. ANDRES KEIL“Anna portree metsas”
Aasta: 2012
Tehnika ja tiraaž: analoogfoto, skaneering, digitrükk. 1/1 2012
Mõõdud: 140x100 cm
Alghind: 100 €
























Andres Keili portreedele muusikutest on sisearhitekt Üllar Varik üles ehitanud Tartus Rüütli tänaval asuva Feel Good music café esimese korruse ruumide sisekujunduse.

Kolmapäeval 2. oktoobril kell 18 toimub Tartu Kunstimajas Anneli Porri loeng „Kellele ei meeldiks Eesti foto”, kus räägib arengutest Eesti fotokunstis ja käsitleb noorte fotokunstnike rahvusvahelise edu fenomeni. Loeng toimub Anneli Porri kureeritud näitusel „Kus lõped sina, algan mina”, mis pakub üht võimalikku läbilõiget Eesti fotokunsti paremikust aastatel 1992 - 2013. 

Indrek Grigor



P.S. Kõiki oksjonitöid saab vaadata ning nende kohta kunstiteadlaste Indrek Grigori ja Kadri Asmeri poolt kirjutatud kommentaare lugeda oksjoni veebikataloogist. Oksjoni paberkataloogi ja mõnede teiste käesoleval oksjonil osalevate kunstnikega seotud trükistega saab tutvuda oksjoni näitusel Tartu Loomemajanduskeskuses kohvikus Spargel (Kalevi 13).


Järgmises blogipostituses vaatame lähemalt 10. oktoobril toimuva Tartu noore kunsti oksjoni maalikunsti valikut.


Info oksjonil osalemise kohta leiab http://www.lmk.ee/oksjonid.

Oksjoni üritustega saab olla kursis ka facebook'i vahendusel.


teisipäev, 24. september 2013

Sissejuhatavalt fotokunsti vormistamisest

Tartu noore kunsti oksjon toimub neljapäeval, 10. oktoobril kell 18 Tartu Loomemajanduskeskuse saalis (Kalevi 17) juba kaheksandat korda ja keskendub seekord fotokunstile. 
Foto puhul on lisaks kunstilisele väärtusele äärmiselt oluline ka tehniline teostus ja vormistus. Neist rääkides tuleb aga nii fotokunstnikul endal kui ka ostjal sageli ette tundmatuid ja esmapilgul arusaamatuid termineidSeetõttu selgitame siin koostöös Tallinna Fotokuuga mõningaid foto vormistusviise ja termineid, millest paljud on ka oksjonil Eesti fotokunsti paremiku töödes esindatud.

Fotosid endid saab näha näitusel, mis on Tartu Loomemajanduskeskuses (Kalevi 13) avatud 12. septembrist 9. oktoobrini, E-L 11-21 ning kõigi enampakkumisele tulevate töödega saab tutvuda oksjoni veebikataloogis.



FOTO ILMUTAMINE VÕI TRÜKKIMINE

Kromogeenne värvifoto ehk c-print (chromogenic colour print, c-print)
Foto, mis on suurendatud negatiivilt värvifotopaberile.

Selliselt on teostatud näiteks Lauri Kulpsoo ja Marge Monko tööd.

17. LAURI KULPSOO
“Kollane”

Aasta: 2013
Tehnika ja tiraaž: värvifoto, 1/5
Mõõdud: 30x45 cm
Alghind: 55 € 










23. MARGE MONKO
"Autoportree sigariga“ / Self-Portrait with a Cigar (seeriast “Ütle mulle”/ Tell me)
Aasta: 2007
Tehnika ja tiraaž: c-print raamis, 1/6
Mõõdud: 73x85 cm
Alghind: 670 €



















Hõbeželatiinfoto ehk monokroomne foto, nimetatud ka hõbeprint (silver gelatine print)

Foto, mis on suurendatud negatiivilt monokroomsele (mustvalgele) fotopaberile.



36. MARTIINI
“Kasino Imperial”

Aasta: 2012
Tehnika ja tiraaž: 35 mm mustvalge foto paberil, 1/1
Mõõdud: 24,9x31 cm
Alghind: 75 €











Nii kromogeense kui ka monokroomse foto korral on spetsiaalse tehnoloogia abil fotopaberile võimalik ilmutada ka digitaalset pildifaili. Sellisel juhul võivad konkreetset tehnoloogiat täpsustavad terminid olla ka Lambda või LightJet. Digitaalne kujutis võib olla pildistatud digikaameraga või skaneeritud negatiivilt või slaidilt. 

Analoogfoto puhul on oluline ka negatiiv-materjal, mida kasutatakse. Näiteks Toomas Kalve kasutab negatiiv-materjalina sageli vanu aegunud klaasplaate aastast 1939, Martiini on aga foto pildistanud 35 mm mustvalgele filmile. Kusjuures mõlemad autorid armastavad ühes või teises etapis kasutada aegunud materjale. Kui enamasti toimub foto ilmutamisel suurendamine, siis Toomas Kalve foto on kontaktkoopia, mis tähendab, et negatiiv on ilma suurenduseta üks-ühele paberi peale valgustatud ning pildistamisel kasutatud klaasnegatiiv oligi täpselt sama suur kui on foto. Pildi paremas servas olevad kaks tumedat täppi on ilmselt negatiivi kinnituskohad kas fotoaparaadis või ilmutamisel ning on fotograafi poolt taotluslikult pildile jäetud.


Pigmentfoto, nimetatud ka pigmenttrükk, digiprint, digitrükk (pigment print, inkjet print)

Digitaalsest pildifailist tindiprinteriga trükitud foto. Digitaalne kujutis võib olla pildistatud digikaameraga või skanneritud negatiivilt või slaidilt.

Tartu noore kunsti oksjoni töödest on selliselt teostatud Paco Ulmani, Anna-Stina Treumundi, Andres Keili, Madis Katzi, Reimo Võsa-Tangsoo, Diana Tamane jt fotod.


19. MADIS KATZ
„Lumivalgeke / Snow White”
Aasta: 2006/2013
Tehnika ja tiraaž: digitrükk, B-1/55
Mõõdud: 30x30 cm
Alghind: 180 €
















FOTO VORMISTAMINE EKSPONEERIMISEKS  

Paberile prinditud või ilmutatud foto vormistatakse sageli (kas paspartuuga ümbritsetuna või ilma) klaasiga raamis. Nii on vormistatud näiteks Lauri Kulpsoo, Paco Ulmani, Martiini, Marge Monko, Patrik Tamme ja Diana Tamane teosed. Diana Tamane töö puhul aga toimub huvitav mäng ning piir sisu ja vormistuse vahel on n.ö. sõlme keeratud.


3. DIANA TAMANE
Nimetu (seeriast “From My Family Album II”)
Aasta: 2013
Tehnika ja tiraaž: pigmentfoto raamis 1/5+1 AO
Mõõdud: 60x70 cm
Alghind: 215 €













Väga sage on ka lihtsalt foto eksponeerimine kleebituna kapaplaadile, PVC plaadile või mõnele muule tugevamale alusele. Selliselt on vormistatud Andres Keili, ja mitmete nooremate fotokunstnike tööd. Oluline on siiski foto ning selliseid töid saab lasta samuti raamida nagu seda on oksjoniks teinud noor fotokunstnik Ruudu Rahumaru. Raam tagab kindlasti töö parema säilimise. 


1. RUUDU RAHUMARU
“Eitus ja jaatus võtavad napsu”
Aasta: 2013
Tehnika: fotolavastus, fotomanipulatsioon
Mõõdud: 34x50 cm
Alghind: 80 €










Foto alumiiniumil

Foto liimitakse alumiiniumkomposiitplaadile.
Tartu noore kunsti oksjoni töödest oma fotod alumiiniumplaadile vormistanud näiteks Taavi Piibemann, Renee Altrov ja Alan Proosa.


21. ALAN PROOSA
Nimeta / Untitled
Aasta: 2006 / 2013
Tehnika ja tiraaž: fotoalumiinium, 1/1
Mõõdud: 110x76 cm
Alghind: 260 €










Diasec ehk alumiiniumakrüül

Foto kinnitatakse alumiiniumkomposiitplaadi ja akrüülklaasi vahele.

Diasec vormistust on võimalik oksjoni näitusel näha Reimo Võsa-Tangsoo ning Triin Rebase fotode puhul.

7. TRIIN REBANE
“Akt hõberebasega”
Aasta: 2013
Tehnika: diasec, stereofoto
Mõõdud: 70x90 cm
Alghind: 350 €












14. REIMO VÕSA-TANGSOO
Pilt seeriast "Pidu katku ajal / Fiesta la Peste"
Aasta: 2008
Tehnika ja tiraaž: pigmentprint/diasec. 2/5+2 autorikoopiat
Mõõdud: 30x30 cm
Alghind: 300 €














Levinud, kuid käesoleval oksjonil esindamata, on ka digitaalsest pildifailist lõuendile või veluurkangale prinditud foto kinnitamine alusraamile ja ka kilele prinditud foto eksponeerimine valguskastis, nii et seda valgustavad pildi taga asuvad valgustorud.



26. septembril kell 18 räägivad fotokunstnikud ning Tartu Kõrgema Kunstikooli noored õppejõud ise oma fototehnilistest eelistustest ja lähenemisest fotograafiale. Kõik huvilised on oodatud kuulama Taavi Piibemanni loengut "Erinevad foto vormistusviisid ja nende püsivus ajas" ning Madis Katzi loengut “Aeglasest fotograafiast”. Loengud toimuvad Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (Tähe 38b).


Terminite selgitamisel on allikana kasutatud Tallinna Fotokuu poolt koostatud materjali. Tallinna fotokuu toimub oktoobris sel aastal nii Tallinnas kui ka Tartus. Programmi ja näitustega saab tutvuda http://www.fotokuu.ee/2013/.

Järgmine postitus põhineb kunstiteadlase Indrek Grigori poolt Tartu noore kunsti oksjoni kataloogi kirjutatud tekstil "Mis toimub fotokunstis?" ning juttu tuleb erinevatest teemadest, millega fotokunstnikud tegelevad.

esmaspäev, 12. august 2013

Parki mängima!

Tähelepanelikumad linlased on märganud, et juba kuid on Kalevi, Lille ja Päeva tänava vahelisel umbmäärasel alal mütanud liiva tassivad kopad ja haljastustöid tegevad usinad aednikud. Toimunud on kibe loomisprotsess. Rohelust ja puid on siin alati olnud, kuid pargiks pole seda kanti siiski pidada saanud. See väike nurgake oli tühialaks, mis ühendamise asemel eraldas. Muidugi oli mõnus Füüsika hoone tagant lõigata ja niimoodi kähku Karlovast kesklinna saada, kuid harva sundis see hämar nurgatagune pikemalt peatuma, maha istuma või kokku saama. Nii et on lausa hämmastav, kuivõrd valatult ja loomulikult istub sellele linnanurgale see uus ja uhke ning neljapäevast ametlikult avatud Tartu loodusmaja ja loomemajanduskeskuse park.

Pildil on purskkaevu makett, mille autor on Tiiu Kirsipuu.

Ometi ei ole selle suure saavutusega kõik ehitustööd veel lõppenud. Näiteks ootab endiselt taastamist purskkaev, mis rahvahääletuse tulemusena saab olema siili skulptuuriga. Purskkaevu ehitamiseks vajaminevat raha on hakatud juba vaikselt koguma: Raul Oreškini rinnas olevad väikseid siilimärke saab osta kohvikust Spargel ja Disainimaja poest. Selle raha eest saab küll ehk vaid siil oma okkad, suurema osaga tuleb appi Tartu Rotary klubi ning Hooandja projektiga rahvas ise. Selle viimase kohta saab siitsamast blogist õige pea rohkem infot.


Välja ehitamata on ka otse loomemajanduskeskuse taga olev väike ala, kuhu jääb lagunenud purskkaev ja kunagi liuväljaku tööd teinud betoonväljak, mis tulevikus muutub roheliseks elutoaks ja sulab kokku ülejäänud pargiga. Kuidas, mis täpsemalt ja milleks saab lugeda ülevalolevalt fotolt, mis kirjeldab pikemalt lahti antud pargiosa projekti ja tulevikuvisiooni. 


Natuke on niisiis veel teha, kuid väga palju on juba tehtud. Park on mõnus, sopiline, kuid samas avar ja täis erinevaid atrkatsioone nii loodushuvilistele kui ka niisama turnijatele.

Tulge kaema ja võtke kaart kaasa, siis ei eksi ära!


teisipäev, 9. juuli 2013

Paberlaevad, tants ja disain




Suve sisse on jäänud juba palju lahedat, muuseas ka Loomeka korraldatud Disaininädal. Nädalast kirjutan kindlasti veel pikemalt: korraldamist oli palju, juhtus palju, aga veel rohkem oli toredaid inimesi ja mõnusat aega.
Videos ongi üks pisike näide toredast lõpuüritusest. Meie tahtsime voltida suure suure paberlaeva ja panna ta Emajõe peale ujuma. See lihtsalt tundus nii äge mõte. Meie vaimustusega tuli kaasa Anne Rudanovski Paberimuuseumist, kes tiris kampa ka veel Just tantsukooli tüdrukud ja Uebanda trummimängijad. Laevad ujusid! Ja rohkem kui 5 minutit!

reede, 31. mai 2013

Tahan vabalt hingata, gaasimaskita


Hiljaaegu Hiinat külastades nägin, et hotellitubade varustusse kuulusid ka kohustuslikud gaasimaskid. On see nüüd kommunistliku valitsuse mõjutusvahend või on maskid vajalikud praktilistel kaalutlustel, ei saanudki teada, aga gaasimaski järele olen hakanud siingi puudust tundma. Viimasel ajal on avaliku suhtlusruumi jälgimine tekitanud minus konstantse õhupuuduse. Kitsarinnalistest sõnumitest pakatava meediaruumi vastu "gaasimaski kandmine" ei tundugi enam nii halb lahendus olevat. 


Tänapäeval on võimalik väga lihtsalt end turvalise mulliga muust maailmast eraldada, aga viimasel ajal vajab see üha suurimat pingutust. Eestit tabanud tolerantsusekriis, mis väljendub vihas, virisemises, kõige maha materdamises, pidevas kriitikas ning selle tuules tihti ka heade algatuste maha tegemisest, hakkab muutuma häirivaks. Loen hommikul online-uudiseid ja saan teada, et rekordarv inimesi on andnud allkirja samasooliste abielu vastu, Randjärve doktorikraadi fopaad lahatakse isegi Sirbis ning kommentaare pole mõtet avadagi. Vaatan Terevisioonis hommikuuudiseid ja diktor teatab, et Riigikontroll tegi maatasa sisekaitseakadeemia kolimise plaani. Viskan pilgu Facebooki ja pean tõdema, et ka seal, kus olen juba suuremad virisejad "sõprade" hulgast välja klikkinud, kuvandub uudisvoogu aina enam filigraanseks lihvitud vihapurskeid ja viriseva alatooniga postitusi. Ehk küll mõnevõrra intelligentsemaid ja teravmeelsemaid kui online-kommentaariumites, aga ära hakkab tüütama ikkagi. Nii hakkab ära tüütama, et tekib tahtmine põgeneda. Aga see on minu kodu ka, ma tahan samuti siin rahulikult elada. 

Mulle meenub üks lugu, mille rääkis mulle 10 aastat tagasi Eestis elav vene sõber Viktor, kes küsis kord, et kas tead, miks Eestis asjad arenevad, aga Venemaal mitte? Eks mul oli oma arvamus, aga vestluskaaslase oma erines sellest kardinaalselt. Vastus oli, et kui eestlane teeb oma kodu ilusaks, siis naaber tahab parem olla ja teeb oma kodu veelgi ilusamaks, aga kui venelane oma kodu kaunistab, siis tuleb naaber ja lõhub selle ära. On see nii või mitte, aga mõttetera selles peitub küll. Oleme jõudnud oma vingumisega minu arust samale tasandile, kus läheme naabri tegemisi lammutama, hoolimata sellest, millega on tegu. Ja me teame väga hästi, kes need "naabrid" on – need on inimesed, kes ei mõtle või käitu samamoodi kui meie (mina). Selliste naabrite hulka kuuluvad teise nahavärvi ja kolmandate riikide esindajad, geikogukonnad, aga ka poliitikud ja ametnikud, kes on sattunud nii halba valgusse, et vabalt võiks poliitiku sünonüümina kasutada ka korruptant, luuser, maksumaksja raha raiskaja jne, jne. Väheoluline pole selles trendi suunajana ka meedia roll. Postimees ja isegi Eesti Ekspress pole kunagi varem olnud nii skandaalimaiad kui nüüd. Eks skandaalne pealkiri toob kliki, kommentaar näitab artikli populaarsust ja need eelmised aitavad omakorda lehti müüa. Positiivsed artiklid ju kommenteerima ei innusta ja nende näitajatega reklaamimüüki ei suurenda. 

Ma ei taha väita, et peaksime Viktori mudeli järgi talitades üksteist üle trumpama. Samuti nagu teineteise materdamine, on ohtlik ka teineteise üleshaipimine. Ilmselgelt oleme jõudnud faasi, kus kriisidest väljatulek vajab kodanikualgatuse sekkumist. Aga kas oleme valmis erinevate huvigruppide vahel sildasid looma, kas oleme valmis erinevaid sihtgruppe ära kuulama ja oma seisukohti kaitsma? Mulle tundub, et neist oskustest jääb meil vajaka. Poliitikutel on keeruline oma otsustes taganeda või neid ümber vormida, kui selleks tekib väline surve ja vabakonnapoolne suhtlus võib vahel kaasa tuua negatiivsust õhutava hoiaku. Meedia teeb oma töö ja ühisosa leidmise asemel tekib avalik tüli, vastandumine. See annab virisejatele hoogu, aga vingujate mass on ju tegelikult heaks tööriistaks kõigile, kes massidega manipuleerivad. Ühtselt meelestatud masse on kerge suunata ja küllap need, kes sellega igapäevaselt kokku puutuvad või kelle töö sellest omakorda sõltub, seda juba oskavad. Seetõttu on see päris ohtlik tendents. 

Võib-olla on ka üldine negatiivne ja vinguv hoiak üks põhjustest, miks me järjest enam kuuleme, et eestlased ei kipu mujalt tagasi. Mulle tundub, et põhjuseks on pigem Eestit tabanud tolerantsusekriis, mitte väiksed palgad. Olen ise kolinud väiksest linnast suurde ja väiksema palga peale, mitte vastupidi nagu arvati, kuna tundsin, et mul oli selles väikelinnas tekkinud õhupuudus, millest püüdsin põgeneda. Sama tundmus on mind tabanud nüüd kogu Eesti suhtes, aga kas kõige õigem viis sellest vabanemiseks on põgenemine – ma pole enam kindel. Tahaksin vaba rinnaga hingata, siinsamas, Tartus .... ja ilma gaasimaskita. Ma olen kindel, et vinguva kõneviisi saab asendada millegi positiivsemaga. Tuleb arendada oskust dialoogis olla ning oma seisukohti saab kaitsta viisil, kus teiste huvigruppide seisukohad ei muutu materdamisobjektiks. 

PS. Postituse kirjutamise ajal ilmus Martin Helme soovitus immigraatsioonipoliitikaks: kui on must, näita ust. Kas ei võta hinge kinni juba ainuüksi fakt, et valge mees, kes tarbib heaolu osalt seetõttu, et me pumpame kolmandatest riikidest välja ressurse, mida nad võiksid vabalt ise oma heaolu jaoks kasutada, ütleb välja, et needsamad tühjaks pumbatud maade elanikud peaksid nüüd sinna jäämagi, kus valged on laamendanud?! 

Raul Oreškin

Foto autor: Andres Keil

teisipäev, 30. aprill 2013

Urmas Kruuse ja Epp Maria Kokamägi ühe maali kaks lugu

Õige pea, 9. mail, toimub Tartu Loomemajanduskeskuses Tartu noore kunsti oksjon. Et kõiki varakult kunstilainele viia, räägime järjekordse osa meie sarjast "Ühe maali kaks lugu". Seekord on kõrvuti Tartu linnapea Urmas Kruuse ja kunstnik Epp Maria Kokamägi. Mõlemal on jutustada isiklik, kuid täiesti erinev lugu maalist "Tee punase pilve all".

Urmas Kruuse lugu:
Sel ajal kui ma Elva linnapea olin, korraldas Epp Maria Kokamägi seal oma näitust. Käisin muidugi avamisel nagu sellisel puhul ikka, ning nägin maali, mis mulle teiste seas kohe silma jäi. „Tee punase pilve all“ võttis mu kohe enda sisse ja läks hästi isiklikuks. Tundsin, et naine maalil on mu abikaasa Katrin. Ühelt poolt kumas sealt läbi tema hoiak, poos ja maailmaga suhestumine. Ta on tantsuõpetaja ja pedagoogiamet nõuab võistlustantsu seltskonnas teatud rangust ja klassikalise etiketi järgimist nii riietumise, rühi kui ka endale esitatud nõudmiste mõttes. Teiselt poolt nägin seal Katrinile omast enesekindlust ja rahulolu: „Ma joon siin praegu teed ja ma tean, kes ma olen ja mida ma teen.“ Kui ma maali koju viisin, siis ega mina oma tunnet ei kirjeldanud, aga tema tunded ja seosed selle maaliga olid täpselt samasugused. Ning isegi meie sõbrad on kirjeldanud mu abikaasa olemuse ja maali aura sarnasust. Küsimus ei ole ainult välises sarnasuses, vaid just tunnetuslikus pooles. 

Niisiis tahtsin kohe seda maali oma abikaasale kinkida. Tegin täiesti spontaanse ostu ja see on olnud ainuke kord meie elus, kui suutsin talle teha kingituse, mis ta jalust rabas. (naer) Ma ei ole väga hea kingituste tegija, sest kingitused ei ole minu jaoks kõige tähtsamad. Ükskõik kelle puhul on mulle konkreetsest kingitusest kordades olulisem hea suhe pika perioodi jooksul. Seetõttu on mul hästi raske kingitusi teha. Pealegi olen ma natuke laisk ja suhteliselt praktiline: olin harjunud Katrinile tegema peamiselt vajalikke kingitusi. Aga selle maaliga tabasin ma täpselt naelapea pihta! Abikaasa naudib seda maali ja kui tema naudib, siis naudin ju mina ka. Meil sai nüüd kakskümmend viis aastat kooselu täis ja loodan, et mul ehk teisel ringil õnnestub veel üks kord. 

Selle maali ostmisega on aga veel teinegi lugu seotud. Nimelt ei ole ma suur piltide kokkuostja või kunstist süvateadmisi omav inimene. Loomingu puhul on mulle oluline see, kas mulle autor inimesena meeldib või ei meeldi. Mul on sageli tunne, et ma tõesti ei tea, mis kunstniku sõnum on olnud. Aga see ei huvitagi mind väga. Sest kui see mulle meeldib, on see minu isiklik asi: mina kasutan ja valdan seda. Epp Maria Kokamägi puhul on mulle alati meeldinud tema inimlik, hell ja lihtne olemus. Tema aeg-ajalt kirjeldatud fantaasiad on oma alltekstist hoolimata ikkagi soojad. Mulle meeldib inimlik kunst, mulle ei meeldi vägivald, ei reaalsuses ega ka kunstis. See inimlik meeldimine, mis on ehk egoistlik, on kindlasti ka üks põhjuseid, miks mul antud maaliga eriline suhe tekkis. 

Minu suhe kunstiteosega on alati äärmiselt intiimne. Ma ei oskaks kunagi osta kunsti investeerimise eesmärgil. Minust ei ole ega saa kunagi maalidesse investeerijat, see lihtsalt pole minulik. Tartu noore kunsti oksjonilt olen ostnud mõned teosed, aga see on olnud minu jaoks sümboolse tähendusega, et toetada Tartu noori kunstnikke. Ma arvan, et ma elu jooksul ostan veel mõned üksikud pildid ja see on kõik. Ning sedagi teen puhtast esteetilisest naudingust ja emotsiooni ajel. Seetõttu on ka Epp Maria Kokamägi maali ostmine minu jaoks erakordne juhus ja sündmus. 



Epp Maria Kokamägi ise nädal tagasi oma maali kohta: 
See maal on maalitud ühel väga soojal suvel. Praegu tundub, et meil polegi Eestimaal enam sooje suvesid olnud ja tänavune kevad ka venib, vireleb ja on soojaga väga kitsi. Igal juhul üks soe suvi ikka oli, kus mulle isegi pilved taevas tundusid pigem tulised kui jahutavat vihma toovad. Siis ma maalisingi tüdruku, kes joob jahedat teed sinisest tassist. Sinine on väike külmem nüanss kogu selles soojust kiirgavas pildis. Pilve palavus on üle kandunud ka tüdruku punasele kleidile. Kleit on kohev, natuke nagu meenutaks pilve pea kohal. Näoilme on leebe ja mõnulev – ju siis see soe tunne on hea ja paitab palgeid. 

Täitsa tore on üle pika aja oma maali vaadata ja eriti veel, kui akna taga sajab külma kevadvihma ja aed on veel hall ja suvi tundub nii kaugel olevat. Ega ma rohkem ei oskagi öelda midagi oma maali kohta, tihti oskavad vaatajad seda minust palju paremini ja on sedagi ette tulnud, et vaataja seletab mulle mu maali lahti ja tal on väga õigus, ma ise pole osanud seda sõnastada, ainult maalida. 

laupäev, 20. aprill 2013

Rattalõhe

Leian end juba pikemat aega autoga sõites mõttelt: „Mis mõttes ma kannan endaga kaasas tonnijagu rauda?!“ Ilmselt neist mõtetest tingituna hakkas ka muidu ustav Muhv kuidagi tõrkuma ja viimasel ajal veedabki ta rohkem aega autotehniku juures. Või tekkisid need mõtted tänu sellele, et olin Muhvi rikete tõttu sunnitud oma asju ajama jalgsi ja rattaga? Kes seda nüüd täpselt enam mäletab – lõpuks ometi on kevad saabunud ning rattaga linnas ringi tuhiseda ongi kuidagi vahetum ja vabam. Kevadine päike on ka teised ratturid välja meelitanud ning juba hakkab tekkima tore kogukond, keda tahaks vahel isegi kella andes tervitada.


Sel aastal rattasõidust erakordses vaimustuses olles hakkasin meenutama, kuidas minust üldse autoga liikleja sai. Olen ju enamuse ajast oma elust jalgsi või rattaga hakkama saanud. See meenutamine tegi mind tusaseks: avastasin, et mind ja ilmselt paljusid teisi rattasõitjaid on julmalt diskrimineeritud. Tegu on pesuehtsa rattalõhega! 

Eelmisel ametipostil ülesandeid täites oli üks tööalastest boonustest autokompensatsioon. Kuna mul autot polnud ega tegelikult juhilubegi, pidasin maha läbirääkimised oma otsese ülemusega, et asendada olemasolev kompensatsioon rattatoetusega. Tegu polegi niivõrd uuendusliku toetusliigiga. Genti linnas Belgias makstakse näiteks avaliku sektori töötajatele ja teistele riigiteenistujatele kompensatsiooni juhul, kui nad jätavad oma auto koju ja tulevad tööle jalgsi, ühistranspordi või rattaga. Sellega hoitakse kesklinn autovaba ja linn kujundab sellega ka üldisi väärtushinnanguid. 

Meil rattakompensatsioon siiski võimalikuks ei osutunud ning nii saigi tehtud otsus, mille tulemusena õppisin 40aastaselt autoga sõitma ning olen nüüd juba viis aastat ennast ja kogu pere jalavaevast säästnud. Võtsin seda kui huvitavat väljakutset ja võimalust midagi uut õppida. Nüüd, kus esimene eufooria on kadunud, olen pigem mures keskkonna ja, mis seal salata, ka oma tervise pärast. Olen autojuhistaaži jooksutades kogunud oma turjale (õigemini küll kõhu piirkonda) tubli kümme kilo ning sellest lahtisaamiseks ei piisa suvisest rattasõidust, vaid tuleb regulaarselt trennis käia. Selleks olen autojuhi loogikat kasutades valinud mitte elukohajärgse spordiklubi, vaid sellise, kuhu on võimalikult mugav autoga juurde sõita... Nonsenss! 

Autokompensatsioon saadakse üldjuhul palgalisana, boonusena, mida on tööandjal võimalik maksuvabalt välja maksta (kui summa jääb teatud piiridesse). Enamasti saavad töövõtjad autokompensatsiooni suures osas selleks, et autoga koju ja tööle sõita ning sinna vahele jäävaid töiseid asjaajamisi ajada. Harvem on auto antud töökohal vajalik tööülesannete täitmiseks, kuigi ka seda juhtub. Sellisel juhul on palgalisa ka tõenäoliselt põhjendatud, kuid laias laastus võib väita, et tegu on siiski boonusega, mida saadakse töö-kodu marsruudi eest. Nendel juhtudel tekib küsimus: miks ei ole siis doteeritud rattaga sõit või ühistranspordiga liiklemine? Kas jalgsi talvises linnas soolast rikutud saapad ei vajaks samamoodi kompenseerimist? Küllap olen juba kõigil autosõitjatel harja punaseks ajanud ja ega mul enam midagi muud enam öelda polegi, kui et... 

...kutsun kõiki üles alustama tööandjatega läbirääkimisi, et nad toetaksid autosõitmise kõrval ka teisi liiklemise viise. Hetkel on Tartus käimas rattasõbraliku ettevõtte konkurss, seega on rattasõitjatel õige aeg oma hääl kuuldavamaks teha. Tööandjaid, kaasa arvatud iseennast, julgustan oma asutuse keskkonnasõbralikke ja tervislikke kogemusi teistega jagama. Jätame vähemalt kevadel-suvel-sügisel oma autod koju ja hoiame Tartu õhu puhtama!

Raul Oreškin

kolmapäev, 17. aprill 2013

Kunstioksjonist kunstiteadliku pilguga

Tartu Loomemajanduskeskuse kohvikus Spargel on 5. maini üleval LMK ja Tartu Kõrgema Kunstikooli koostööna toimuva Tartu noore kunsti oksjoni tööde näitus. Töödega saab tutvuda ka oksjoni kataloogi vahendusel, kus autorid avavad oma tööde loomise tagamaid, impulsse ja oma nägemust. Lisaks sellele kommenteerivad töid kunstiteadusliku ja konteksti asetava pilguga Indrek Grigor ja Triin Tulgiste. 

Indrek Grigor on semiootik-kunstiteadlane, kes on oksjoniga olnud seotud juba 2009. aastast, selle toimumise algusest alates. Indrek Grigor töötab Tartu Kunstimajas galeristina ning tal on ka oma raadio-videoväljund: TARTU MÖLISEB, mille reportaažid ja intervjuud avalduvad kord raadiosaates Kunstiministeerium, kord Artishokii blogis või mujal, hiljuti näiteks Eesti Rahva Muuseumi blogis näitusest “Korraks koju”. Triin Tulgiste liitus oksjoniga möödunud sügisel. Triinu on kunstiajaloo haridusega kunstiteadlane, kes toimetab Müürilehe kunstirubriiki, osaleb Artishok Biennaalil ning koordineerib kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UTi haridusprogrammi. Triin ja Indrek teevad koos Maarin Mürgiga Klassikaraadios saadet Kunstiministeerium. Sügisel ilmus femme.ee-s Triinu ja Indrekuga ühisnimetaja Kunstikriitika Kombinaat all intervjuu

15. aprillil tegi Indrek Grigor Tartu noore kunsti näitusel ekskursiooni, rääkides tööde ja kunstnike taustast. Huvitav on kuulata, kuidas kunstiekspert kunstist räägib ning selgitab kunstimaailmas hoovusi, mis siseringi mittekuuluvatele inimestele jäävad sageli märkamatuks või arusaamatuks. Näiteks kommenteerib niimoodi Indrek Grigor oksjoni kataloogis Jevgeni Zolotko ja Peeter Krosmanni teoseid: "Teos “Peeter. Algus”, mida eksponeeriti esmakordselt eelmise aasta lõpus Tartu kunsti aastanäitusel, on ennekõike kunstivälja enesekriitiline žest. Tänaseks kogunenud ajaloolise kogemuse foonil peaksid kõik olema teadlikud sellest, et kunst on keel. Ent sellegipoolest või seda enam toimub pidev vaidlus sobiva keele üle, kusjuures üht kaitstes kuulutatakse teised keeled ennekõike just sisuliste, aga ka vormiliste valikute tõttu kõlbmatuiks. Konkreetne lugu on lühidalt järgmine: postimpressionistlikus laadis töötav maalikunstnik Peeter Krosmann purustas Islandil maalitud maastikumaali paberihundis. Eesti kunstiväljal väga tunnustatud skulptor Jevgeni Zolotko pani tükid jälle kokku ja esitas ribad klaasseinaga kastis.Tulemus: klassikalistel maalikunstnikel on õigus, selleks et sobituda kaasaegse kunsti sildi alla, peavad nad oma teosed paberihundist läbi laskma. Samas aga ilmnes selle protsessi käigus ka, et traditsiooniline maal, mis ei kuulu hetkel peavoolu prestiižžanrite nimekirja, ja kaasaegne kontseptuaalne objekt erinevad teineteisest vaid vormikeelelt.“ 

Oma ringkäigul pööras Indrek Grigor tähelepanu ka sellele, et Tartu noore kunsti oksjoni valik on seekord väga mitmekihiline ning oksjonil osalevad paljud end ametlikul kunstiväljal juba kehtestanud kunstnikud. Seejuures on huvitava nähtusena mitmekülgselt esindatud ka Tartu etableerunud tänavakunstnikud: EvL, MinaJaLydia, Müra2000 ja Von Bomb. Oluline roll kunstniku sattumisel oluliste kunstiinstitutsioonide huviorbiiti on kuraatoritel. Just Marika Agu tõigi Y galeriis kureeritud näitusega muuseumide ja galeriide huviorbiiti tänavakunstnikud, Kiwale võlgneme tänu mitmete teistegi väga huvitavate kunstnike Tartu noore kunsti oksjonile toomises oksjoni algusaastatel, mil Kiwa oli oksjoni kuraator. Ta on kuraatorina esindanud ka mitmeid Tartu ekstsentrikuid, sealhulgas oksjonil esindatud Taavi Novekit. Ise osaleb Kiwa seekordsel oksjonil kolme tööga. Lisaks on tal ka 4. maini avatud Tallinnas galeriis Vaal isikunäitus "ENTER THE UNTITLED".

Kuid teistelgi oksjonil osalenud kunstnikel on parasjagu käimasolevad või äsja lõppenud näitused. Tartu Kunstimajas lõppesid hiljuti ka 9. mai oksjonil osalevate kunstnike Mai Söödi ja Alar Tuule isikunäitused ning avati uued Toomas Kuusingu, Heiki Leisi ja Tanel Randeri näitused. Äsja avati Peeter Talvistu kureerimisel Tartu Kunstimuuseumi näitus "Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele", kus on esindatud Edward von Lõnguse ja Diana Tamane teosed. 

Kuulake kindlasti ka Indrek Grigori läheneva oksjoni teemalist intervjuud Kuku raadios. Ja otseloomulikult tulge 9. mail ka Tartu Loomemajanduskeskuses toimuvale oksjonile!


Oksjoni korraldaja Liina Raus Kunstilaenutusest










reede, 29. märts 2013

Ardo Ran Varresega "Carrrmenist!", vabadusest ja teatrist

Foto: Elisa Taimre

Ardo Ran Varres on näitleja, helilooja ja isegi ettevõtja. Peab ta ju Tartu Loomemajanduskeskuses oma firmat Unisoon. Täna aga ei tule jutuks ettevõtlus, vaid hoopis teater. Põhjust on rohkemgi kui küll, sest Ardo Rani originaalmuusikaga lavastus "Carrrmen!" võitis kolmapäeval Eesti teatriauhindade jagamisel aasta parima tantsulavastuse tiitli.  Meie vestlesime aga esmaspäeval, kui parima lavastuse preemia alles õhus oli. Nagu ka teised lemmikud, kellele pöialt hoida.



“Carrrmen!” sai Eesti parima lavastuse nominatsiooni, mis tunne on? 

Ma naudin väga muusikaga tegelemist ja olen iga töö eest tänulik. Seetõttu on mu produktsioon aga eklektiline, seinast seina stiilide ja sisuga. "Carrrmeni!" töö oli puhas vedamine – sain piire kombates teha rahulikult midagi väga teistmoodi. See projekt oli Ruslan Stepanovil algusest peale mõeldud olema seljaga publiku poole, ta soovis teha midagi hoopis teistsugust, kompromissideta tükki. Mina hakkasin sellest muidugi rõõmuga kinni. Kuigi pean end parajuslaseks ja olen hingelt tolerantne inimene – mulle ei meeldi jõulised vastandumised –, oli Ruslani väljakutse minu jaoks huvitav. 

Eestis on valdav suhtumine, et turundus määrab kõik ja seda ka teatris. Arvatakse, et teatril läheb seda paremini, mida rohkem on publikut. Aga see on ju absurd! See näitab, et vaimsust on vähe, et hinge eest ei kanta hoolt, raha ruulib. Mulle tundub üha rohkem toimivat mõtteviis: tegutse tegutsemata. Loodus on niimoodi sätitud, et teed vähem, aga saad rohkem. Asjadel tuleb lasta loomulikku rada kulgeda ja siis lähevad pusletükid paika. Kuigi mul on väga kahju, et "Carrrmen!" nii vara maha võeti ja liiga vähe inimesi seda nägi, oli "Carrrmeni!" nominatsioon samas ka hea näide sellest, et rahvamasside külastus ei määra edukust. Mulle meeldiks rohkemgi selliseid töid teha, aga paraku on Eesti reaalsus teine ja eksperimente kahjuks ei hinnata. Nominatsioon on seetõttu vägagi julgustava toimega. 

Millega lisaks "Carrrmenile" viimase aasta jooksul veel tegelenud oled? 

Vanemuises olen lisaks "Kevadele" ja "Carrrmeni!" muusikale teinud ka tantsulavastuse "Kreutzwald meets Dance" helikujunduse. "Kevadet" oli endal hästi hea teha ning publik ja kriitikud olid ka rahul. Sellist tasakaalu ongi kõige raskem saavutada, aga see pakub ka kõige rohkem rahuldust. "Kreutzwald..." jälle oli hoopis teistsugune töö – seal on suur vahe, kas teha heliloojana originaalmuusika või olla muusikaline kujundaja. Mulle aga meeldibki pidevalt ennast üllatada, nii et iga järgmine samm oleks teistsugune kogemus.
Kui ma vaatan järjest oma viimast sügist, talve, kevadet, siis olen ma teinud niivõrd palju erinevaid asju. Tegin Hardi Volmeri filmile "Elavad pildid" täismahus muusika. See oli hästi suur projekt: poolteist aastat tööd ja orkestratsioone. Samal ajal teenin igapäevast leiba seriaalimuusikaga, kirjutan juba mitu aastat "Kättemaksukontorile" muusikat. Seejärel tuli koostöös Liisi Koiksoniga välja uus plaat, mis kergemuusikana paljusid konservatiive šokeeris. Järgmine samm oli töö näitlejana lavastuses "Autori surm". Kuigi olen hariduselt näitleja, pole ma viimased 5 aastat näidelnud. Ivariga susises juba pikalt ja siis tal tuli hästi lahe idee, et teeks Valgre elust performance'i. Praegu kuulasin just kaks nädalat Berliinis festivalil MaerzMusik nüüdismuusikat ja nüüd Eesti Muusika Päevadel tuleb mul üks uus lugu välja. 
Igal juhul on need hüpped päris suured olnud eri valdkondade vahel. Ma saan aru, et seda on ühe inimese jaoks ilmselgelt liiga palju, aga samas kui ma vaatan enda mätta otsast, siis ma näen seda lihtsalt nii, et mulle meeldib, kui mu elu on huvitav. Võtan alati vastu sellise projekti, mis erineb natuke eelmisest, või mõtlen ise välja uutmoodi asja, et ma ei langeks väga kindlasse voolusängi, kus ujun kindlat rada. Väike risk või väljakutse on alati jube tore ja kui võõrad sildistamised ja eelarvamused ära unustada, on kõik hästi. 

Oled sa rohkem tiimitöötaja või eelistad omapäi tegutseda? 

Täiesti omapäi töötamine on meeletu luksus. See oleks absoluutne tipp, kui ma saaks niimoodi ära elada, et ei sõltuks mitte kellestki ja mitte keegi ei saaks ütlema tulla, kuidas peab. Kui tõesti mõtlen ise, teen ise ja antakse veel nii palju raha, et elaksin ära – sellest vingemat asja ei saaks ollagi! Aga minu kutsumus on tõenäoliselt ikkagi olla teatri- ja filmihelilooja. Ma ei ole ambitsioonikas kunstnik. Vahel on vaja teha ka üksi, kuid üldiselt ma ei taju end nii võimsa loojana. Mulle sobib kollektiivne tegutsemine, eriti kui on keegi, kellega hästi klapib. Üksi ei koge seda teekonda niimoodi nagu koostöös. Ma kardan natuke neid egomehhanisme, mingi adekvaatsust näitav peegeldus peab olema, aga üksi läheb see kaotsi, siis sõidad kosmosesse ära. Pealegi tundub, et minuga on ka mõnus koostööd teha. Usun, et olen mingid õppetunnid elus kätte saanud ja oskan tiimis töötada. Saan tellimusest enamasti üsna täpselt aru ja teen asjad väga kiiresti valmis. See on hea koostöö eeldus. 

Sven Grünberg rõhutab alati, et koostöös tegemine on ego treening ja õppetund. Aga samas kui tahta lihtsalt muusikat kirjutada või midagi loomevallas teha, siis peab midagi öelda olema. Niisama pole mõtet teha. Ma olen hakanud sellest üha rohkem aru saama – lihtsalt niisama tegemine ei ole piisav. Kui ei tule vaimu peale ja ei ole väga tungivat vajadust luua, ei ole nii, et voolab minust välja ja on sisemine kohusetunne see ära vormistada, siis pole mõtet teha. Imetle parem, kuidas jõgi voolab ja kuidas loodus on kokku pandud. Sealt saab palju rohkem. 

Mis sa teistest nominentidest arvad? 

Ma tahaks, et Ivar Põllu saaks parima lavastuse preemia, ta väärib seda täielikult. Ta on Eesti teatri kontekstis taibanud ära midagi nii olulist. Tartu Uuel Teatril on küll vähe raha, aga sellele vastukaaluks on kõik muu seal nii õiget rada pidi läinud. Mulle tundub, et Ivar on sellele asjale pihta saanud: lase asjadel juhtuda ja ka universumi jõud hakkavad sind aitama. Asjad peavad minema õigesse kohta. 
Ma loodan siiralt, et nende rahamured laabuvad, sest see õrn fluidum, mille Ivar sinna loonud on, laguneks kohe, kui nad hakkaksid end müüma, turunduskoosolekuid pidama ja kommertsi tegema. See muidugi on super, et neil maja käes on. Eesti oludes on see väga suur ime. 

Millist teatrit sa ise tahaksid teha? 

Ma tean väga täpselt, millist teatrit ma teha tahan. Ja hakkamegi tegema, juba teemegi! "Autori surm" oli esimene, aga küll tuleb veel selliseid. 
Mu elu on komplitseeritud, sest ma olen õppinud väga palju muusikat ja väga palju teatrit. Nii ma olengi täpselt seal kahe vahel: teatriinimeste jaoks olen ma muusik ja muusikainimeste jaoks olen ma teatriinimene. See on väliselt totaalne identiteedikriis. Enda jaoks olen ma selle probleemi lahendanud nii, et olengi hübriid: "Vaadake mind kui nähtust. Ärge tahtke mind lahterdada." Selleks et seda potentsiaali ära kasutada tahaksin tegeleda muusika ja teatri sümbioosiga. Ta ei ole ei helikujundusega sõnateater ega ka ooper, kus muusika domineerib sõna üle. Mind huvitab just sõnateatri ja muusika omavaheline läbipõimumine, nii et kui üks kahest ära võtta, siis lugu lihtsalt ei tööta enam, sest midagi nii olulist jääb puudu ja tükist ei olegi võimalik enam aru saada. Muusika ei ole mitte lihtsalt illustreeriv, vaid lugu edasiviiv jõud. Heiner Goebbels teeb Saksamaal sellist asja. Tallinnas oli ka üks tema etendus – “Eraritjaritjaka” –, mis oli täiesti fantastiline. Seal tekkis sümbioos muusika ja teatri vahel, mis lõi "jalad maast lahti" efekti, kus sain järsku sellise elamuse, et veel mitu aastat hiljem räägin põlevate silmadega, kuidas "oh, oleks sa seda näinud, nii kihvt oli!".

Foto: Alan Proosa

esmaspäev, 25. märts 2013

Purskkaevu valima!

Tartu Loomemajanduskeskuse ja Tartu Loodusmaja vahelisel alal hakkab esimeste soojadega pihta valgustatud jalgteede ja lastemänguväljakutega uhke pargi rajamine. Sellega seoses tahab LMK taastada ka kunagise doktor Pfaffi villa juurde kuulunud purskkaevu. Purskkaevu originaal ehitati 20. sajandi alguses ning praeguseks alles jäänud varemed märgistavad pargi algust Kalevi 13. taga. Kuna ka Muinsuskaitse andis üsna vabad käed, soovis LMK originaali täpse taastamise asemel luua midagi põnevamat. Küll aga jäid kehtima piirangud, mille järgi tuleb uues lahenduses aluseks võtta kunagine kaheksanurkne motiiv ning materjali osas tuleks taas betooni kasutada





Sellises olukorras kavandasid Loomeka kaks maastikuarhitektuuribürood Ökodisko ja TajuRuum kaks üpris erinevat kavandit, millega on võimalik tutvuda siin ja praegu või Tartu linna kodulehel, kus saab oma lemmiku poolt ka hääletada. Rahva soovi teostamisele ehk valitud purskkaevu rajamisele on lubanud õla alla panna Tartu Hansa Rotary klubi ning raha on kavas lisaks koguda erinevate heategevusürituste ja annetuskeskkonna Hooandja kaudu.


Rutt Piir Ökodiskost ja Liina Einla TajuRuumist rääkisid natuke mõlema purskkaevu idee tekkeloost ja teostatava purskkaevu ümbruskonnast. 

Milline purskkaev siis kelle idee oli?

Mõlema purskkaevu idee sündis ikka koostööna: istusime maha ja hakkasime seda asja ühest otsast juurutama. Ühe ideele andis teine lisanüansi ja nii nad kasvasid ja segunesid. 
Aga kui päris ideede sünni juurde minna, siis teadsime, et Loomeka purskkaev võiks ehk olla tavapärasest lahendusest natuke multifunktsionaalsem. Mõte oli selles, et seda saaks näiteks vastavalt aastaajale erinevalt kasutada või et tal oleks veel mõni lisafunktsioon. Nii tekkiski kaks ideed: siili purskkaev, mille saaks talveks kinni katta ja näiteks jääskulptuuriga asendada. Ja siis teiseks paviljon kui ruumilisem objekt, mis olekski samaaegselt nii paviljon kui ka purskkaev. Meie kliimas ei saa ju talvel niikuinii vett kasutada ja nii need kaks ideed sõelale jäid.

Rääkige Siilikese sünnist!

Skulpturaalsema purskkaevu "Siil udus" kontseptsioon algas mõttest, et pargis võiks olla midagi väga loomulikku, mis samas oleks vormiliselt purskkaev. Samuti mõtlesime, et purskkaev ei pea olema traditsiooniline purskavate jugadega kaev, vaid midagi neutraalsemat ja loomulikku. See omakorda viis ideeni kasutada hoopis pihusteid, mis tekitavad udu. Kõigepealt tekkis udu ja siis alles küsimus, mis või kes seal udu sees olla võiks. Muidugi jõudsime selleni, et "Siil!". Ka ideoloogiliselt sobiks siil kui väärt nõuandja siia Loomeka juurde ideaalselt elama. Samuti kuulub ta osakesena loodusest Loodusmaja juurde. Rääkimata sellest, et asume ju Kalevi tänaval. Nii ta sündiski – ta ju sobib siia igatepidi. 



Aga Paviljon?

Monumentaalsemat laadi lahendus "Vihmapaviljon" näeb eemalt välja justkui tavaline paviljon, kuid tegelikult pääseb suveajal sinna sisse ainult siis, kui end räästast alla voolavast ühtlasest veekardinast läbi libistada. Mõtlesime, et suvel inimeste ligi meelitamiseks võiks seal mõni peibutis sees olla, male vmt. Muidugi võib sellest mõelda ka kui kohast, kus igaüks saab teha just seda, mida parasjagu soovib. Näiteks päikese eest varjus mänge mängida, raamatut lugeda, sõbraga vestleda, oma firmaga välikoosolekut pidada või Sparglist lõuna kaasa võtta ja seda seal süüa.  Paviljoni kasutusvõimalused on piiritud – seal saab teha mida iganes!



Kuidas need purskkaevud ümbritsevasse keskkonda sobivad? Milline see tuleb?

Ümbritsevast on tegelikult veel vara rääkida. Sellest saab rääkida alles siis, kui üks idee on valitud. Siis saab ka kujundada Loomeka ja purskkaevu vahetut ümbrust. Loomulikult sõltub meie pargiosa kujundamine ka sellest, milline tuleb Loodusmaja poolne park. Sellest saab selgemat aimu aga alles siis, kui park suve alguses valmis saab.
Meil on siin põhiliselt mängida erinevate arhitektuursete väikevormide, sillutatud alade asukoha, materjali ja suurusega, samuti pinnakatte taimede ja väiksemate põõsastega. Kindlasti tuleb tegeleda kohvik Spargli välisosa lahendamisega ja pargi erinevaid tasandeid ühendavate treppide ja kaldteedega. Oluline on lahendada ka Kalevi 17 vahetu ümbrus, et saalis toimuva ürituse vaheajal saaks parki tulla ja seal mõnusalt aega veeta, praegu seal selleks häid võimalusi veel ei ole. Tuleb kindlasti mõelda istumiskohtadele ja seda ka purskkaevu ümbruses. Meie kujutluses peaks purskkaevu ümbrus olema ikka natuke väärikam ja viimistletum keskkond. 


Kirjutas Ada Tamme


laupäev, 23. märts 2013

Kevadiste õpilaste äriideedest

Eelmisel nädalal alustasid kevadist äriplaanikoolitust uued õpilased, kelle äriideedega saab siin nüüd põgusalt tutvuda. Mis on aga see, mida edukaks ettevõtluseks ikkagi vaja läheb? LMK ettevõtluskonsultant Juta Kuhlberg andis uutele alustajatele teekonnale kaasa mõned nõuanded.
Ettevõtluses läbilöömine ei sõltu alast, vaid on eelkõige kinni inimeses endas: tema ambitsioonis, soovis ja läbilöögivõimes. Ainükski andekusest ei piisa – ettevõtlus tähendab väga mitmekülgset tööd. Lisaks professionaalsusele enda erialal, vajavad korras hoidmist ka väga paljud rutiinsed äriga seotud asjaajamised, mis nõuavad järjepidevust ja töökust. Hoolimata sellest, et näiteks raamatupidamist ongi ehk mõttekam sisse osta, peab siiski oma numbritest ja aruannetest ka ise aru saama. Ettevõtjana tuleb edaspidi hakata alati mõtlema kliendi perspektiivist: kunagi ei saa öelda, et klient on rumal, ei tea, ei saa aru või ei taha. Alati on põhjus, miks ta ei taha ning ettevõtja ülesanne on aru saada ja ette aimata, mida klient võiks tahta, "mida kassid sööksid". LMK äriplaanikoolituse eesmärk ongi suunata tulevased ettevõtjad mõtlema ärilisi radu pidi. 

Seekord oli alustajate seas hulganisti tehnika-, filmi- ja fotoinimesi. 

Jüri on aastaid teinud filme nii ise kui ka 3D animaatorina eriefektide kallal töötades. Praegu aga näeb ta turu üha suuremat nõudlust mobiilsete seadmete sisu järele: "Üks maailmalõppp sai mööda, elekter jäi nähtavasti alles ja järjest väiksematel lastel on luti asemel tahvelarvuti." Jüri soovib siduda vanad ja uued teadmised: kasutades 3D animatsiooni toota kiiremini mänge, rakendusi ja uusi filmimistehnikaid ning vanaisa- ja rahvatarkusel põhinevaid aplikatsioone, millega metsas mürgine seen või kasulik ravimtaim ära tunda. Eesmärk on luua kasutajasõbralikumaid äppe, nii et nende peale kuluks vähem aega ja infomüra oleks väiksem – heade programmide mõte on tuua suhtlus programmidest välja. 

Joosep lõpetab BFMi operaatorina, kuid oma firmaga tahab hakata Eesti filmitööstusele pakkuma värvikorrektsiooni teenust. Selle tööga on ta koolis palju kokku puutunud ning teab, et nõudlus selle järgi on suur ja olukord selline, et filme viiakse töötlemiseks Soome. Ilma värvikorrektsioonita ei toimu filmimaailmas aga midagi, miks siis mitte ka Eestis kõrgekvaliteedilist teenust pakkuda. 




Silver peab end harrastusprodutsendiks, kes on produtsendi, operaatori ja osakoormusega režissöörina varem töötanud firmas High Roller Films, millega tema produtseeritud lühifilm “Priceless” käis viiel rahvusvahelisele filmifestivalil. Nüüd soovib Silver Ast Zni kõiki neid ülesandeid oma firmas ise täita ja eesmärgiks on teha kunsti: "Kunsti ei tohi kinni hoida!" 




Reio on juba neli aastat tegutsenud vabakutselise spordifotograafina. Ise tunneb ta, et spordifoto on tema ala, mis nõuab samas hoopis teistsugust lähenemist pildistatavale ja sündmusele: peab olema kiire, operatiivne ja ala tundma. Eriti hingelähedased on Reiole vähem mehhaniseeritud alad nagu ujumine, sõudmine ja kergejõustik, kus saab pildile püüda füüsilise pingutuse ilmeid, kõrghetki ja emotsioone. Samas on isegi males alati midagi pildistada. 



Aleksandr on kirju taustaga filmitegija, kes praegu keskendub peamiselt dokumentaalfilmide tegemisele. Oma äris on aga plaanis ühendada dokumentalistika reklaamiga ning pakkuda suurtele ja väiksematele ettevõtetele lühidokumentaalfilme firmast endast. Firma käimalükkamine annab Aleksandrile ehk ruumi ja aega, et ise teha südamelähedasi filme ja kombata dokumentaal- ja mängufilmi piire. 


Kõige rohkem tuli seekord ideid disainivallast: nii sarnaseid kui ka kardinaalselt erinevaid. 

Kerli eesmärk on maastikuarhitektina arendada seni siseruumikeskse suunitlusega kott-tooli ka õueruumi tervele perele kasutamiseks. Uus toode oleks ilmastikukindel ja multifunktsionaalne: täiskasvanutele õuemööbliks, kuid lastele uueks mänguvõimaluseks. Kotti on võimalik tervikuks ühendades kasutada barrikaadide ehitamiseks ja turnimiseks. Samal ajal ei pea vanemad oma lapsukeste aktiivse puhkuse pärast muretsema – toode on kerge ja pehme. 



Margus alustas oma neljaliikmelise meeskonnaga kolm aastat tagasi, kui meisterdasid puidust kasemahla võtmise käsitöökomplekti. Sealt saidki nad tõuke luua oma firma, mis toodaks kasutajasõbralikke rohelisi puidust tooteid. Nad töötavad välja uudset disaini, tehnoloogiaid ja võimalusi, kuidas kasutada spooni ja väärispuitu näiteks hambaharjade või trofeealuste tootmiseks. Veel on neil aga ka suurejoonelisem ja pikaajalisem unistus: teha korda üks nõukogude aja eeskujulikumaid puidutöötlmisjaamu Setumaa piiril ning muuta see üheks maailma rohelisemaks puidutöötlemiskeskuseks, kus pakutakse ka tehnoloogilist turismi.

Svetlana tahab toota arvutitele ja mobiilsetele seadmetele mõeldud läbipaistvaid kaitsekleebiseid. Eripäraks on just see, et kleebised ise on disainivabad, et jätta ruumi originaaltoote enda disaini mõjulepääsemiseks. 


Disainivaldkonnas pakuti ka mitmeid sisekujundusse kuuluvaid ideid. 

Merili on Tartu Kõrgema Kunstikooli tudeng, kes hakkab looma ja kujundada šabloontapeeti, millega on võimalik kiiresti, odavalt ja lihtsalt seinu dekoreerida. Šabloon on õhukesest plastikust, kuhu lõigatud mustri moodustav ornament, mille saab seinale kanda värvirulliga. Pole vaja ei liimida ega paane lõigata, kuid lõpptulemus mõjub ometi tapeedilikult. Nii saab kaunistada ka tekstiili ja kangast sisekujundiselemente. 





Merlin on hariduselt sisekujundaja ja suur skandinaavia stiili fänn. Selles stiilis tahabki ta teha kudumeid nii naistele, meestele, lastele kui ka kodukujundusse. Käsitöö on Merlilin hobi ja kirg, mille tahaks ka elukutseks muuta. Ideaalis soovib luua oma brändi, mille alt selgelt eristuva värvivaliku ja kvaliteediga tuleks igal hooajal uus kollektsioon. 





Katrin on sisearhitekti taustaga, kes on ringiga vanade liistude juurde tagasi jõudnud, kuid nüüd rõhuasetusega pigem taaskasutusele. Inimeste pööningud on täis vanaemade vana mööblit, millega ei osata midagi peale hakata. Katrin tõttaks pööningu-sanitarina appi ja vabastaks inimesed sellest kehvas seisus koormast, et sellele uus elu anda. Ka 50ndate ja 70ndate mööblile saab anda uue põneva välimuse mustri, uue spooni või mõne väikese kiiksu lisamisega. 



Neli tüdrukut mõtlesid sellele, kuidas teha erilisi, meeldejäävaid ja loomingulisi kingitusi.

Karin tegeleb käsitöökaartide, -märkmike, -albumite ja -karpide valmistamisega ning pakub ka kujundusteenuseid plakatitele ja flaieritele. Plaan on need kaks poolt ühendada ja toota ka postkaardiseeriaid. Kõige rohkem meeldib talle teha tööd eritellimusena ja personaalse lähenemisega: on ikka vahe, kas panna 30 aastase mehe juubelialbumile lilled või spordiketsid. 




Mai-Liisi unistuseks on kingituste veebikeskkond ehk veebipood, kust igaüks võib leida isikupäraseid kingitusi. Keskkonnas ilmuks regulaarselt kingisoovitusi, toimuks enda tehtud asjade müük ning virtuaalsed õpetused ja õpitoad kingituste meisterdamiseks. Kavas on hakata pakkuma ka konsultatsiooniteenuseid suurteks ja isiklikeks tähtpäevadeks sobiva kingi leidmiseks. 



Mari õpib Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis ning hakkab inimestele tellimuse peale lugusid ja laule kirjutama. Sageli soovitakse sünnipäevaks või pulmadeks väljendada kallitele soove, mida ei saa edasi anda pisike ja materiaalne kingitus. Mari tahab pakkuda elavat emotsiooni, mida ta oskab edasi anda vaid muusika teel. Loo kirjutamiseks tuleb heliloojatele anda väga spetsiifiline kirjeldus kingitusesaajast ja tema erisoovidest ning siis saab loo, mis on isiklik, ainulaadne ja igavene. 



Piia on lõpetanud EMÜs maastikuarhitektuuri eriala ja hetkel õpib meedia- ja reklaamikunsti Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Tema plaan on käima lükata üks edukas disainistuudio, mis tegeleb ilusate asjade loomisega nii äri- kui erakliendile. Ilusate asjade hulka kuuluvad näiteks plakatid, kaardid, kutsed, trükiste küljendus, prinditav kunst ja firmagraafika logodest kirjamallideni. Seda kõike tuleb teha nii, et säiliks Piia kui disaineri käekiri ja kliendi maksimaalne rahulolu lõpptulemusega. 


Lõpetuseks mõeldi ka sellele, et lastel oleks midagi teha, kui vanematel on nii kiire äri ajamisega.


Kertu on juba aasta aega tegelenud tellimustööna lastele kingituste heegeldamisega, kuid soovib sinna juurde tehe muudki, mis seotud laste, neile loomise ja nendega koos loomisega. Sooviks on luua lastehoid, kus mõnusas naturaalses keskkonnas saavad kas lapsed eraldi või koos emadega teha eelkõige midagi loomingulist. Selline lastetuba oleks ka vahelduseks ühetoonilistele sünnipäeva mängutubadele – plastiku keskel müramise asemel pakub Kertu huvitavad loometegevusi ja algusest lõpuni eriliselt kujundatud tähtpäeva. 


Liis ja Krista on lasteaiaõpetajad, kelle ühine suur unistus on luua eriline ja loomingust pakatav lastehoid. Teenuse üheks pooleks on spontaanne mänguhoid, kuhu saab pakiliste asjatoimetuste ajaks lapse ette teatamata paariks tunniks mängima jätta, aga selle kõrval töötaks ka tavapärane päevahoid, kus on siiski rohkem asetatud rõhku loomingulisele- ja kunstitegevusele. Olgu selleks siis muusika, liikumine, meisterdamine või isegi aias peenarde tegemine. Eesmärk on arendada lapsi vastavalt "Hea Alguse" õppekavale. Ning võimaluse korral pakkuda ehk isegi ööhoiu teenust.


Uued õpilasd ei pea nüüd muretsema, et kõik nende geniaalsed ideed on varastamiseks paljastatud. Algajal ongi vastupidi vaja oma ideest muudkui rääkida, rääkida ja rääkida, sest teistega arutamine annab tagasisidet, kasvu ja tuntust ning seega ka tulevikus suurema läbilöögivõime. Konkurente pole mõtet karta, vaid tuleb neist mõelda kui koostööpartnereist. Kõige suurem oht on kinni jääda mõttemalli, et efektiivsem on kõik asjad ise ära teha. Tegelikult on just vastupidi mõttekam juba algusest peale mõelda, kuidas teenida ka magades ja seda saab teha vaid ülesandeid laiali jagades. Tuleb osata oma äri korraldada nii, et pärast mõneaastast tööd on ettevõtte juhi ülesanne vaid protsesside juhtimine ning oma lemmitegevuse ehk uute ideede väljamõtlemise harrastamine. Jõudu sellel teekonnal!