kolmapäev, 5. detsember 2012

Mitte-oaas


Madis Katz


See oli mu salarada Karlovast kesklinna. Ta ei olnud kõige otsem ega kõige kiirem, kuid ta oli kõige laetum oma mitmekesisuses – sinna äärde jäi tõuse ja laskumisi, tihedust ja hõredust, halli linna ja lopsakat loodust. Ma ei tahtnud seda mööda liiga tihti käia, ma ei tahtnud teda tuimuseni selgeks õppida. Kuid nüüd on mu salarada muutumises, või õigemini – teda enam päriselt polegi.
Selle raja äärde jäi palju lugudega kohti. Kõikide asjade taga on lugu, tead sa siis seda või mitte, polegi väga oluline. Vahel juhtub, et ta tuleb õigel ajal ise sinu juurde; vahel tuleb välja mõelda, rõõmsalt kokku luuletada, just nagu lapsepõlves, ja ongi toredam. Kuid miks ma sellest siin ja praegu räägin: „sala” on küll kadunud, aga kui vaja, viib see rada mu tänagi kuhugi. Loomemajanduskeskuse juurde. Mitte Kalevi tänava tuttava fassaadi poolt, vaid tagantpoolt, füüsikahoone garaažide juurest üle künka alla, LMK hoonete tagusesse parki. Kui ma seda rada täna kasutan, siis on see minek mälestuste kaudu.
Omamoodi kohane on siit alustada Madise loomemajanduse-nuusutamise lugu.

Künka otsast LMK taga laskub parki suur trepp. See võiks olla isegi imposantne oma asukoha ja suuruse poolest, kuid on selline hädine ja minimaalne. Samas, mis seal ikka, alles hiljuti oli ta salatrepp, õieti kahe mitte-koha vahel, nii et pole lugu. „Talvel ei hooldata” siltigi ei peetud vajalikuks üles panna. Asi oli samas ka ilmselge ja lapsed kelgutasid rahumeeli alla. Üks mu Horvaatia sõber, kelle sealtkaudu koju viisin, et Tartust huvitavamat muljet jätta, murdis seal peaaegu jala, seepärast ma ikka mõtlen selle trepi peale, kui käima juhtun. Oma lugu küljes. Ja kuhu õieti oleks pidanud sel puhul kiirabi kutsuma? Mis selle pargi nimi on? Ju ta varsti on tuntud kui Loomemajanduskeskuse park, kuid see, ausalt öelda, on üks hädine nimi.

No ja siis see park. See oli täielik mitte-olu oaas linna keskel, eriti rohelisel ajal. Täiesti peidus, suured puud ja võsa, tondiloss, hobuserauakujuline varjav nõlv. Seal oli väga hea maailma kära eest varjul olla. Puhata. Veidi füüsikahoonet paistis, kuid lopsakamatel aegadel piisavalt vähe, et selle koleduse olemasolu täiesti unustada.
Teel linnast koju, või vastupidi, võis peatuda, aja maha võtta. Kui seal oleks veel mingil kummalisel põhjusel mobiililevis samuti auk olnud – täiuslik. Istuda rohtu ja mõtiskleda, linnaümin kuskil kaugel. Nagu aas linna keskel. Oleks on paha poiss, ma tean, ja kuigi siis ei osanud ma selle toredusega midagi erilist peale hakata, mõtlen ometi praegu, et oleks võinud ju sinna mingeid põllulilli külvata, lihtsalt niisama. Põhjalikumaid piknikke korraldada. Midagi veel, midagi rohkemat kui need lihtsad istumised.

Kord me ehitasime sinna talvel suure lumememme. Need mälupildid ootamatust jõulumeeleolust väga heas seltskonnas umbes õigel ajal – seal, „varemete” juures, kasvavad ju kuused – kena, väga kena mälestus. Ma olen Tartus ainult paar-kolm lumememme ehitanud (kümne aasta jooksul). Teine kord, soojemal ajal, avastasime sõbraga mööda nõlvu konnates vana ja väikese maa-aluse kaarja katusega keldri. Planeerisime sinna Kõrgema Kunstikooli galeriid. Võib-olla käisime isegi selle mõtte rektorile välja, mingis lihtsas vormis, kuid saime peagi aru, et sellisel juhul kaoks salapark kohe – salagaleriid pole ju mõtet teha, Kunstikoolile ja ametlikult kindlasti mitte. Nüüd, vast nädal-kaks tagasi, seisin minutikese LMK hoovil ja vaatasin, kuidas kopp toda keldrit laiali kiskus. Teine müttas tagapool. Võsa on vähemaks jäänud ja füüsikahoone hall paljude silmadega sein vaatab raagus puude vahelt otse alla parki.
Ja päris mitu sellist korda tuleb meelde, kui nii mõnegi sõbraga sai rohus istutud, õlut joodud ja suitsu tehtud, ja seda praeguseks korda tehtud LMK kolmandat maja vaadatud. See teise korruse veranda, see köitis pehmelt öeldes meeli. Kes oli kirjutaja, kujutles end sinna kirjutama, kes oli kunstnik, disainis sinna ateljeed või stuudiot. Kord andsime majale poolavaliku funktsiooni, kord ostsime selle lihtsalt ära, et tasapisi üles kõpitseda ja kunstnike kolooniaks muuta. Juhtus ka, et läksime liiale ja kukkusime unistama – ei midagi alla ideaalse.

Mõtlesin kõige selle peale, kui nädal tagasi trepist alla kõndisin. Maas oli õrn lumi, talveõhtune aeg, pime, kuigi mitte hilja. Võtsin hoo tasaseks, vaatasin ja meenutasin. Mis sellisel ehitusaegsel ajal ikka muud teha. Vana enam ei ole ja uut veel kah päriselt mitte. Füüsikahoone, see ei lähe vist niipea kuhugi. Jääb loota, et teda harvendustuhinas eriti julgelt esile ei lõigata. Sinna üles, nõlva taha, kus oli vist üks kummaline maja, sinna ehitatakse midagi uut ja moodsat. Pretensioonikad liimpuidust konstruktsioonid tunduvad päris paljulubavad. Pargist endast on üle käinud kopad ja buldooserid, sellised õrnad aednikud. Näis, mis saab. Kuused on aga alles ja nüüdne LMK kolmas maja on korda tehtud. Pimeduses paistab alumise veranda akendest soe ja kutsuv valgus – seal on nüüd mahekauba pood. Ja paremal on ikka endiselt too kabel. Ukses on väike auk, millest olen n korda sisse piilunud. Üks mälupilt väidab, et kord nägin küünlaid ja Jeesust ristil, kuid see võib ka unenäoline lisandus olla. Mis seal sees tegelikult on? Või oli? Mis on selle väikese kabeli lugu? Olen seda hoidnud „miks meestel on rinnanibud”-klassis, st küsimused, millele ma vastust ei otsi, vaid ootan.
Praegu ma sinna kuuskede juurde enam lumememme ei ehitaks. Mulle ei meeldi kaamerate vaateväljas pikemalt passida, ja just kaamera neid kuuski sihib. Kabeli ja maja vahelt alla jalutades – kivisillutisega teed pidi, mis alles hiljuti oli üks mudane rada – jääb veel mõni silma, üks vaatab rattaparklat. Alati on tore, kui on rattaparkla. Ja noh, siin on kaamera ka tore. Nokk kinni, saba lahti.
Nüüd ma olen rattaparkla ja maja vahel, ja vasakul, akende taga, on suur saal. Jälle soe valgus. Astun lähemale, ajan kaela õieli, kiibitsen. Seinale on projitseeritud mingi heitliku joonega graafik, vanem, lugupidamist äratava välimusega mees räägib midagi, saalis istuvad inimesed, kuulavad ja kirjutavad hoolega üles. Elu käib.
Paar sammu veel ja olengi päris LMK majade vahel, tunnetuslikult keskel. Endises pigem tinglikult mitte-kohas asub nüüd loomemajandus.

Asendusblogija. Siin on mu võimalus nuusutada loomemajandust, toda loomakest, kelle suhtes kasutatava retoorika osas pole ma oma skepsist veel kusagile kaotanud. Tähelepanek number üks: ta näeb väljastpoolt väga hea ja korralik välja. Maju, näe, pigem restaureerib või renoveerib kui rekonstrueerib. Tubli.
Kuid nüüd ja eelkõige tahan ma teada, kes toimetab seal teise korruse pargipoolsel verandal...






Lumememm, muide, oli selline: 


 





























Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar