laupäev, 22. detsember 2012

Leitud teise korruse verandalt


Madis Katz


Loomemajanduskeskusest kõnnin küll peaaegu iga kord mööda, kui kodust linna (või vastupidi) asja on, kuid lubatud teise korruse veranda-lugu vaatama minna ei tihanud kuidagi. Küll polnud piisavalt aega, küll oli kellaaeg liiga hiline – ettekäändeid leida polnud raske.
Kääna asju ette palju tahad, kuid ükspäev koduteel peatusin pärast asjatoimetusi LMK hoovis, ise mõeldes, et „küll on hilja, seal juba niikuinii kõik koju läinud”. Võta näpust – kogu pargipoolne maja oli pime,va selle teise korruse veranda aknad. Selline sinakas talvehämarus, lumi pargisügavusest kumamas, mustade silmaaukudega uinunud maja ja siis kõige kõige lõpus, justkui parki küünitamas – soe valguslaik, mõned värvilised täpid sees.

Kõndisin ümber maja, sinna küljeukse juurde, kust omainimesed käivad, ja astusin sisse. Läksin trepist üles. Keerasin koridori.
Koridor oli pime. Kuid seal on sellised lambid, mis lähevad ise põlema, automaatsed kummitused. Plõks-plõks, niipea kui liigutad. Plõks-plõks läksid tuled põlema. Pikk kitsas punane koridor, uksed mõlemale poole. Üks valge uks kõige lõpus. Seesama, seda mul ongi vaja. See peaks avanema teise korruse verandale. Inimesi ei olnud. Helisid ei olnud. Ainult tuled läksid põlema.
Kõndisin läbi tühja koridori valge ukse poole. Jõudsin ukseni. Teiselt poolt kostis sulnist jõulumuusikat. Koputasin. Väga aralt ja ettevaatlikult. Koputasin veel.

Avas blond naisterahvas. Vaatas mind üllatunult-küsivalt ja naeratas. Proovisin seletada. Hakkasin natukene kogelema. Jah, mida ma õieti seal teen? Vaatan kes ja kuidas elab minu vanas unistuses? Ei kõla kuigi hästi. Kuid sain oma asja kuidagi öeldud, mind kutsuti sisse. Kuulsin veel, et seda ust nad üldse ei kasuta, all on pood ja pargipoolne uks ja sealtkaudu. Mina lihtsalt vaatasin tuba. Pehme kollane vaip ruumi keskel, teadlikult muu ruumi suhtes nurga alla asetatud, vaiba keskel põlemas küünlad. Ümberringi seinte ääres uued toolid (niipalju kui akende alla jäävat laudiseriba seinaks saab nimetada). Väike ehitud kuusk toa ühes servas, mõned ajakohased kaunistused akendel. Kontorilaud arvutiga, printer, paremat kätt riiulikapp, mille peal suupisted ja tõmbav tee. Veel veidi edasi paremal – trepp alumisele korrusele. Üldmulje märksõnades: uus, puhas, korralik ja lihtne. Selge ja sirge, akende ja trepi tegumoega isegi veidi kontrastne toon. 

Lasen end alumisele korrusele juhtida, kus pärin ülemise korruse kohta – all on ilmselgelt väike tervislike kaupade pood. Isegi olukorras, kuhu olen ta ootamatult sisse sadades asetanud - ja kohe kohe saabuvad külalised - jääb Merike Kütt naeratavaks ja professionaalseks. Ta räägib, et ülemist verandat kasutavad nad kontorina ning koolituste ja muude ürituste läbiviimiseks. Sel õhtul toimub elluviijate klubi kohtumine. See sari on ellu kutsutud, et koolituse läbinutel oleks võimalik kohtuda ja arutleda, et peale koolitust ei jääks üksinda ripakile. Üldiselt toimuvad veel enesearengu koolitused, toitumisalased koolitused, nõustamine jne. Merike Kütt leiab, et inimene vajab tuge igas valdkonnas.
Parem Elu – neil on erakordselt tabav nimi. Tundub, et nende agenda ei ole kriipsukestki väiksem, kui et pakkudagi inimestele paremat elu.

„Ilusat koolitust. Või... ilusat olemist!” soovisin, kui ennast – ikka teise korruse kaudu – lahkuma asutasin.

Sisse jäid segased tunded. Mida ma õieti olin oodanud? Või mida ma lootsin või hoopis kartsin, et visiiti sedasi edasi lükkasin. Võib-olla seepärast, et lootsingi salamisi just midagi ootamatut. Midagi sellist, millest meie all pargis - varemete räämasverandat vaadates - unistadagi ei osanud. Täielik ootamatus oleks ju kõik vabandanud ja põhjendanud. Vot oleks alles loo saanud.
Kuid loomemajandus on palju laiem kui kunst, ilmselgelt. Ega ka mitte ainult vahend mitut-setmet kunstnikest normaalsete inimeste tegemiseks. Ka mina olen libastunud oma mõtlemises, tõsi, ja kipun ehk loomemajandust hindama liialt kiivalt kunstnikupositsioonilt, kus mind häirib kaasnev staatusekaotus, kui eriline „kunst” loomemajandusega kaasa arvatakse. Või selle mõõdetamatuse maagia virtuaalne kadumine, mis ettevõtlusliku lähenemisega kaasneb.
Kui keegi on võimeline kellelegi pakkuma paremat elu – mis on ju suurepärane - ja see on samas loomemajandus, siis.. pean ma veel mõtlema, et mis loom see loomemajandus ikkagi on.

Teise korruse verandal on parema elu kontor. Pole paha, seda polekski osanud unistada. 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar