esmaspäev, 31. detsember 2012

Aeg kokkuvõteteks ehk ülevaade 2012. aastast Tartu Loomemajanduskeskuses

LMK EHITAB
Tartu Loomemajanduskeskuse aasta tippsündmuseks oli kolmanda maja, riikliku muinsuskaitse all oleva unikaalse puithoone Kalevi 17 avamine 13. märtsil. Maja avamist tähistati mitmete üritustega ja avamisel osales president Toomas Hendrik Ilves. 
Suvel korrastati Tartu linna ja EASi toel Kalevi tänava kompleksi õueala: õu kaeti mõisakivi ja osaliselt munakiviga, korrastati ja haljastati Kalevi 17 ümbrus, rajati 20kohaline rattaparkla ja 12kohaline autoparkla, ehitati juurdepääsuteed ja trepid kompleksi aeda. 
Mitmendat kevadet toimusid pargis kevadised heakorratalgud: tartlased tulid appi parki korrastama nii 2. mail Tartu linna heakorrakampaania raames kui ka 5. mail „Teeme ära“ talgupäeval. Ometi ootab park põhjalikumat korda tegemist. Kuna oktoobris korraldas linnavalitsus riigihanke pargi korrastamiseks, võib loota, et tuleva aasta suvel saab pargis juba aktiivselt ja mõnusalt aega veeta. 

TUNNUSTUS 
Tartu loomemajanduskeskusele sai 2012. aastal osaks mitu olulist tunnustust, osa neist ka piiri tagant. 
  • Kõige olulisem neist tuli Brüsselis tegutseva strateegiliste konsultatsioonide büroo KEA European Affairs poolt, kes esitles oma uuringus kaheksat parimat praktikat kogu Euroopast. Uuringus tõsteti positiivse näitena esile Tartu linna ja Tartu Loomemajanduskeskuse tegevust loomemajanduse arendamisel. 
  • Teine oluline tunnustus tuli Läänemere Linnade Liidult, kes andis 2012. aasta kultuuripreemia koostöö eest Cēsise linnaga. 
  • Kolmas tunnustus tuli tartlastelt, kes Tartu aasta teo konkursil hääletasid loomemajanduskeskuse majadekompleksi valmimise üheks 2012. aasta tähtsamaks saavutuseks. 
Tunnustuse sai ka loomemajanduskeskuses tegutsev disainer Sille Sikmann, kes jõudis oma meestejalanõude disainiga konkursil „Eesti Disainiauhinnad 2012“ kahes kategoorias finaali. 

MAJALISED
Loomemajanduskeskuses toimus aasta jooksul kaks inkubatsioonikonkurssi, mille tulemusel kinnitati eelinkubatsiooni kokku 32 alustavat loomeettevõtjat. Äriplaani kaitses edukalt 18 ettevõtet. Uute ettevõtete tegevusvaldkonnad on väga erinevad: moekunst, aiandusteraapia, disain, helidisain, fotograafia, kunst jm. Aasta lõpuks on loomemajanduskeskuses inkubatsioonis 35 alustavat ettevõtet, milles töötab kokku peaaegu 80 inimest. 

Rohkelt uuendusi ja algatusi
  • Aprillis avas Kalevi 13 majas uksed kohvik Spargel. 50 inimest mahutava kohviku avasid kogemustega kokad, kes lisaks omanikukohustustele teevad ise kohvikus ka kokatööd. Kohvik sai kiiresti tartlaste hulgas populaarseks ja on tuntud oma maitsva toidu poolest. 
  • Septembris avas Kalevi 13-s uksed ajastumoodi pakkuv kauplus Vintage Kompvek, kust poepidaja sõnul leiab tõelisi kompvekke ehk unikaalset moodi 1950−80ndatest. 
  • Loomemajanduskeskuses tegutsev noor ettevõte Parem Elu Koolitused avas 2. novembril tervislikke ja kvaliteetseid toidukaupu pakkuva Parema Toidu poe
  • Novembris avas loomemajanduskeskuses edukalt äriplaani kaitsnud tekstiilikunstnik Epp Mardi pärast väikest pausi aadressil Rüütli 19 taas stuudio-poe Frida ja Lonni
  • Kalevi 13 maja fuajeesse paigutati esinduslik müügikapp, kust maja ja kohviku Spargel külalised saavad osta keskuse ettevõtjate loomingut.
  • Kevadel hakkas Disainimaja ja Pimiku algatusel ja eestvedamisel veebiajakiri Lehter, milles tutvustatakse põnevaid loomeettevõtjaid ja loomeinimesi ning kust leiab kasulikku ja huvitavat informatsiooni loomevaldkonnaga seotud teemadel. Ajakirja koostamisel lõid kaasa ka teised loomemajanduskeskuse ettevõtted. 2012. aastal ilmus kaks numbrit.
  • Alates detsembri lõpust on Tartu Loomemajanduskeskuses asuvas Disainimaja poes avatud kodumaise moe outlet, kus pakutakse Eesti moekunstnike loomingut eriti soodsa hinnaga. 
Uuenduste hulka kuulub kindlasti ka seesama blogi: „Loomemajanduse lood“, mis alustas septembris ja kogus kiirelt palju lugejaid ning kuhu aasta lõpuks on kogunenud juba 24 lugu sõnas, pildis ja videos. 

ÜRITUSED
Loomemajanduskeskuse ettevõtjad olid aktiivsed, loomingulised ja edukad
11. aprillil esitlesid Tartu mänguasjamuuseumis oma esimest ühisnäitust „Rändtsirkus“ Kujunduskuurordis tegutsevad tekstiilikunstnikud Maris Aare ja Kaili Kask. 

Disainimaja korraldas 10.–12. mail kolm moeõhtut „Disainimaja kutsub külla“, kus esimesel õhtul tutvustati Hanna Korsari moeloomingut, teisel Krissi ehteid ning kolmandal, kleidipäeval pöörati tähelepanu kleidile. 9. augustil toimus Loomemajanduskeskuse hoovis kaks päeva kestev Eesti moe- ja ehtekunstnike ning tootedisainerite loomingule pühendatud disainiturg, mille korraldamisel lõi kaasa Disainimaja. Koostöös Tartu Kaubamajaga korraldas Disainimaja 12. oktoobril kaubamajas Eesti loomingu päeva, kus on väljas rohkem kui 20 erineva Eesti disaineri looming. Aasta lõpus, 21. detsembril aga toimus Triinu Pungitsa moeetendus, kus oma fantaasia lasid lendu moekunstnik ja stilist Triinu Pungits ning etenduse lavastaja Marianne Kütt. 

28. septembril lõi loomemajanduskeskuse esine muruplats seninägematul viisil helendama. „Maastikugeriljade“ firma TajuRuum korraldas valgusperfomance´i, mis on esimene tuleval aastal Tartusse laieneva Disainöö eelürituste reas. 

6. juunil toimus kohvikus Spargel vestlusõhtu „Kunsti valimine, kogumine ja ostmine“, kus mõtteid vahetasid kunstikoguja Margus Punab ning Tartu Kunstimaja galerist ja kunstiteadlane Indrek Grigor. Õhtu korraldas Kunstilaenutus, kelle eestvedamisel avati loomemajanduskeskuses ka mitmeid huvitavaid näitusi. Näiteks 9. augustil avati põnev näitus „Tänavakunsti memorabiilia“ ja 2. Novembril kunstnik Tõnis Laanemaa näitus „Graafika kullafond 1970−2005. Õlimaalid seeriast „Aegruum“ (2012)“. 
Kunstilaenutuse eestvedamisel toimus aasta teisel poolel ka kaks kunstiturgu. Esimene neist 6. oktoobril Tartu ettevõtlusnädala raames ja teine 8. detsembril „Kellawärgi“ ajal. 

Selle aasta alguses oma äriplaani kaitsnud Janika Sammastol ilmus aiandusteraapiaraamat „Aed aitab. Roosina sündinud”, kuhu autor koondas aianduslikke ja aiandusteraapilisi nõuandeid, üle 100 tuntud ja tundmatu roosi kirjelduse ja foto, põnevaid roosiretsepte aiapidudele ning CD-d erinevates aedades salvestatud loodushäältest. 

Sille Sikmanni meesteaksessuaaride bränd Scheckmann oli esindatud 18. oktoobril Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus toimuval Kalle HT moeetendusel „Tugitoolimäng“, kus meestemoe kõrval esitletavad aksessuaarid on Scheckmanni tooted. Sille Sikmanni tooteid võis näha ka USA populaarses moeajakirjas Fashionisto Magazine. 

5. detsembril esitlesid loomemajanduskeskuse ettevõtjad Kalevi 17 saalis oma uudisteoseid: helilooja ja näitleja Ardo Ran Varres tutvustas plaati "Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev" ning foto- ja filmikompanii Pimik uut dokumentaalfilmi "Folk Juu!". 

Jätkusid Loomemajanduskeskuse vanad traditsioonid
Loomemajanduskeskuse ajaloo jooksul on toimunud juba kuus noore kunsti oksjonit
15. märtsil toimus esmakordselt Eestis miniatuurkunsti oksjon „Kahe tolli oksjon“, kus 50 miniatuursest teosest müüdi 40 ja müügisumma oli kokku veidi alla 900 euro. 4. oktoobril toimus kuues Tartu noore kunsti oksjon „Linn“, kus 44st enampakkumisel olnud tööst müüdi 35. Oksjonitulu oli kokku 3847 eurot. 

25.–26. mail toimus Tartu Loomemajanduskeskuses ehtefestival, kus oma loomingut näitasid nii ehte- kui ka moekunstnikud. Festivali põhiürituseks oli „Edevuse laat". 

Oktoobri esimesel nädalal toimus Tartus ettevõtlusnädal, mis pakkus arvukalt ettevõtlust kui eluviisi tutvustavaid ja propageerivaid tegevusi. Ettevõtlusnädala puhul oli ka loomemajanduskeskuses mitmeid koolitusi ja üritusi. 

8. detsembril toimus loomemajanduskeskuses disaini- ja kunstiturg „Kellawärk“, kust sai soetada erilisi jõulukinke ning õpitubades neid ka ise valmistada. Avatud oli laste loovtuba ja kohvik Spargel pakkus häid maitseelamusi. 

Loomemajanduskeskus korraldas koolitusi loomeinimestele, alustas uue loengusarjaga ja osales konverentsi korraldamisel 
Projekti „Local Artists for Regional Development“ raames toimus loomemajanduskeskuses ja Antoniuse õues terve rida koolitusi ja seminare, et aidata erinevate alade loomeinimestel oma ettevõtet arendada, end paremini turundada ja oma eesmärkideni jõuda. Lisaks toimusid praktiline koolitus tootearendusest, Tartumaa loomeettevõtetele suunatud tootearenduse ja turunduse kursus ning messikoolitus. Kolm praktilist koolitust toimus ka Tartu ettevõtlusnädala raames. 

Sügisel alustati loengusarjaga „Tuleviku teisipäev“, mille eesmärk on juhtida uute teadmiste ja lähenemisnurkade juurde, inspireerida ning tekitada diskussiooni. Kolme kuu jooksul jõudsid loengusarjas üles astuda maailmakuulus kunstnik, teadur ja kuraator Oron Catts, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm ning arhitekt Veronika Valk. 

Koostöös Tartu Linnavalitsusega korraldati 7. novembril konverents "Omamoodne valitsemine", kus oma ala asjatundjad jagasid nii teoreetilisi teadmisi kui ka vahetuid kogemusi, kuidas loova juhtimise, uute tehnoloogiate ja kaasamisega kohalikku elu paremaks muuta. 

Koolitusi ja õpitubasid pakkusid ka loomemajanduskeskuse ettevõtjad, näiteks korraldas foto- ja filmikompanii Pimik fotohuvilistele mustvalge analoogfoto algtaseme koolituse.

Loomemajanduskeskus pakkus keskkonda ka teistele korraldajatele 
Müürilille täika kolis pärast viide Genialistide klubis oldud aastat loomemajanduskeskusesse. Esimene täika uus kohas oli 29. septembril. 

9.−10. augustil toimus enam kui 20 eripalgelise esinejaga Tartu muusikanädal, mille korraldamisse on õla alla pannud ka Tartu Loomemajanduskeskus. Kalevi tänava kompleksis toimusid lisaks kontsertidele disainiturg ja bändikoolitus muusika-asjaajamisest, avati näitus tänavakunstist ning seati sisse muusikanädala infokeskus.

17.–19. aprillini toimusid Kalevi 17-s järjekorras üheksandad Ungari filmipäevad, mis tutvustasid ungari uuemat filmikunsti. 

Karlova päevad tõid Tartu Loomemajanduskeskusesse palju üritusi, sealhulgas 19. mail toimuva põhiürituse – Karlova päeva koos laada, lavaprogrammi ja õpitubadega. 

Paaril korral toimusid Kalevi 17 hoone saalis lõunakontserdid, kus Heino Elleri nimelise Tartu muusikakool õpilased esitasid tuntud heliloojate kammermuusikat. 

20.-22. juuli Tartus toimunud hansapäevade raames kerkis Loomemajanduskeskuse Kalevi tänava majade vahelisele õuele esmakordselt Kinolinn, kus toimusid Kinobussi õpitoad ja näidati armastatud Eesti seiklusfilme. 

Antoniuse õu rikastas tartlaste kultuurisuve 
Alates 2011. aasta lõpust Tartu Loomemajanduskeskuse hallatav Antoniuse õu jätkas aktiivselt oma tegevust. 
20. mail avati pidulikult Antoniuse õue suvehooaeg koos kohviku, väliraamatukogu ja muude ajaveetmisvõimalustega. Tartlaste poole pöörduti üleskutsega, et raamaturiiulitelt ülejääva kirjasõnaga varustada Antoniuse väliraamatukogu. Raamatuid kogunes mitme riiuli jagu. 
Populaarsust kogus hubane keskkond võrkkiikede, lillede ja karusselliga ning Antoniuse muusikasuve kontserdisari 11 populaarse kontserdi, millest sai osa üle 3000 muusikahuvilise. 
Aasta lõpus korraldatud Tartu aasta teo konkursil hääletasid tartlased muusikasarja ka aasta tähelepanuväärsemate ettevõtmiste hulka. 
Vabariigi Presidendilt aga sai Antoniuse õu preemia konkursil "Eesti kaunis kodu 2012". 

UURINGUD
Aasta jooksul tutvustati kahte uuringut, mis puudutasid loomeettevõtluse valdkonda ja Tartu Loomemajanduskeskust. 
  • Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut tutvustas loomeettevõtete arengutsükli uuringu „Väike- ja mikroloomeettevõtete arengutsükkel“ esimest etappi, milles analüüsiti loomeettevõtete ärimudeleid, organisatsioonistruktuure ja arengustrateegiaid ning ootusi tugistruktuuridele. Uuringus olid vaatluse all Tallinna Loomeinkubaatori ja Tartu Loomemajanduskeskusega seotud loomeettevõtted. 
  • Tartu Ülikooli majandusteaduskonna teadur Oliver Lukason ning First Project OÜ ettevõtluskonsultandid Madis Matsina ja Indrek Golberg tegid uuringu „Loomemajandusettevõtete veebipõhiste müügi- ja rahastuskeskkondade analüüs“, mis käsitleb kahte omavahel tihedalt seotud valdkonda: loomemajandusettevõtete veebipõhiseid müügikeskkondi ja kiirelt arenevat ühisrahastuse mudelit. 


RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ
Jätkus Tartu ja Cēsise edukas koostööprojekt 
Loomemajanduskeskus osaleb Eesti-Läti projektis "Local Artsist for Regional Development", mille eesmärk on koostöös Cēsise kultuuri- ja turismikeskuse ning MTÜ-ga Trīs Krāsas parandada kunstnike ja loomeettevõtjate oskust suhelda erinevate sotsiaalsete gruppidega ning mõjutada neid aktiivsemalt sekkuma kodukoha arengusse. 
Projekti raames toimus rida koolitusi loomeettevõtjale. Lisaks oli 17.-19. mail Tartus loomeinimestele mõeldud kogukonna töötuba „Creative tools“, kus võeti vaatluse alla kaks omanäolist kogukondade kohtumispaika: Tartu Loomemajanduskeskus ja Antoniuse õu. Juulis ja augustis väisasid Tartu kunstnikud ja muusikud Cēsise linna, osaledes töötubades koos Läti kunstnikega ja tutvustades oma loomingut kohalikule rahvale. 5. oktoobril avati loomemajanduskeskuse galeriis Tartu ja Cēsise kunstnike ühisnäitus "Pliiatsiga linnas" ning 26. novembril Tartu Lastekunstikooli fuajees näitus Tartu Lastekunstikooli ja Tartu Kunstikooli õpilaste töödest, mis valmisid suvel Cēsises toimunud maalilaagris. 

Koostöö eest Cēsise linnaga tuli aasta lõpul tunnustus Läänemere Linnade Liidult. 

Residentuuriprogramm tõi Tartusse türgi kunstniku 
Tartu linna ja erinevate loomevaldkonna organisatsioonide ühistööna sündinud linnaresidentuuri projekti raames saabusid mai alguses Tartusse esimesed väliskunstnikud. Loomemajanduskeskus ja Antoniuse õu võõrustasid külaliskunstnikku Seçkin Aydini Türgist, kelle kuuajaline residentuur lõppes 25. mail avatud näitusega "GlobaliFashion: Eesti" Antoniuse galeriis. 

19. augustil toimus Tartu Botaanikaaias rahvusvaheline kunstipiknik, mida kureeris Seçkin Aydin. 


Aastaülevaate eest aitäh Lilian Lukkale!


laupäev, 22. detsember 2012

Leitud teise korruse verandalt


Madis Katz


Loomemajanduskeskusest kõnnin küll peaaegu iga kord mööda, kui kodust linna (või vastupidi) asja on, kuid lubatud teise korruse veranda-lugu vaatama minna ei tihanud kuidagi. Küll polnud piisavalt aega, küll oli kellaaeg liiga hiline – ettekäändeid leida polnud raske.
Kääna asju ette palju tahad, kuid ükspäev koduteel peatusin pärast asjatoimetusi LMK hoovis, ise mõeldes, et „küll on hilja, seal juba niikuinii kõik koju läinud”. Võta näpust – kogu pargipoolne maja oli pime,va selle teise korruse veranda aknad. Selline sinakas talvehämarus, lumi pargisügavusest kumamas, mustade silmaaukudega uinunud maja ja siis kõige kõige lõpus, justkui parki küünitamas – soe valguslaik, mõned värvilised täpid sees.

Kõndisin ümber maja, sinna küljeukse juurde, kust omainimesed käivad, ja astusin sisse. Läksin trepist üles. Keerasin koridori.
Koridor oli pime. Kuid seal on sellised lambid, mis lähevad ise põlema, automaatsed kummitused. Plõks-plõks, niipea kui liigutad. Plõks-plõks läksid tuled põlema. Pikk kitsas punane koridor, uksed mõlemale poole. Üks valge uks kõige lõpus. Seesama, seda mul ongi vaja. See peaks avanema teise korruse verandale. Inimesi ei olnud. Helisid ei olnud. Ainult tuled läksid põlema.
Kõndisin läbi tühja koridori valge ukse poole. Jõudsin ukseni. Teiselt poolt kostis sulnist jõulumuusikat. Koputasin. Väga aralt ja ettevaatlikult. Koputasin veel.

Avas blond naisterahvas. Vaatas mind üllatunult-küsivalt ja naeratas. Proovisin seletada. Hakkasin natukene kogelema. Jah, mida ma õieti seal teen? Vaatan kes ja kuidas elab minu vanas unistuses? Ei kõla kuigi hästi. Kuid sain oma asja kuidagi öeldud, mind kutsuti sisse. Kuulsin veel, et seda ust nad üldse ei kasuta, all on pood ja pargipoolne uks ja sealtkaudu. Mina lihtsalt vaatasin tuba. Pehme kollane vaip ruumi keskel, teadlikult muu ruumi suhtes nurga alla asetatud, vaiba keskel põlemas küünlad. Ümberringi seinte ääres uued toolid (niipalju kui akende alla jäävat laudiseriba seinaks saab nimetada). Väike ehitud kuusk toa ühes servas, mõned ajakohased kaunistused akendel. Kontorilaud arvutiga, printer, paremat kätt riiulikapp, mille peal suupisted ja tõmbav tee. Veel veidi edasi paremal – trepp alumisele korrusele. Üldmulje märksõnades: uus, puhas, korralik ja lihtne. Selge ja sirge, akende ja trepi tegumoega isegi veidi kontrastne toon. 

Lasen end alumisele korrusele juhtida, kus pärin ülemise korruse kohta – all on ilmselgelt väike tervislike kaupade pood. Isegi olukorras, kuhu olen ta ootamatult sisse sadades asetanud - ja kohe kohe saabuvad külalised - jääb Merike Kütt naeratavaks ja professionaalseks. Ta räägib, et ülemist verandat kasutavad nad kontorina ning koolituste ja muude ürituste läbiviimiseks. Sel õhtul toimub elluviijate klubi kohtumine. See sari on ellu kutsutud, et koolituse läbinutel oleks võimalik kohtuda ja arutleda, et peale koolitust ei jääks üksinda ripakile. Üldiselt toimuvad veel enesearengu koolitused, toitumisalased koolitused, nõustamine jne. Merike Kütt leiab, et inimene vajab tuge igas valdkonnas.
Parem Elu – neil on erakordselt tabav nimi. Tundub, et nende agenda ei ole kriipsukestki väiksem, kui et pakkudagi inimestele paremat elu.

„Ilusat koolitust. Või... ilusat olemist!” soovisin, kui ennast – ikka teise korruse kaudu – lahkuma asutasin.

Sisse jäid segased tunded. Mida ma õieti olin oodanud? Või mida ma lootsin või hoopis kartsin, et visiiti sedasi edasi lükkasin. Võib-olla seepärast, et lootsingi salamisi just midagi ootamatut. Midagi sellist, millest meie all pargis - varemete räämasverandat vaadates - unistadagi ei osanud. Täielik ootamatus oleks ju kõik vabandanud ja põhjendanud. Vot oleks alles loo saanud.
Kuid loomemajandus on palju laiem kui kunst, ilmselgelt. Ega ka mitte ainult vahend mitut-setmet kunstnikest normaalsete inimeste tegemiseks. Ka mina olen libastunud oma mõtlemises, tõsi, ja kipun ehk loomemajandust hindama liialt kiivalt kunstnikupositsioonilt, kus mind häirib kaasnev staatusekaotus, kui eriline „kunst” loomemajandusega kaasa arvatakse. Või selle mõõdetamatuse maagia virtuaalne kadumine, mis ettevõtlusliku lähenemisega kaasneb.
Kui keegi on võimeline kellelegi pakkuma paremat elu – mis on ju suurepärane - ja see on samas loomemajandus, siis.. pean ma veel mõtlema, et mis loom see loomemajandus ikkagi on.

Teise korruse verandal on parema elu kontor. Pole paha, seda polekski osanud unistada. 








esmaspäev, 17. detsember 2012

Kellawärk - leebe jõulumüük


Madis Katz


Küll on palju melu ja mäsu jõulude ajal. Iseenesest rahu- ja koduaega, kuuselõhnalist õdusust sisaldav püha on nii tihedalt kaetud, esile tõstetud ja peamiselt mainitud suures paksus reklaamikihis. Kui keegi ütleb "häid jõule!", siis mina kuulen "kingitused" (mida ma ei ole suutnud veel kokku ajada).
Loogika siin taga - jõulude ajal vajavad inimesed kingitusi > nad ostavad rohkem >  ma saan müüa rohkem > teised kõik ütlevad "osta minult" ja tuletavad end meelde > ma pean ka ütlema, et "osta minult" ja end meelde tuletama, muidu jään ampsust ilma - see loogika on lihtne. Ma saan aru küll ja mul ei ole positiivset programmi. Lihtsalt maetud jõuludest on kahju.
Kellawärgi väike laat oli aga midagi, millele ma ses mäsus hea meelega oma hääle ja toetuse annan. Keegi ei karjunud mulle kõrva, et "osta nüüd, see on parim-odavaim-ainulaadne võimalus oma lähedastele headmeelt teha". Jalutasid, vaatasid tõesti toredaid, lisandväärtusest pungil väikeseid ja suuremaid esemeid ja kahetsesid vaid, et sel päeval rahakott nii õhuke oli. Ilus oli ikkagi. Lisaks suurele saalile ja sealsetele lettidele olid mõned töökojad lahti, seal omakorda sõbrad külas, veeretati juttu, joodi teed. Kohtuti, naeratati teineteisele. Ei mingit sport-ostlemist või trügimist ega tülpinud nägusid, plastist päkapikke lumes või elektri-leptilisi jõuluvanasid. Mõni üksik päkapikumüts. Üsna lähedal nii peenele asjale nagu "õdus jõululaat".
Kuid siia mõned nopped, leiud ja märkamised koos kontaktidega. Kellawärk 2012 oli ära, nüüd: kel janu, sel jalad.



___



Mulle väga meeldivad kindad, mida see tüdruk teeb. 
 


  







 Ja seekord olid tal veel sellised umbe pehmed ka. Muudkui katsu ja silita.

 
Kristel Suigussaar
+372 5816 8231

_____



 Kummaline kahetisus - 
nagu vanaema ja nagu teismeline tüdruk, korraga. 

 

_______




Keegi saab mu käest nüüd sellise postkaardi. 



_____




Sille on mulle juba ammu silma jäänud 
oma suurepäraste meestejalatsitega, kuid nüüd...






 Traksid! 



Tel: +372 5669 6298
sille.sikmann ät gmail.com

____



 Trükimuuseumist saab stiilseid sealsamas tehtud märkmikke 
ja konspiratiivselt raamaturiiulisse sulanduva karbi.
  

http://www.trykimuuseum.ee/


_____



 

 

 

 Be Lucky asjade puhul paelub mind nende lihtne ja soe sõbralikkus.
Ideaalsed pildid lastetoa seinale. 





_____



 





Loodus ehteks!  


eku ät moks.ee

______














  Siit stendilt hankis blogija endale mansetinööbid. 
Päris selliseid, nagu tahetud, parajasti ei olnud, kuid 
vastutulelik Inga lubas soovitud pildiga mansetinööbid hiljem kätte toimetada. 


 inga.stepanenkova ät gmail.com


_____
 


 




Kui meetrist kunsti veel osta ei julge, siis võib alustada väikesest. 
Nadežda Tšernobai (miniatuurid ülemisel pildil) 
ja Peeter Krosmann (alumisel pildil) aitavad: 





_____







 


 Mirjam Siim
+372 5560 7971
 (Kunstilaenutus Kaleidoskoop)
______








Üks neist, kelle toa uksest sai sisse astuda, oli Kujunduskuurort. 
Minu isikliku nunnumeetri jaoks oli nende "puhvetkapi"
sisu veidi liig, kuid maskid mulle meeldivad. 
Ja vastus küsimusele: "Mis asi see ümmargune asi on?" - Valmib mobiilikott. 


kujunduskuurort ät gmail.com
+372 5564 7963

______



 Kalli Kalde "Eksinud sõbrad"

+372 5560 7971
(Kunstilaenutus Kaleidoskoop)

_____














Manni rõõmsamaks muudetud taldrikuid näeb ka 
Spargli kohvikus. Erilised toredikud on lasteprae omad.
Kuid siit - viimasel pildi olevad kandilised asjakesed mulle meeldisid. 
Oleksin ühe äärepealt tuhatoosiks ostnud, kuid raatsid sa siis sellisesse tuhka raputada.    
Ja see tumedates toonides taldrik - õu jee.







 _____







 Markus Kasemaa "Figuurid". 
Paremal paistab veidi ka 
Liina Rausi - Kunstilaenutuse eestvedajat.


 +372 5560 7971
(Kunstilaenutus Kaleidoskoop) 


_____








Need kummalised asjad - need on pipikud.
Pipik, ehk piiramatu pinna kujund - kõiki üht tüüpi pipikuid saab kokku panna.
Alumisel pildil on näha segaduses blogija katse endale 
asi puust ja punaseks teha - panin kolm rinda käivat pipik-jänest kokku:  





esmaspäev, 10. detsember 2012

Jõululeide Loomeka poodidest

Ada Tamme

Jõulud võiksid olla mõnusad, lumised, helged. Alati soovitakse ju rahulikke jõule, kuid ometi on täiskasvanud enamasti keskendunud lapsukeste jõulurõõmule ja ise stressavad end viimasel hetkel kaubandusekeskustes ringi trügides ogaraks. Langen isegi igal aastal samasse lõksu ja siunan end, kuid rutiini murda ometi ei taipa. Eelmisel nädalal toimunud Kellawärk oli üks Loomemajanduskeskuse loodud alternatiiv kingituste otsimiseks mõnusamas keskkonnas. Samuti oli see võimalus leida tõeliselt erilist ja ainulaadset kraami. Loomekas tegutsevad aga ka mõned poed, kust võib igasugu toredaid asju leida. Täieliku kaubavalikuga peab igaüks tulema juba ise tutvuma ja endale oma leidma, mina toon ainult välja mõned nopped.

Disainimaja 
Foto NewVintage kodulehelt
Kui Hedviga alles Disainimaja e-poodi lõi ja disainerite kontakte kogus, innustus ta ikka kõige ägedamatest välismaa eeskujudest. Esimesel päeval, kui veebisüsteem oli valmis ja avalik, aga täiesti tühi, tuli just selline pakkumine, millest ta unistanud oli. Helistas hoopis Kriss Põldma ja küsis, kas Hedviga tema ehteid tahaks. Need olid nii ägedad ja fotod olid ka veel nii kvaliteetsed ja head. Hedviga tundis, et see on nagu õnnistav käsi Krissi poolt: „Jaa, muidugi ma tahan sinu asju ka sinna!“
Nüüd ongi ta ehted Disainimajas ka ja Kriss ise on oma endisest ametist tennisetreenerina täiesti loobunud. Ta alustas hobikorras ja ise ka oma tegevuses kaheldes, sest ehteid teevaid ju nii paljud. Krissi omad on aga erilisemad: poolvääriskividest ja väärismetallist. Lugege äsju ilmunud Lehtrist rohkem Kriss ja tema New Vintage'i kohta.

Parema Toidu Pood 
Foto Merilyn Püss
Kalevi 17. pargipoolselt verandalt saab osta head ja paremat. Kõige erilisem on aga poepidajate endi tehtud toortoidust snäkid, nii magusaid kui soolased. Alguse sai see sellest, et Parema Elu Koolitajad tahtsid kliendile õpetliku jutu kõrvale maitsta anda, millest nad ikkagi räägivad. Siis aga taheti neid osta ka juba ja järelikult tuli ise tegema hakata! Praegu teevad Merike ja Triin erinevat sorti linaseemneleivakesi ja magusaid, kuid suhkruvabu smuutikaid. Smuutikad on valmistatud kuivatatud puuviljade segust ja maitsevad praegu näiteks kirsi, banaani, pirni või maasika järgi. Linaseemneleib on seemnetest snäkk, kuhu on pandud punast kapsast, paprikat ja muud tervislikku, aga maitsvat.

Vintage Kompvek 
Foto Gabriela Liivamägi
Vintage Kompveki poeke sündis armastusest ilusate ja haruldaste vintage-leidude vastu. Nagu nimigi ütleb, on tegemist tõeliste kompvekkidega. Eelkõige on vintaažkommide valikus kleidid-mantlid-ehted, aga vahel ka midagi muud silma paitama jäänut. Vintaažmaailm on põnev ja aeg-ajalt leiab möödunud aegade disaineriloomingust midagi täiesti erakorset. Siis on rõõm avastusest seda suurem, kui õnnestub seda jagada seda rahuloleva kleindiga, kes hindab samu väärtusi. On lihtsalt nii tore, et selliseid inimesi on järjest enam. 

MüügiKapp
Kalevi 13 majas, kohe peaukse kõrval asub müügikapp. Seal on alati väike väljapanek meie ettevõtete toodetest (sellistest, mis kappi ära mahuvad:) – saab nii lihtsalt imetleda kui ka kaasa osta.

kolmapäev, 5. detsember 2012

Mitte-oaas


Madis Katz


See oli mu salarada Karlovast kesklinna. Ta ei olnud kõige otsem ega kõige kiirem, kuid ta oli kõige laetum oma mitmekesisuses – sinna äärde jäi tõuse ja laskumisi, tihedust ja hõredust, halli linna ja lopsakat loodust. Ma ei tahtnud seda mööda liiga tihti käia, ma ei tahtnud teda tuimuseni selgeks õppida. Kuid nüüd on mu salarada muutumises, või õigemini – teda enam päriselt polegi.
Selle raja äärde jäi palju lugudega kohti. Kõikide asjade taga on lugu, tead sa siis seda või mitte, polegi väga oluline. Vahel juhtub, et ta tuleb õigel ajal ise sinu juurde; vahel tuleb välja mõelda, rõõmsalt kokku luuletada, just nagu lapsepõlves, ja ongi toredam. Kuid miks ma sellest siin ja praegu räägin: „sala” on küll kadunud, aga kui vaja, viib see rada mu tänagi kuhugi. Loomemajanduskeskuse juurde. Mitte Kalevi tänava tuttava fassaadi poolt, vaid tagantpoolt, füüsikahoone garaažide juurest üle künka alla, LMK hoonete tagusesse parki. Kui ma seda rada täna kasutan, siis on see minek mälestuste kaudu.
Omamoodi kohane on siit alustada Madise loomemajanduse-nuusutamise lugu.

Künka otsast LMK taga laskub parki suur trepp. See võiks olla isegi imposantne oma asukoha ja suuruse poolest, kuid on selline hädine ja minimaalne. Samas, mis seal ikka, alles hiljuti oli ta salatrepp, õieti kahe mitte-koha vahel, nii et pole lugu. „Talvel ei hooldata” siltigi ei peetud vajalikuks üles panna. Asi oli samas ka ilmselge ja lapsed kelgutasid rahumeeli alla. Üks mu Horvaatia sõber, kelle sealtkaudu koju viisin, et Tartust huvitavamat muljet jätta, murdis seal peaaegu jala, seepärast ma ikka mõtlen selle trepi peale, kui käima juhtun. Oma lugu küljes. Ja kuhu õieti oleks pidanud sel puhul kiirabi kutsuma? Mis selle pargi nimi on? Ju ta varsti on tuntud kui Loomemajanduskeskuse park, kuid see, ausalt öelda, on üks hädine nimi.

No ja siis see park. See oli täielik mitte-olu oaas linna keskel, eriti rohelisel ajal. Täiesti peidus, suured puud ja võsa, tondiloss, hobuserauakujuline varjav nõlv. Seal oli väga hea maailma kära eest varjul olla. Puhata. Veidi füüsikahoonet paistis, kuid lopsakamatel aegadel piisavalt vähe, et selle koleduse olemasolu täiesti unustada.
Teel linnast koju, või vastupidi, võis peatuda, aja maha võtta. Kui seal oleks veel mingil kummalisel põhjusel mobiililevis samuti auk olnud – täiuslik. Istuda rohtu ja mõtiskleda, linnaümin kuskil kaugel. Nagu aas linna keskel. Oleks on paha poiss, ma tean, ja kuigi siis ei osanud ma selle toredusega midagi erilist peale hakata, mõtlen ometi praegu, et oleks võinud ju sinna mingeid põllulilli külvata, lihtsalt niisama. Põhjalikumaid piknikke korraldada. Midagi veel, midagi rohkemat kui need lihtsad istumised.

Kord me ehitasime sinna talvel suure lumememme. Need mälupildid ootamatust jõulumeeleolust väga heas seltskonnas umbes õigel ajal – seal, „varemete” juures, kasvavad ju kuused – kena, väga kena mälestus. Ma olen Tartus ainult paar-kolm lumememme ehitanud (kümne aasta jooksul). Teine kord, soojemal ajal, avastasime sõbraga mööda nõlvu konnates vana ja väikese maa-aluse kaarja katusega keldri. Planeerisime sinna Kõrgema Kunstikooli galeriid. Võib-olla käisime isegi selle mõtte rektorile välja, mingis lihtsas vormis, kuid saime peagi aru, et sellisel juhul kaoks salapark kohe – salagaleriid pole ju mõtet teha, Kunstikoolile ja ametlikult kindlasti mitte. Nüüd, vast nädal-kaks tagasi, seisin minutikese LMK hoovil ja vaatasin, kuidas kopp toda keldrit laiali kiskus. Teine müttas tagapool. Võsa on vähemaks jäänud ja füüsikahoone hall paljude silmadega sein vaatab raagus puude vahelt otse alla parki.
Ja päris mitu sellist korda tuleb meelde, kui nii mõnegi sõbraga sai rohus istutud, õlut joodud ja suitsu tehtud, ja seda praeguseks korda tehtud LMK kolmandat maja vaadatud. See teise korruse veranda, see köitis pehmelt öeldes meeli. Kes oli kirjutaja, kujutles end sinna kirjutama, kes oli kunstnik, disainis sinna ateljeed või stuudiot. Kord andsime majale poolavaliku funktsiooni, kord ostsime selle lihtsalt ära, et tasapisi üles kõpitseda ja kunstnike kolooniaks muuta. Juhtus ka, et läksime liiale ja kukkusime unistama – ei midagi alla ideaalse.

Mõtlesin kõige selle peale, kui nädal tagasi trepist alla kõndisin. Maas oli õrn lumi, talveõhtune aeg, pime, kuigi mitte hilja. Võtsin hoo tasaseks, vaatasin ja meenutasin. Mis sellisel ehitusaegsel ajal ikka muud teha. Vana enam ei ole ja uut veel kah päriselt mitte. Füüsikahoone, see ei lähe vist niipea kuhugi. Jääb loota, et teda harvendustuhinas eriti julgelt esile ei lõigata. Sinna üles, nõlva taha, kus oli vist üks kummaline maja, sinna ehitatakse midagi uut ja moodsat. Pretensioonikad liimpuidust konstruktsioonid tunduvad päris paljulubavad. Pargist endast on üle käinud kopad ja buldooserid, sellised õrnad aednikud. Näis, mis saab. Kuused on aga alles ja nüüdne LMK kolmas maja on korda tehtud. Pimeduses paistab alumise veranda akendest soe ja kutsuv valgus – seal on nüüd mahekauba pood. Ja paremal on ikka endiselt too kabel. Ukses on väike auk, millest olen n korda sisse piilunud. Üks mälupilt väidab, et kord nägin küünlaid ja Jeesust ristil, kuid see võib ka unenäoline lisandus olla. Mis seal sees tegelikult on? Või oli? Mis on selle väikese kabeli lugu? Olen seda hoidnud „miks meestel on rinnanibud”-klassis, st küsimused, millele ma vastust ei otsi, vaid ootan.
Praegu ma sinna kuuskede juurde enam lumememme ei ehitaks. Mulle ei meeldi kaamerate vaateväljas pikemalt passida, ja just kaamera neid kuuski sihib. Kabeli ja maja vahelt alla jalutades – kivisillutisega teed pidi, mis alles hiljuti oli üks mudane rada – jääb veel mõni silma, üks vaatab rattaparklat. Alati on tore, kui on rattaparkla. Ja noh, siin on kaamera ka tore. Nokk kinni, saba lahti.
Nüüd ma olen rattaparkla ja maja vahel, ja vasakul, akende taga, on suur saal. Jälle soe valgus. Astun lähemale, ajan kaela õieli, kiibitsen. Seinale on projitseeritud mingi heitliku joonega graafik, vanem, lugupidamist äratava välimusega mees räägib midagi, saalis istuvad inimesed, kuulavad ja kirjutavad hoolega üles. Elu käib.
Paar sammu veel ja olengi päris LMK majade vahel, tunnetuslikult keskel. Endises pigem tinglikult mitte-kohas asub nüüd loomemajandus.

Asendusblogija. Siin on mu võimalus nuusutada loomemajandust, toda loomakest, kelle suhtes kasutatava retoorika osas pole ma oma skepsist veel kusagile kaotanud. Tähelepanek number üks: ta näeb väljastpoolt väga hea ja korralik välja. Maju, näe, pigem restaureerib või renoveerib kui rekonstrueerib. Tubli.
Kuid nüüd ja eelkõige tahan ma teada, kes toimetab seal teise korruse pargipoolsel verandal...






Lumememm, muide, oli selline: 


 





























esmaspäev, 3. detsember 2012

Kellawärgihoiatus!

Ada Tamme

Hedviga peab Kalevi 15. hoones Disainimaja, kus müüb enda maitse järgi eesti disainerite parimat loomingut. Sellel aastal korraldab ta ka Kellawärgi disainiturgu. Rääkisin temaga novembris ja uurisin, mis see Kellawärk ikkagi on ja kuidas orgunn sujub. Nagu iga ürituse korraldamisega oli tollal meeletult teha, aga kannustas mälestus eelmise aasta õnnestunud laadast sigina-sagina ja mõnusa õhkkonnaga. Kellewärk toimub 8. detsembril, kus inimesed ei ole veel hullunud jõuluärevuses ning eesmärk on kokku kutsuda vaid erilise kodumaise kraamiga kauplejad. Loomeka peamajas, Kalevi 15. on suur kunstilaat läbi mitme korruse ja sinine maja on täis lette hubase disainernodiga.





BeLucky on Olivia ja Tarieli ja nende eesmärk on oma loomingu ja toodanguga tuua ja luua inimestele õnnetunnet. Nende mälestused eelmise aasta Kellawärgist on samuti soojad ja värvilised. Oma rõõmsaid emotsioone väljendavad nad hoopis fotode abil:

Kellawärgil müüsid nad oma pilte ja postkaarte, tasse, märke ja ehteid.


Sobiva meeleolu aitas luua laulukoor. Nagu Hollywoodi filmis :)

Nälja vastu aitas Maitseelamuse Koda. Nende soolased muffinid olid väga maitsvad!


Olivia ja Tarieli Kellawärgil 2011. aasta Kellawärgil