teisipäev, 6. november 2012

Ööpott poistele?!?

Ada Tamme

LMK peamajas, Kalevi 13. teisel korrusel kohe trepimademel, elutseb Disainikioskis Kristjan. Üldiselt on teda harva näha, vahel paistab õhtuti lahtisest uksest valgus ja kostab elumärke. Kristjan nokitseb rohkem omaette – õpib kunstikoolis mööblidisaini, peab loomekas töötubasid ja kui jõuab, kujundab ja illustreerib raamatuid. Ta teab, kuhu tahab jõuda, kuid ei tõmble asjatult, sest ei kavatsegi end teel ära nikastada. 


Tema tagasihoidlikkusest hoolimata jõudsid minuni linna peal levivad jutud, et Kristjan on teinud pissipoti poistele, ja uskuge mind, esmapilgul tundub see täiesti vastuoluline ja jabur kooslus. Seepärast olingi hämmingus ja tormasin otsejoones Kristjani käest aru pärima: „Mis pissipott poistele? Mis see üldse on? Ja milleks need sarved ta küljes?“ 



Kristjan: 
Tegime, jah, sellise poti. Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbliosakonnas, kus ma praegu õpin, lõime väikese tiimi ja viisime projekti ellu. Eriti palju abistas mind sealjuures TKK õppejõu disainer Riho Tiivel. Idee ja disain pärinesid Roland Rannalt, õigemini tema üheksa-aastaselt pojalt, kes joonistas esimese versiooni. Rolandi noorema pojaga oli nimelt selline lugu, et tavalise potiga pritsis poisslaps kõik täis (naer) ja siis tuligi idee teha ekstra poistele mõeldud ööpott, kus kaldenurk oleks neile sobivam. Roland tõi siis mulle jämeda joonise prototüübi valmistamiseks, mille põhjal hakata parandusi tegema, et lõplikku potti tootma hakata. Kogu ettevõtmist rahastas EAS inniovatsiooniosaku projekti kaudu, mis ongi selleks, et innovaatiliste ideedega ettevõtjad spetsialistidega kokku viia, kellega koos parima tulemuse saavutamiseks seda ideed testima ja arendama hakatakse. 

Aga jah, poti saime valmis! Praegu tegeleb tellija sellega ise edasi. Suht suur töö oli ikka, praktiliselt pool aastat võttis aega, ja ma polnud nii suures projektis varem osalenud. Olin alles teisel kursusel siis, samas juba ka LMKs. Erinevaid etappe oli ka hirmus palju (hoiatus! keda tehnilised detailid ei huvita, hüpaku järgmisesse lõiku): materjal oli uudne ning vajas alles katsetamist. Pott koosneb kahest osast: välimine on vineerist ja sisemine plastmassist. Sisemise jaoks tegin kipsist vormi, mille järgi tehases vormiti vaakummeetodil plastmassist sisu, samamoodi nagu vannegi tehakse. Minu jaoks kõige põnevam oli puidust välimine osa. Selle tegin siis 3D spoonidest (õhukesed ribad, millest vineer koosneb) vineerist, mis on kaasaegne materjal ja mida saab igas suunas painutada. See sobiski antud tööks kõige paremini, sest nii sai keerulist vormi valmistada ühe õhukese pinnana. Materjali sain ise valida, alguses oli küll idee teha ka väljast plastikust, aga pakkusin painutatud vineeri ja Rolandile sobis see ka hästi. See idee innustas väga – vineeriteema huvitab mind ja tahtsin selles vallas veidike piire kombata. 

Kõige selle juures oli tähtis ka see väike tõsiasi, et, olgem ausad, pissipoti idee on ikka äge ka! Oluline on muidugi, et tegime ta ikkagi tellimuse peale ja tellija nägemuse järgi. Sellepärast on ta ka selline ninasarviku kujuline. Poiste arust on sellest sarvest igatahes vahva kinni hoida.



Ööpoti sünniloost ja tegusatest poistest loe veel Tartu Postimehest.












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar