reede, 9. november 2012

Kas kaunid lauanõud või pooleldi täis purk?

Ada Tamme

Mann õpitoa ees
Mariliin Kindsiko maalib portselannõusid kaunimaks ja õpetab seda oskust õpitubades ka teistele. Seda teeb ta Manni Kunsti nime all, kuid tuleb välja, et see pole sugugi kõik. 
Kui tema tausta kohta pärida, naerab Mann lõbusalt: „Et inimene õige ameti leiaks, peab ta ikka kolmes koolis käima.“ Mann ongi kätt proovinud aianduses, pedagoogikas ning lõpuks jõudnud enda eriala, skulptuuri juurde. Viimasega tegeleb ta installatsiooni vormis ja rahvusvahelistel festivalidel. Kodus Eestis Mann aga maalib ja lisaks portlselanile ka lõuendile. 

Sattusin tema juurde juttu puhuma hingedepäeva pärastlõunal. Istusime Manni kolimisjärgses töötoas, meie ümber tonni jagu lahti pakkimata nõusid kastides, akna taga vihm pladisemas ja jutt muudkui veeres. 


Miks just portselan? 
Portselan on tehniliselt nii põnev! Mida rohkem õppida, seda rohkem on tunne, et mitte midagi ei tea. Niimoodi on hea ennast arendada, sest nõude peal saab hästi katsetada ja kätt alati soojana hoida, maalidega oleks see palju keerulisem. Nad võtavad palju ruumi ja maha müüa on nõusid ka lihtsam. Eks ma olen ikka palju erinevaid asju proovinud: sisekujundust, seinamaalinguid. Minu meelest, traditsiooniline ja hea kunstnik katsetabki erinevates valdkondades, et lõpuks tõeliselt oma asjani jõuda. 

Sa paistad kunsti väga pragmaatiliselt suhtuvat. Kuidas selle loomingulise poolega lood on? 
See on ju mu elukutse – mis mõtet on endale sahtlisse maalida? Ma pean sellest ikkagi ära elatuma. Ega ma siis ürita meeleheitlikult raha kokku ajada, vaid teen ka ikka seda, mis endale meeldib. Kuigi mul on tõesti alati üpris praktiline maailmavaade olnud selles asjas. Kunst on üks püsivamaid investeeringuid ja minu arust kunstist saabki ainult raha mõistetes rääkida. Mina ei näe selles mingit probleemi, aga kui ma teiste kunstnike seas rahast räägin, siis tõesti vaadatakse viltu, et kuidas sa nii realistlikult mõtled, et peab ikka maailmavalu olema ja raske hing. Uskuge mind, mul on ka raske hing, kui ma mõtlen, et mul pole homseks toiduraha lastele. Aga see ei aita mind kunsti tegemisel! Pigem annab see just tõuke loomiseks. 

Turumajanduslikult tuleb siis ka sihtgrupile luua, „kliendile“ meele järele olla? 
Alati! Publiku peale tuleb alati mõelda, kui näitust teha. Mis ma ikka niisama teen? See peab kedagi liigutama ka: olema, kas nii ilus, et inimene lahkub näitusesaalist hea tujuga või nii sisukas, et paneb mõtlema ja haarab endaga kaasa. 

Mis sind inspireerib? Mis on need teemad, mis sind ennast haaravad ja põlema panevad? 
Ega inspiratsiooni ei saa niimoodi paberi peale panna. Ma mõtlen pigem pildiliselt. Kõigepealt tuleb ette visuaal, mida hakkan siis lahti mõtestama ja harutama. Inspiratsiooniallikaid on erinevaid, aga Jaapanis käimisest tuleb alati meeletu loomepuhang peale. Ju seal siis midagi on. 

Muidu on sotsiaalsed teemad ikka need, mis häirivad ja mõtlema panevad. Kindlasti tahan kunagi teha näituse naiste ja laste olukorrast Eestis. Me oleme küll tsiviliseeritud inimesed, aga tegelikult ei ole kõik nii hästi. Naisel on väga raske tööturul läbi lüüa perekonna kõrvalt. Lisaks sellele on meil tohutult palju üksi lapsi kasvatavaid naisi. Mis kasu on igapäevases elus mehest, kes on Soomes tööl? 
Samuti on naiskunstnikul ikka väga raske läbi lüüa. See on muidugi üle maailma niimoodi, mitte ainult Eestis. Ma siis eelistangi pigem rahulikult oma ilusaid nõusid ja maale teha, tasapisi neid maha müüa ja vahel näitusi korraldada. 



Aga kuidas selle kaasaegse Eesti kunstiga ikkagi lood on? 
Kaasaegse kunsti maine Eestis on niru, sest inimesed on tüdinenud asjast, mis neile midagi eriti ei anna. Kõik see skandaalne kunst, purgid ja ropendustega lipud, on omal ajal olnud õiges kohas ja see ongi laineid löönud. Aga sellega on sama lugu nagu igapäevamoega – see ongi ainult sellel kevadel moes, järgmisel kevadel on see juba nii ajast ja arust. Praegu on sellisel möödunud hooaja kunstil ainult ehk kunstiajalooline väärtus. 
"Kirsiõied hõõguvad öösel"
Mina näen seda nii, et igal kunstil on oma hetk. Kui majanduses on kehvad ajad, siis tehakse erakordselt ilusat ja dekoratiivset kunsti ja kui on väga head, luksuslikud ajad, siis tehakse purgikunsti, kontseptuaalset kunsti. Nii ongi õige, sest ühel hetkel on inimestel õudselt raske argipäevas hakkama saada ja nad tahavad ilusat asja näha. Rikkuse ja külluse ajal on aga kõike nii palju, et otsitakse teravamaid elamusi ja elu mõtet. 

Praegu siis on halvad ajad? 
Kisub sinna ilu poole, jah. Lillemaalid on maailmas tõusev trend ja paistab, et meil siin läheb ka sinna suunda. Kakskümmend aastat on olnud vihast kontseptualismi ja purke ja kõike sellist, mis pakub ehk näitusesaalis midagi kunstnikele endile. Nüüd on aeg arvestada publiku ja kunstnikuga, kes tahab oma kutsumusega eluajal raha ka teenida. Ostab aga klient ikkagi ilusat ja hinge minevat asja, mitte pooleldi täis purki. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar