kolmapäev, 10. oktoober 2012

Et Tartu Hulluks!

Ada Tamme

Teoksil on loomulikult Tartu Hullumine. Taibukamad teist said juba aru, et eelmise postituse salapärane külaline oli härra Jaan 'Luulur' Malin, aga ainult kõige taibukamad mõistsid, et tänane lugu tuleb tema Hooandja projekti making-of'ist ehk sellest, kuidas pärast Tiiu külaskäiku otsustasime meie Rauliga osaleda ühe idee ühisrahastamise käima lükkamises. Ehk sellest, kui lihtne tegelikult on ühise jõu ja nõuga midagi hullumeelset ellu viia. Tõestuseks olgu tänane lugu ja vinks-vonks video! 

Asi oli tegelikult nii, et Jaan Malin käis meie juures seminari kuulamas ning sai innustust endagi ettevõtmisele Hooandjas raha koguda. Jaan on festivali Hullunud Tartu kuraator ning tema hinge on juba mõnda aega painanud soov anda välja mahukas festivalikogumik. See oleks raamat, mis on täis kõigil kolmel aastal osalenute kirjasõna (koos ingliskeelse tõlkega!) ja kunsti. Ning osalejaid on olnud palju! Tegu on ju valdkondadevahelise ja rahvusvahelisi külalisi kaasava üritusega – üles astuvad kirjanikud, luuletajad, mõtlejad, kunstnikud, muusikud, et kõik koos novembrikuu varjudes hulluda. 

Mulle igatahes tundub selline ettevõtmine toetust väärivat. Eriti kuna kõik hakkas äkki nii sujuvalt veerema, et kellelegi ei tulnud pähegi asjade kulgu peatada. Kohtusid mitu koostööks sobivat osapoolt: Jaan leidis nõu ja jõu, LMK võimaluse toetada üht näitlikku ja kõigile loovatele rahavajajatele õpetlikku rahastusprojekti ning mina sain meie ühist üritust koordineerida, asjatada ja videot produtseerida. Ma muide pole mõni eriline sehkendaja, kes oleks organiseerimises ja produtseerimises kõva käsi, pigem kardan kõiki selliseid asju. Nii et tundus hea võimalus kätt harjutada ja hirme ületada. 

Mis siis täpselt sai meie hea ideega? Minu kogemuses on kõik olnud imelihtne! Vähemalt seni, sest nüüd on meie ettevõtmine kõigi kultuurisõprade rahakotiraudade juhtida ja seda on mul juba raskem kontrollida. 
Esimene samm on iga projekti puhul plaanipidamine ja asjade läbi mõtlemine. Meie pidime alustame rahasumma välja mõtlemisega. Raamat peab tulema paks ja värviliste piltidega ja maksaks seega 4000 eurot. Aga aega on vähe ja natuke toetust juba olemas ka! Niisiis jäi küsitavaks rahaks ikkagi 3000, sest seda on suurem lootus täis saada. Täis saama aga peab, sest toetust saab Hooandjas ainult see projekt, mis saab vajamineva raha täielikult kokku. 

Järgmiseks asusime toetajatele auhindu nuputama ja seda polnud ka sugugi raske välja mõelda, sest olemas on festival oma võimalustega, raamat ise ja Jaani anded ja tegemised. Jaan oskab nimelaule laulda – ta võtab ette su nime ja esitab selle sulle moel, mis raputab ja jääb meelde. Mina pole seda kogenud, aga Raul on küll ning see olevat midagi võimsat ja isiklikku. Tegelikult Raul lausa nõudis nimelaulu esitamist üheks auhindadest ja nii saigi. Teine suur auhind on Jaani enda luuletus, mille ta on täiesti isiklikult keraamilisele plaadile kõrvetanud. Auhinna asemel, muide, eelistab Jaan öelda kingitused, sest kuidas ikka tänutäheks auhindu laiali jagada. 

Teine samm on projekti tutvustava video tegemine ja kuna tahtsime eriti ägedat videot, siis ei saanud ka sellele uisapäisa läheneda. Samuti on see üks olulisemaid võimaliku toetaja arvamust kujundavaid faktoreid. Hooandja soovitab video teha siira ja veenva, kuid kuidas see meil välja tuli, jääb teie hinnata. Mina olin meie plaani algfaasis veendunud, et video peab tähelepanu äratama ja meelde jääma ning selleks peab ta olema väga äge ja väga kvaliteetne. Ja nii saigi. 

Minu jaoks oli video tegemise protsess kõige huvitavam, sest mul oli selge nägemus, mida tahtsin teostada. Idee oli edastada lihtsalt ja selgelt asja tuum, samas aga anda ka vormiliselt edasi asja kõige sügavamat sisu – Jaan hullu panemas. Ideed on head, aga heade ideedega on üks suur mure. Ma võin küll kujutada valges kitlis Jaani hullununa mustal taustal oma visiooni esitamas, kuid kuidas see mu peast videoformaati saada? Appi tuli Sasha oma filmimis- ja monteerimisoskustega, PIMIK oma tehnika lahke laenamisega, Trüki- ja Paberimuuseum oma suurepärase keskkonnaga ja muidugi Jaan oma täiesti loomuomase oskusega just parajal määral hulluda. 

Filmisime mõned klipid, soovitasime Jaanil öelda seda ja toda, mängisime kogu laheda kolaga, mida muuseum täis oli, ja kokku tuligi just selline segane ja ettevõtmise loomust iseloomustav filmilõiguke. Olin produtseerimisprotsessi kergusest vaimustunud! Sasha küll kahjuks natuke vähendas mu elevust ja tõi mu maa peale tagasi – enamasti ei olevat filmi produtseerimine nii lihtne. Ju siis olid seekord kõik nii ilusti paigas ja film tegelikult ka ju üsna väikese mahuga. Ehk siiski proovin veel, võib-olla ikkagi leidsin endas uue ande. 

Postproduktsioon hõlmas endast video kokku monteerimist, millega Sasha sai hakkama vaid mõne tunniga, ja Jaani kirjutatud projekti kirjeldava teksti toimetamist. Ja nii lihtne see oligi! Nüüd aga algab ehk raskeim faas – info levitamine, idee jagamine, inimeste mõjutamine ja muidugi ootusärevus. 



1 kommentaar:

  1. Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

    VastaKustuta